Essee: Kas hädaolukorras saaks minust kangelane või argpüks? (0)

Kas hädaolukorras saaks minust kangelane või argpüks
Arvan, et igas inimeses on peidus kaks poolust – kangelane ja argpüks. See kumb võidule pääseb, sõltub paljudest asjaoludest: geenidest , kasvukeskonnast, ühiskonnakorrast jne. Kangelase ja argpüksi sümbolite vastandamist võib pidada sama vanaks, kui elu Maal.
Loomariigis peetakse kangelaeks lõvi , kes on jõu, õigluse ja vapruse sümboliks . On ju rahvasuuski „lõvisüda” tihti kasutusel vapra ja kangelasliku inimese iseloomustamisel. Muinasjuttudes on arguse sümboliks jänes. Eks ta nii on, sest ka pärselus jänest kohates jookseb ta minu eest ära, aga lõvi kohates olen mina see, kes minema jookseb. Kuid kas eksisteerib argu lõvisid ja kangelaslikke jäneseid?. Kindlasti. Ainult väline kest ei määra iseloomu.
Keskajal olid kangelaslikkuse sümboliks rüütlid, kes võitlesid oma kuninga ja südamedaami eest. Iseloomulikuks näiteks võib tuua rüütel Lanceloti, kes teenis kuninga Arturi õukonnas ja paistis silma julguse ja vaprusega lahingutes.
Varasest lapsepõlvest hakatakse meile eeskujuks tooma väljamõeldud kangelaste nagu Superman ja Batman vapraid tegusid. Sellest ajast meenub mulle, kuidas mind julgustati puude otsa ronima ja turnima, et saada sama tugevaks, kui need kangelased.
Tänapäeval on kangelaslikkuse mõiste omandanud väga laia tähenduse. Ühe kultuuri jaoks võid sa olla kangelane, teise kultuuri jaoks kurjategija . Islami terroristid , näiteks, kes ennast õhku lasevad, on oma kultuuris kangelased, sest nad võitlevad oma kodumaa vabaduse eest, aga see ameerika sõdur või rahulik elanik , kes vigastada või surma saab ei pea teda kindlasti kangelaseks. Mina saan neist terroristidest aru, aga ma ei usu, et ma ise käituksin samamoodi kui mõni välisriigi lennuk minu koduküla hävitab ja minu perekonnaliikmed tapab .
On ka riigijuhte, kes endale vägisi kleebivad külge kangelase silte. Nad püstitavad endale kullast ausambaid ja annavad linnadele ja tänavatele oma nime. Tihti omistavad nad endale ka olematuid kangelastegusid, et panna rahvast ennast armastama .
Maailma silmis on kangelased ka sageli oma kodumaal kurjadegijateks tembeldatud teisitimõtlejad, nagu näiteks Dalai -lama. Dalai-lama, kes oma elu ja vabadusega riskides võitleb iseseisvumise eest ilma relvadetta. Ka mina pean seda kangelaslikkuseksk ja toimiksin täpselt sama moodi.
Miks kujuneb ühest inimesest hädaolukorras kangelane ja teisest argpüks, kes oma nahka päästa üritab ja kumma alla mina kuulun ? On olukordi , kus minust saaks kindlasti kangelane, näiteks, kui on vaja perekonda, lähedasi või armastatud inimest kaitsta, siis ei oleks mingit kahtlust, et ma püüan nende kaitsmiseks kõik teha.
Arvan, et mõistlik oleks endale selgeks teha, kas kavatsetav tegutsemine on mõistlik ja kas see ei too kaasa suuremat tragöödiat. Pole ju mõtet sukelduda vette uppujat päästma , kui ise ujuda ei oska. Siis võib ühe hukkunu asemel olla kaks. On ka olukordi, kus saaks ilma eriliste oskusteta õigeid otsuseis vastu võtta. Näiteks mina ei lubaks kunagi kedagi purjus peaga autorooli. Kindlasti ma julgen oma arvamust välja öelda, kui satun sellisesse seltskonda.
Igal kangelasel peaks kindlasti olema ohutunnetus ja ta võib endale lubada ka nõrkuse hetki , sest vastasel juhul puuduks tal võime olukordi õigesti hinnata.
Ideaalis peaks olema tänapäeva noore kangelaseks inimene, kes olukordi õigesti hinnata ja lahendada. Kahjuks on hoopis levima hakanud kangelase kuju, kes vilistab seadustele , moraali normidele ja peab tähtsaks enda heaolu. Kajuks peetakse noorte seas araks neid kaaslasi, kes ei tarbi alkoholi või ei suitseta. Mina pean neid just kindlameelseteks inimesteks, kes julgevad jääda oma põhimõtete juurde.
Mulle meeldib mõttetera : Arg sõber on hullem vaenlasest, sest vaenlast kardekse, aga sõbrale loodetakse. See on täiesti tõsi ja min võin kinnitada, et minu sõbrad võivad mulle loota ja sõpra aidates ei saa minust argpüks, sest selline inimene, kes isegi sõbra eest väjla ei astu või sõpra ei aita jääb üksikuks ja tema elul argpüksina ei ole mingit mõtet.
Iga inimene peab leidma elus tasakaalu ja püüdma vältida mõtetuid riske. Kui võtta mõtetuid riske, siis võid kangelase asemel lõpetada ohvrina.