"Elu ilu ja valu" Isa Goriot traagiline lugu. (0)

Elu ilu ja valu.
Essee raamatu „Isa Goriot “ põhjal
Honore De Balzaci kurikuulus „Isa Goriot“ on väga hea näide elu ilu ja valu kohta. Raamat räägib meile loo ühe pansionaadi elanikest. Loo keskmes on vananev mees Goriot, kellel on olnud üsnagi huvitav, põnev ja samas kurb, südantmurdev elu. Tema elu muutus päevapealt ja seda ainult halvemuse poole, kuigi ta ise seda läbi „õnne“ ei märganud.
Goriot oli väga austatud ja tunnustatud nuudlikaupmees, kelle äriettevõte kasvas nii suureks, et temast sai väga rikas mees. Kuid see ei olnud see, mis muutis selle toreda härrasmehe õnnelikuks. Õnnetoojad olid tema kaunid tütred, Delphine ja Anastascie, keda Goriot siin ilmas kõige rohkem armastas . Nende nimel oli Goriot kõigeks valmis. Ühel ilusal päeval olid tüdrukud saanud täiskasvanuks ja nad abiellusid. Üks sattus kõrgema kihi seltskonda, teine oli samuti jõuka mehe otsas, kuid kõrgkihti ei kuulunud. Head elu elama asunud tütred tegid isale ettepaneku, et too paneks ameti maha ja läheks ära pensionile, müües maha oma ärid ja asudes nende juurde elama. Üsna peagi viskasid mõlemad tütred oma isa tänavale, kuna väimeestele ei meeldinud äia kohalolek . Pettunud Goriot ei süüdistanud tütreid ja asus elama Vauguer’i pansionaadis, kus ta algul oli kui aadlihärra, kes elas esimesel ja kõige rikkamal korrusel. Sel ajal oli Goriot elu veel täis ilu ja õnne.
Aeg läks edasi ning külla tulid tütred ja nõudsid raha, kuna nende mehed ei andnud. Heasüdamlik ja hooliv isa andis tütardele alati veidikene raha ja üsna peagi hakkas vanaldane mees laostuma. Mida rohkem ta raha neile andis, seda kõrgemale ja vaesematesse ruumidesse pansionaadis ta kolis. Ühte asja see vaene mees aga ei mõistnud, et tema tütred temast ei hooli. Tütarde hoolivus oli kadunud, isa oli neile tuluallikas ja rumal vanamees ei mõistnud seda. Goriot elu oli täis kurbust ja valu, õnne jaoks oli seal vähe ruumi. Ei olnud midagi ilusat elus, mida pidid veetma külmas, kiviseintega rentslit meenutavas toas.
Isegi raske elu pansionaadis ei muutnud Goriot’i suhtumist tütardesse ja ta oli jätkuvalt seda meelt , et tütarde eest hoolt kandes tuleb ilu ja õnn. Tütred olid õnnelikud ja nende elu oli ilus, kuid isa pidi kannatama . Ühel hetkel tütred ei teadnudki enam, kes see Goriot on, nende jaoks polnud seda meest olemas. Aastatega oli isast saanud tütardele justkui pank , kust koguaeg raha võtta. Goriot’le see muret ei teinud, sest põhirõhk oli ikka jätkuvalt tütarde õnnel. Goriot’i pani naeratama tütarde õnn ja nende edukus. Kui tütred olid õnnelikud, oli seda ka Goriot. Ta arvas , et tütred armastavad teda ka kogu hingest ja isegi ühel päeval võtavad veel enda juurde elama, kuid nii see ei olnud. Kuna elu pansionaadis muutus aina viletsamaks, siis hakkas mehe tervis kannatama ja elu hakkas lõpule tiksuma.
Kuigi Delphine näitas üles kerget hoolivust, polnud ka teda, kui isa oli suremas. Mõlemad tütred olid hõivatud oma glamuurse eluga. Ainus, kes Goriost hoolis oli tema naaber, noor juuratudeng Eugene de Rastignac , kes mõistis kui tore mees Goriot on. Ta toetas Goriot’i ja rääkis talle lugusid tema tütrest Delphine’st, keda Eugene armastas. Goriot sõbrunes Eugene’ga ruttu ja mõlemad jäid kokku kuni Goriot’i surmani. Siinkohal võikski arvata, et veidikene õnne tõi Goriot ellu noor Rastignac, kes temast hoolis. Rastignac oli talle kui poja eest ja Goriot oli temale isa eest. Goriot suri küll südamevalus, kuid ta teadis, et vähemalt üks inimene siin maamunal jääb teda igatsema ja tõi mehe ellu veel viimase piisa ilu.