Essee haridusinvesteeringute väärtusest (1)

Haridusinvesteeringute väärtus

Eesti Vabariigi 2012. aasta eelarve konsolideeritud tulude mahuks on 6,1 mld eurot ja kulude mahuks 6,57 mld eurot. Hariduse valdkonnale suunatakse riigieelarvest 2012. aastal 700,8 mln eurot, mis moodustab eelarve kogukuludest 10,7%. Hariduse kuludest on suuremad kõrghariduse valdkonna kulud summas 153,8 mln eurot, kutsehariduse kulud 110 mln eurot, haridustoetused kohalikele omavalitsustele (munitsipaalkoolide kulud) 200,8 mln eurot, riigi üldhariduskoolidele 48,7 mln eurot, teadus- ja arendustegevuse valdkonna kulud 163,1 mln eurot ning täiskasvanute haridusele 5,3 mln eurot (2012 aasta riigieelarve seletuskiri , [www.fin.ee/riigieelarve-2012] 25.04.2012).
Kvoodimüügi vahenditest rahastatakse enam kui poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist (sh on mahult suuremad kulud planeeritud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli hoonete renoveerimiseks), RKASi kaudu ehitatakse ja renoveeritakse viit riigikooli, suurematest Viljandi Gümnaasium ja Nõo Reaalgümnaasiumi hooned (2012 aasta riigieelarve seletuskiri, [www.fin.ee/riigieelarve-2012] 25.04.2012).
Sotsiaalkulutuste kõrval moodustavad haridusele suunatavad vahendid riigieelarve kuludest teise suurema kuluartikli. Miks peaks riik haridust rahastama ? Sellele küsimusele võib vastata mitmetasandiliselt.
Esmalt asub Eesti Vabariik õigusruumis, kus hariduse kättesaadavus erinevatest sotsiaalsetest gruppidest pärinevatele noortele on kirjutatud seadustesse. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele §-le 37 on igaühel õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta.
Peamine põhjendus hariduse riigieelarvest toetamisele peabki tagama kõikidele noortele võrdsed võimalused. Üldise arusaama kohaselt ei tohi lapse võimalused elus sõltuda tema vanemate jõukusest ega sellest, millises omavalitsuses tema vanemad juhtumisi elavad. Riiklikud koolid etendavad haridussüsteemis olulist rolli peaaegu kõikjal.
Järgmise arutlustasandi moodustab küsimus, kas haridus tõepoolest omab sedavõrd suurt tähtsust, et võib mõjutada indiviidi ning riigi edasist käekäiku.
Alles viimastel aastakümnetel on majandusteadlased hinnanud hariduse (kui ühe inimkapitali komponendi) praktilisi/reaalseid kulusid , tulemeid ja kasumimäära nii indiviidile kui ka ühiskonnale tervikuna . Uurimustes on arvesse võetud, et kulutused haridusele hõlmavad lisaks otsestele koolituskuludele ka saamata jäänud tulu, mida õppija oleks teeninud , kui ta oleks töötanud. Parem haridus peaks viima kõrgema tootlikkuseni ning seega ka kõrgema sissetulekuni. Viimati esitatud seisukoht tuleneb inimkapitali teooriast. Mikroökonoomiliste uurimuste (nt Mincer, 1974) kohaselt suurendab iga täiendav aasta haridusasutuses indiviidi sissetulekut ligikaudu 6% aastas.
Kuid lisaks mikrotasandile omab tööjõuturul asuvate inimeste haridustaseme tõus ka üldriiklikku tähtsust. Indiviidi otsus tarbida rohkem haridusteenuseid võib avaldada mõju tema naabrite sissetulekutele. Näiteks talupidaja, kes rakendab uut põllumajanduslikku tehnoloogiat, mõjutab seeläbi ka oma naabreid - naaber võib võtta sama meetodi kasutusele järgides haritud naabri tegevust. Kõrgem haridustase võimaldab tervemat ja täisväärtuslikumat elu, vähendades kulutusi sotsiaal- ja tervishoiusüsteemile. Tõestatud on ka demograafiliste muutuste seos haridustaseme tõusuga.
MIKROTASAND MAKROTASAND
Joonis 1. Hariduse mõju riigimajandusele (autori joonis).
Joonisel on toodud hariduse otsesed ja kaudsed mõjud majanduskasvule. Otseste mõjudena võib käsitleda indiviidide suurenenud (piir)tootlikkust ning seeläbi ka sissetulekuid. Lisaks otsestele mõjudele on haridusel kaudseid mõjusid.
Kolmas teemadering, millega hariduse rahastamise juures tuleb kokku puutuda, on rahaliste vahendite jagamise küsimus. Eriti terav on finantside jagamise probleem üldhariduses.
Olukorra keerulisuse süvenemist põhjustab maapiirkondades kahanev rahvaarv ja elanikkonna keskmise vanuse kasv. Kõrg- ja kutsehariduse puhul tekitab küsimusi riikliku koolitusteenuse maht, kuid üldhariduskoolide puhul on probleemiks ühtlase kvaliteedi saavutamine erinevates piirkondades asuvate koolide vahel.
Autori arvates oleks koolide üldeelarve jagamisel parimaks lahenduseks pearahasumma, mis korrutatakse läbi õpilaste arvu korrigeeriva suurusega ning õpilaste majanduslikku olukorda arvestava muutujaga. Halduskulude katmine toimub pigem kooli- kui õpilaste põhiselt, kuigi finantseerimise aluseks olev valem võtab arvesse nii haldusala suurust ja koolis käivate õpilaste arvu. Valemi kujul näeks selline jaotus välja järgmine ( Hill : 1996)
Pearaha = f (∑ wjnjX1)),
kus f - on korrigeeriv tegur,
wj – j- ndale klassile vastav kaal,
nj – j-nda klassi õpilaste arv,
X1 – üldine pearaha suurus.
Eestis on hariduse rahastamiseks suunatud SKP osa mõnevõrra väiksem EL keskmisest. Küsides, missugusesse haridussüsteemi tasandisse võiks suunata hüpoteetilised 50 miljonit eurot lisaraha , vastaks autor inimkapitali teooriast ning oma arusaamast lähtuvalt. Nimelt leiab autor, et suurim väärtus isiku tulevaseks edukaks tööeluks on tema erialane pädevus. Kutseharidust on Eesti Vabariigis eelisarendatud, rajatud on õppehooneid, õppetöökodasid ning õpilaskodusid. Autori arvates on see väga õige suund ning täiendava raha peaks suunama just kutseharidusele, parandamaks olemasolevate õppekavade seost praktilise tööga ettevõtetes. Kindlasti oleks vajalik õppekavade ümbertöötamisele kaasata äriühingute esindajaid, kes kirjeldaksid reaalseid vajadusi ning puudujääke tänaste koolilõpetajate teadmistes-oskustes.
Üldharidus, mis kahtlemata vajab samuti suuri lisainvesteeringuid, vajab enne tõsisemate investeeringute läbiviimist ümberstruktureerimist. Ei ole mõtet renoveerida koolihooneid, mis mõne aasta järel õpilaste puudusel uksed sulgeksid. Haridusteenuse pakkumiseks tuleks ühendada optimaalse suurusega koolipiirkonnaks mitmed väikesed omavalitsused või nende elanikud, kaasates hariduse pakkumise korraldamisse vajadusel ka avaliku sektori asutusi ja eraettevõtteid.
2012 aasta riigieelarve seletuskiri, [www.fin.ee/riigieelarve-2012] 25.04.2012
Eesti Vabariigi Põhiseadus, [ https://www.riigiteataja.ee/akt/127042011002 ] 25.04.2012
Haridusseadus , [ https://www.riigiteataja.ee/akt/13335923 ] 24.04.2012
Hill, P. W. Building Equity and Effectiveness into School-Based Funding Models: An Australian Case Study , 1996. [ http://nces.ed.gov/pubs97/97535i.pdf ] 20.04.2012.
Mincer, J.; “Schooling, Experience and Schooling”; New York : Columbia University Press, 1974
Stiglitz, J. E. Ühiskondliku sektori ökonoomika. Tallinn: Külim, 1995, 730 lk
4