Esimesed eestlastest haritlased (0)

Esimesed eestlastest haritlased

Eesti kirjandust on arendanud mitmed andekad inimesed. Nende eesmärgiks oli eestlaste teadmiste parandamine ning avardada silmaringi välismaailma kohta.
Otto Wilhelm Masing on eesti vanima kirjandusloo silmapaistvaim esindaja, kelle mõju on meie rahvuskultuurile ja ärkamisaja vaimsele ettevalmistamisele on olnud suur. Tema kirjanduslik tegevus, mis langeb põhiliselt Äksi perioodi, on mitmekülgne ja viljakas. Lisaks vaimuliku sisuga raamatutele ilmusid tema sulest kalendrid, koolide tarbeks „ Täieline ABD- Ramat “ ja „Arwamise-Ramat“.
Valgustusaja põhimõtete kandjana seadis ta enesele eesmärgiks rahva silmaringi avardamise ja mõtlemisvõime arendamise. Seda tegi ta köitva populaarteadusliku lugemismaterjali varal . Selleks koostas ta ja andis välja rahvaliku raamatu „Pühhapäeva Wahheluggemised“, see tutvustab eesti lugejatele paljude võõraste maade sealset loodust ja inimesi. Tema rahvavalgustusliku töö üheks nurgakiviks on õppekirjandus. Näiteks „ABD ehk Luggemise-Ramatus“ sisaldavad metoodilisi juhiseid.
Kõige tähtsam, millega Masing sai üldtuntuks, oli „Maarahwa Näddala-Leht“. Selles oli sõnumeid kodu- ja välismaalt, jutte, luuletusi ja vanasõnu. Tähtis oli ka see, et tänu temale täiustus eesti alfabeet õ-tähega. Ta märkas lõhet, mis oli tekkinud kirikukeele ja rahvakeele vahel ning püüdis neid omavahel lähendada.
Esimesena ilmus avalikkuse ette ning sai ühtlasi kõige tuntumaks karakteriks Jenoveva . Selle andis välja Pärnu köster, J.Rosenplänteri abiline, C.Fr.Lorenzsoner pealkirja all „Jenoveva ellust; üks wägga armas ja halle luggemine wanemate ja lastele“. Mõne aasta pärast ilmus sama raamat Fr.R.Kreutzwaldi tõlkes („Wagga Jenowewa ajalik elloaeg“).
Sentimentaalseid lugusid tuli ka eesti autorite sulest. Tuntuks on saanud Muhumaa köster ja kooliõpetaja Wilhelm Freundlich oma raamatutega „Siin on Magdeburgi- linna hirmsast ärarikkumisest. Muhho-maa hundi jahhist. Jännese öhkamissest ja Rehhepappist luggeda“ ja „Appolonius, Tirusse ja Sidoni kunningas“. Need raamatud leidsid laia lugejaskonna. Rohkem veel kui oma juttudega on nad jäänud rahva teadvusse osavate laulikute ja improvisaatoritena.
Eesti sentimentaalse kirjanduse silmapaistev esindaja on J.Fr. Sommer , kirjaniku nimega Suve Jaan. Kui senini puutusid lugejad kokku tagakiusamistes kindlaks jääva naistetegelasega (nt Jenoveva), siis Suve Jaan tõi tema kõrvale hädaohtudega võitleva õiglase ennastohverdava mehe Luige Laose. Suve Jaani luulelooming väärib tunnustust, eriti emotsionaalsed looduskirjeldused („Kewwadine hommiko“).
Eesti kirjanduse ajaloos väärib kindlasti mainimist ja tunnustust K.J.Peterson. Tema looming on uudne, mitmekülgne ja tähendusrikas. Juba gümnaasiumi päevil tegi ta keelealast kaastööd Rosenplänteri „Beiträgele“. Ta tõlkis C.Gananderi teose „Mythologia Fenninca“ („Soome mütoloogia“) rootsi keelest saka keelde. Teos ilmus 1822.aastal „Beiträges“ ja sellega tõi ta eesti rahvausundisse soome muinasjumalad, pannes aluse meie pseudomütoloogiale.
Tema luuleloomingu põhiosa on heroilisfilosoofilised oodid ja karjaselaulud ehk pastoraalid. Oma oodides tugineb ta kreeka, rooma ja saksa ülevatele luuleteostele. Peterson ülistab inimmõistust ja –vaimu, sõprust ning armastust („Inimene“, „Sügise“, „Sõprus“).
Friedrich Robert Faehlmanni õhutusel asutati Õpetatud Eesti Selts. 1843.a – 1850.a oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes oli Eesti mineviku romantiline austaja, eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkuse imetleja. Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Tema eeltöid kasutas hiljem Fr.R. Kreutzwald .
Aastatel 1840- 1852 ilmus Faehlmannil mitu saksakeelset kunstmuistendit („Loomine“ ja „Vanemuise laul“), milles eesti rahvamuistendite motiive kasutades on välja arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Eesti keele alal uuris ta astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks. Ta kirjutas kolm antiikset värsimõõtudes luuletust ja dialoogilise luuletuse „Suur on, Jumal, su ramm “, kalendrites ilmunud jutud „Tühi jutt, tühi lori, tühi asi, tühi kõik“ ja populaarse „Kalendritegija kimbus“.
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi tõlkelised jutustused „Reinuwader Rebane“ ja „ Kilplased “ on tänapäeval lasteraamatud. Tema värsiloomingul (kogu „Viru lauliku laulud“, poeem „Lembitu“), mis tugineb saksa eeskujule, oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus.
Kreutzwaldi peateos, rahvaluuleainest töödeldud rahvuseepos „Kalevipoeg“, sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. Seda teost on tõlgitud mitmesse võõrkeelde. Tema looming mõjutas tugevalt kogu rahvusliku liikumise aja vaimuelu .
Rahvaharidust täiendasid kaks käsiraamatut „Lühhikene öppetus terwisse hoidmissest“ ja „Kodutohter“, milles anti nõu haigete eest hoolitsemisel kodus, võitlusest sagedamini ettetulevate haiguste vastu ja elamu- ja tervise hoidmise kohta. Tema maailma rahvaid tutvustav sari „Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on“ on olnud nii populaarne , et selle järgi on nimetatud hiljem populaarteaduslik raamatusari. Kreutzwald oli Õpetatud Eesti Seltsi auliige aastast 1849, Soome Kirjameeste korraline liige aastast 1855 ning Ungari Teaduste Akadeemia välisliige aastast 1871.
Nende meeste innukuse ja tahtejõu tulemusena on meil selline kirjandus nagu praegu. Me peame olema tänulikud, et sel ajal leidus nii andekaid mehi, kes mõtlesid ja tahtsid eesti kirjandust arendada.
Kelly Kalm
11.B