Emma Donoghue - Tuba (0)

Uude maailma astumine
Emma Donoghue „Tuba“
Originaaltiitel: „Room“
Tõlkinud: Hels Hinrikson
Kirjastus: Hea Lugu
2011
Jutustus kujutab maailma läbi 5-aastase Jacki silmade, kes on elanud kogu elu koos oma emaga Toas, mis kujutab endast 11 ruutjala suurust aiakuuri. Jack kirjeldab kõike, mida ta näeb, lapseliku tähelepanelikkusega. Ta usub kõike, mida Ema talle räägib, ning kui ühel päeval Emme pojale nende olukorra kohta tõtt räägib, on tal raske midagi uut uskuda , sest ta kardab , et see võib järjekordne vale olla.
Autor sai raamatu kirjutamisel inspiratsiooni Elizabeth Fritzli juhtumist: naist hoidis 24 aastat omaenda kodus keldris vangis tema isa ning nende aastate jooksul oli naisele vägistamise tagajärjel sündinud seitse laste, kellest kolme hoiti koos naisga luku taga. Noorim laps Felix oli 5-aastane, kui ta esimest korda keldrist väljus ning temal põhineb ka teoses Jacki tegelaskuju. Donaghue loob kujutluspildi, kuidas maailm paistab poisile , kel pole kunagi lahkunud nelja seina vahelt.
Jutustamisviis on kaasahaarav. Vaatamata sellele, et jutustus jõuab lugejani tegelase kaudu, kes on 5-aastane, on teksti keel üsna rikas, igapäevaelu kujutus jõuab ilmekalt lugejani.. Loetut on kerge mõista, mis teeb teosesse sisseelamise mugavaks.
Jutustuse peaideed võib mitmeti mõista. Esimesena võib välja tuua lapse-vanema suhte. Poeg ja tema ema on pidevalt koos ning kummalgi ei ole võimalust olla omaette , et ainult iseendaga tegeleda. Isiklikud soovid jäävad vanema puhul kogu aeg tagaplaanile, et kanda hoolt oma ainsa lapse eest. Kõige enam kaitseb teoses naine last enda vangistaja Vana Pagana eest, varjates poja nägu mehe eest kogu tema eluaja jooksul.
Teisalt on jutustuses olulisteks motiivideks vastupidavus ja elutahe. Jacki ema on olnud kuuris vangis 7 aastat, kuid ikka veel püsib temas lootus sealt pääseda. Iga päev teeb ta kära ning proovib endast tule abil märku anda, kuid see on asjata. Samuti laseb ta pojal iga päev ukse numbrilukuga mängida, lootes juhuslikult jõuda õige koodini, mis viiks vabanemiseni. Ema on kogu selle tegevuse aga maskeerinud mängudega, et pakkuda pojale vähegi normaalset elukvaliteeti. Ta on töötanud välja päevakava ning koos tehakse harjutusi, õpitakse, loetakse ning vaadatakse telekat . Selle kõige eesmärk on, et Jackist kasvaks võimalikult tavaline ja normaalne laps.
Kui emale on Tuba vanglaks, siis Jackile on see kodu. Poiss ei mõista, miks ema Tuba vihkab ning sealt lahkuda soovib. Pärast põgenemist tahab ta kohe Tuppa tagasi minna, sest seal on kindel ja turvaline. Kõik, mis Toas on, on tema sõber, alustades voodist ja lõpetades taimega.
Jutustuse teises pooles , kui Jack koos emaga on vabadusse pääsenud, võib näha nende mõlema maailma kokkuvarisemist. Jack, kes oli kogu oma elu elanud teadmises, et väljaspool Tuba ei ole midagi, on šokeeritud kõige uudsusest. Tal on raske harjuda lihtsate asjadega ning idee, et on olemas teised inimesed, kes samuti mõtlevad, tunnevad ja räägivad, on üllatav, sest seni ei ole neid tema jaoks kunagi olemas olnud. Tema ema on ühest küljest küll õnnelik, et pääses vangistusest, kuid teisest küljest vihkab ta, et teda koheldakse kui ohvrit, sest ta teab, et maailmas on palju kannatajaid, kellel on veel õnnetum olukord, kui oli temal olnud. Ühel hetkel ta murdub ning proovib sooritada enesetappu, sest see tundub lihtsaima lahendusena. Seejuures ei arvesta ta oma pojaga, kellel on ilma emata raske eluga hakkama saada. Puuduks keegi, kes seletaks, mis on õige ja vale, mis hea ja halb, ning mis peamine, turvatunde looja.
Teoses on välja toodud ühiskonna tüüpiline suhtumine kannatajasse. Kohe, kui Jack ja ema pääsevad Toast, hakkavad neid jälitama paparatsod. Neil on raske rahu saada. Ema perekond on lõhestunud – 7 aastat kadunud olnud tütart on peetud surnuks ja tema vanemad on lahku läinud. Perekonna suhtumine on erinev: Vanaema asub hea meelega Jacki ellu ning võtab ta enda juurde elama, samas Vanaisa näeb lapses ainult kurjategija varju ning ei suuda aktsepteerida lapselast, kes vajab ja ootab armastust.
Tegelased jäävad usutavaks. 5-aastasele lapsele omaselt esineb ka Jackil jonnihooge pisiasjade üle, näiteks jääb talle mõistetamatuks, miks tema sünnipäevatordil lubatud küünalde asemel on šokolaadikommid ja miks tema ema valuvaigistite asemel ei võinud tellida küünlaid. Emal, kel puudub võimalus omaette olemiseks ja mõtlemiseks, väljenduvad pahameelepuhangud sellega, et ei välju päev otsa voodist ja laseb Jackil teha, mida laps soovib, peaasi , et teda ei segataks. Olles pidevalt pingelises olukorras, ärritub ta vahel lihtsate asjade pärast, näiteks sama raamatu igal õhtul lugemisest.
Romaan „Tuba“ jääb kummitama pikaks ajaks. Püstitatud on mitmeid probleeme, mida esimesel lugemisel ei puugi märgatagi. Korraga esinevad mitmed teemad: nii ohver ja märter kui ka ema ja lapse suhe, samuti turvalisus ning kohanemis- ja arenemislugu. Raamat on soovitatav lugejale, kes soovib kogeda inimese täiesti uude maailma astumise tunnet ja otsib võimalust süübida tänapäeva ühiskonnas esinevatesse probleemidesse.