Essee - Eesti aastail 1914-1920 (0)

Miks võib aastaid 1914 – 1920 pidada Eesti ajaloos murrangulisteks?
Esimese maailmasõja puhkemine 1914. aasta augustis tähendas suure murrangu algust kõigi Ida-Euroopa rahvaste saatuses. 18.sajandi lõpuks jagasid kolm suurriiki – Austria-Ungari, Saksamaa ja Venemaa – endi vahel tervet Ida-Euroopat. Eesti läks Vene võimu alla. Viimane mobiliseeris üle 100 000 eestlase Vene sõjaväkke, millest 10 000 langes Esimeses maailmasõjas. See jättis siiski jälje meie rahva ellu, kuna varem polnud eesti rahvas kandunud sõjas nii ränki inimkaotusi .
Esimeseks murrangu märgiks oli Vene impeeriumi kokkuvarisemine , mida kasutas ära ka Eesti, et rajada alused rahvuslikuks enesemääramiseks, kuid alguses täieliku riikliku iseseisvuse nõuet ei esitatud, kuna Vene keskvõim oli siiski veel küllalt tugev. 12. aprillil kinnitas Venemaa Ajutine Valitsus Eestile omavalitsuse andmise seaduse, kuna eestlased olid oma demonstratsioonides Venemaal olnud edukad ja Ajutise Valitsuse ära hirmutanud. Selle seadusega ühendati Põhja – ja Lõuna – Eesti üheks kubermanguks , keskvõimu kõrgeimaks esindajaks sai Jaan Poska. Esimest korda valiti rahvaesindus - Maapäev ja moodustati täidesaatev organ – Maavalitsus , mille juht oli Konstantin Päts. Nende organite põhiülesanne oli koondada tagasi kodumaale Venemaale laiali paisatud eesti sõjamehed. 20. mail 1917 andis Vene väejuhatus loe ka esimese eesti rahvaväeosa loomiseks, kuid see ei tulnud kergelt, see oli Veebruarirevolutsiooni tagajärg.
Kahjuks juhtus 21. oktoobril midagi. Saksa väed okupeerisid Saare-, Muhu - ja Hiiumaa , kuna Vene sõjavägi oli revolutsiooni tagajärjel nõrk ja lagunemas. Selle okupeerimise tagajärjel sai surma 170 eestlast ja 1600 langes vangi. Oli oht, et Sakslased okupeerivad kogu Eesti, selleks tuli nõrgast Venemaast end lahti rebida ja saata Eesti esindajad välisriikidesse, et saada abi Läänest, kuid sellega astuti üle Vene keskvõimu poolt lubatud õigustest.
Teiseks murranguliseks sündmuseks oli 28. november 1916, mil võttis Maapäev vastu deklaratsiooni, milles öeldi: „Eesti Maapäev tunnustab enese Eestimaal ainsaks kõrgemaiks võimu kandjaks . Kuid siis tahtis Saksa väejuhatus võtta ette uue pealetungi, nimelt okupeerida ka Eesti mandriosa. Eesti poliitiline ja sõjaline juhtkond nägi seda ette ning otsustas Eesti peale Vene vägede lahkumist ja enne Saksa vägede saabumist iseseisvaks kuulutada. 24. veebruar kuulutati Tallinnas välja Eesti Vabariik ja lipud lehvisid igapool, kuid see iseseisvus tundus jääma lühikeseks, kuna juba 25. veebruar okupeerisid Saksa väed Eesti. Olenemata uuest okupatsioonist, oli 24. veebruari samm ajalooline, kuna tol päeval astus eesti rahvas taas vabade rahvaste perre. Ning Saksa okupatsioon ei muutnud Eesti riigi olemasolu, kuna algas eestlaste Vabadusvõitlus – Eestimaa puhastamine võõrvõimust, ning seda tunnustasid Prantsusmaa, Inglismaa ja Itaalia faktiliselt.
Alguses käitusid Saksa võimud siin mõõdukalt, kuid siis nende poliitika muutus ja rahvusväed saadeti laiali, arreteeriti poliitikuid ning saadeti vangilaagritesse, sealhulgas ka K. Päts. Läti ja Eesti taheti muuta Balti hertsogiriigiks, ning sellega algas revolutsioon . 11.novebril 1918 Saksa okupatsioon varises kokku ja tööd alustas uuesti Eesti Ajutine Valitsus, kes sai ametlikult Eesti endale 19. novembril. Kuid sellega polnud Eesti piinad lõppenud. 13. november 1918 ütles Nõukogude Venemaa üles kõik Saksamaaga sõlmitud lepingud ja nii algas Eestis Vanadussõda – kus nüüd tuli tagasi lüüa Punaarmee.
Esialgu oli Punaarmeel suur edu, kuid siis saabus murrang. Murrangu põhjuseid oli mitu. Neist peamine oli sõjavägede ülemjuhatajaks määratud kindral J. Laidoner, kes suutis rahvale näidata, et nad suudavad edukalt Venemaaga sõdida. 9. jaanuaril saadi tagasi Tapa, 14.jaanuar 1919 aga Tartu. Tänu sellele päästeti sadade süütute elu, keda Tartus lihtsalt suurest vihast maha lasti. Ning põhjendamatu vägivald ja mitmed poliitilised vead võõrutasid nõukogude võimu pooldajaid sellest ning võib öelda, et 1919. aasta jaanuaris saavutas Eesti Ajutine Valitsus kogu eesti rahva poolehoiu. Sõjaväest kürvalehoidmine ja väejooks lakkasid. 1. veebruaril hõivasid Eesti väed Valga ja Võru, 4. veebruaril Petseri. Eesti oli vaenlasest vaba, kuid kauaks ?
Aprillis 1919 olid Asutava Kogu valimised, mis pani aluse Eesti riiklikkusele, võttes 15. juunil 1920 vastu esimese Eesti põhiseaduse ja 10. oktoobril 1919 maaseaduse. Viimasega likvideeriti aadlimõisad ja loodi talumajandus. Võõrandatud mõisamaadele loodi 55 000 uut talu, pärisomandiks anti 22 000 rendikohta ja juurdelõikeid said 20 500 väiketalu. Maareform muutis eestlased pärisomanikeks oma maal ja sai lõplikuks hoobiks enamlusele Eestis.
1919. aasta juuniks oli Eesti saavutanud otsustava edu Punaarmee üle ja Venemaa sai aru, et Eesti vägesid on võimatu lüüa ja tuleb asuda rahuläbirääkimistele. Ning viimane otsustav lahing toimus 19.-22. juuni Cesise linna ümber, mida nimetavad eestlased Võnnuks, sellest ka nimi „Võnnu lahing“. 23. juunil vallutasid Eesti väed Cesise ja see on meie võidupüha, mil lõpuks löödi vaenlast, kes röövis 13. sajandil meie iseseisvuse. Detsembri lõpuks oli Punaarmee väsinud, ning algasid Tartu rahu läbirääkimised. 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 Tallinna aja järgi vaikisid Eesti-Vene rindel relvad. Ränkraske Vabadussõda oli möödas, mis oli nõudnud 3600 Eesti mehe elu ja haavanud neist 14 000, kellest 2600 jäid invaliidiks. Lõpuks 2. veebruaril 1920 kirjutati rahuleppele alla. Tartu rahuga tunnustas Nõukogude Venemaa tingimusteta Eesti iseseisvust ja loobus igaveseks Eestist ning maksis Eestile 15 miljonit kuldrubla, ning lubas kodumaale kõik Venemaal olevad Eestlased.
Lõpetuseks ütleks, et eestlased on olnud igati visad ja vastupidavad, nad ei ole kunagi alla andnud. Nad võitlesid iseseisvuse pärast ikka väga kõvasti. Kõigepealt kasutasid nad targasti ära Venemaa nõrgenemist, siis elasid üle Saksa range režiimiga okupatsiooni, lõid tagasi uuesti Eestit himustava Nõukogude Venemaa, kelle nad lõpuks said nii kaugele, et sõlmiti rahu ja loobuti igaveseks Eestist. Kahju, et Venemaa hiljem seda rahulepingut rikkus. Kuid eestlased on visad ja nad ei unustanud iialgi, mis tunne oli 24. veebruaril vaadata lehvimas Eesti lippe ja tunda, et nad on iseseisev rahvas, samuti ei unusta nad kunagi oma vabaduse eest võitlejaid. Meie rahva jaoks ei ole miski võimatu, kui me tegutseme koos ja oskame kokku hoida!