Elektrituru avanemise otstarbekus (0)

Elektrituru avanemise otstarbekus

• Elektriturgude avamine Euroopas lähtub eesmärgist saavutada kindel ja toimiv Euroopa ühtne elektri siseturg.
  
• Võrguettevõtjate konkurentsi elektrituru avanemisega ei kaasne ja olemasolevad võrguettevõtjad jäävad ka avatud elektriturul loomulikku monopoolsesse seisundisse ehk nende omandis, valduses või opereerimisel on taristu , mida teisel isikul ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida, kuid millele juurdepääsuta ei ole võimalik turul tegutseda.
  
• Tõhusa Euroopa elektri siseturu saavutamiseks on seetõttu oluline tagada, et võrguettevõtjate elektrivõrgud oleksid võrdselt kättesaadavad ja kasutatavad kõigi turuosaliste poolt.
  

****
Tarbija saab võimaluse valida endale meelepärase paketi ja saab seetõttu oma hinda mõjutada elektripaketi valikuga.
****
Andres Tropp, Eesti Energia regulaatorsuhete juht
14.02.2013
Nädalavahetusel saadet Olukorrast Riigis kuulates jäi kõrva Kalle Muuli tõdemus, et ta ei suuda leida ühtegi arukat põhjendust Eesti elektrituru avamisele. Elektriturg on nüüd avatud, aga muutunud pole midagi. Ikka on meil üks monopoolne ettevõte ja ega keegi ei rutta nüüd ju Eestisse uusi elektrijaamu ehitama. Muuli arvates oleks võinud turu avamisega oodata kuni valmib teine merealune elektrikaabel Soomega . Senikaua oleks elektri hinda võinud määrata riik.
Olles selle raadiosaate fänn juba aastaid, olen ma siiski veendunud, et seekord Muuli eksis. Seda põhjusel, et juba täna on võimalik Eestisse importida kogu siin tarbitav elekter ja nüüd, kui tarbijaskond ei ole enam kohustatud omama elektrilepingut Eesti Energiaga, on ilmne, et importelektrit hakkab meie turule üha rohkem ka tulema . Kuna mõistmatust on elektrituru avamise üle palju, ei teeks paha käia siinkohal üle elektrituru avamisega seonduvad ratsionaalsed põhjendused ja võimalikud edasised arenguperspektiivid .
1. Suletud turg on ebaefektiivne
Esiteks. Alates käesolevast aastast kadus riigil oluline reguleeritud elektrituru hinna madalal hoidmise instrument ehk EL-i poolt elektri tootmiseks tasuta antud CO2 kvoodid. Kuigi EL jagab tasuta CO2 kvoote ka ajavahemikus 2013-2020, on nende kasutusotstarve võrreldes varasemaga teistsugune (toetatakse sihtotstarbeliselt uute tootmisvõimsuste ehitamist).
Kuna mitte keegi ei oska täpselt ennustada CO2 kvoodi hinna kujunemist EL-i süsteemis, oli riik sunnitud elektri hinna vabaks laskma . Tänane CO2 kvoodi hind on küll väga madal ja elektri turuhinda vähe mõjutav, kuid turuavamist ettevalmistav Eesti valitsus, nagu ka turuosalised , ei saanud EL-i kliimapoliitika sisulist kokkukukkumist ette näha.
Teiseks. Täiesti üheselt on selge, et möödunud aastal kehtinud reguleeritud hinna (ca. 30 EUR/MWh) vastu ei ole majanduslikult jätkusuutlikul viisil võimalik Eestisse ehitada ühtegi uut elektrijaama. See hind on lihtsalt liiga madal. Milline on õige ja õiglane hind, ei oska täpselt keegi öelda. Loogika ütleb samas seda, et mida rohkem vastandlike huvidega turuosalisi osaleb hinna kujundamises, siis seda adekvaatsem see hind pikemas perspektiivis saab olema. Just sellel põhineb Eestis tegutseva maailma suurima elektribörsi Nord Pool Spot (NPS) turuplatvormi edu. Ma siiralt kahtlen riigi võimekuses kujundada turul turuosalistest õigem ja õiglasem elektri hind.
Kolmandaks . Konkurentsitihedat ja efektiivset turgu ei ole võimalik luua ilma reguleeritud turgu avamata. Eesti elektriturul on täna lisaks Eestis toodetud elektrile ka elekter Soomest, Lätist ja Venemaalt. Üllatav on see, et konkurents , mis Eesti jaeturu avamisel tekkis, on nii terav , et edaspidi peavad elektri jaemüügi marginaalid kas suurenema või tuleb ümber hinnata kliendiga suhtlemiseks kasutatavate kanalite valik ja selleks tehtavad kulud. Jah, tarbijat ei huvita jaemüüja marginaalid. Peaasi , et hind oleks madal. Samas on huvitav märkida, et näiteks 2013 aasta jaanuaris oli Soome regulaatori avaldatud statistika kohaselt kortermajas elavale tarbijale keskmiseks elektri hinnaks 8,27 senti/kWh ja elektriga kütjate jaoks 6,44 senti/kWh. Ligi 30% vahe Eestiga (võrreldes Eesti Energia aastase Kindel paketi hinnaga 5,9 s/kWh) on igatahes väga märgatav ja mitte Soome tarbija kasuks.
2. Suurem turg on efektiivsem kui väiksem turg
Turu avamine ei ole Eesti fenomen . Põhjala turud on juba täiesti avatud. Viimastel aastatel on järk-järgult toimunud ka Balti turgude avamine. Käesoleval aastal saavad kõik Balti riigid endale ühetaolise kauplemissüsteemi, kui Läti võtab Eesti ja Leedu eeskujul üle NPS turuplatvormi. Turgude ühendamine on suur samm edasi, sest ühise turuplatvormi kasutuselevõtt suurendab riikide vahelise kauplemise efektiivsust . Selle tulemusel muutub ka tootmise efektiivsus. Rohkem, kui kunagi varem, tuleb investeerimisotsuste tegemisel hakata arvesse võtma piiriülese konkurentsi mõju. On selge, et garanteeritud turuosale ei saa tulevikus loota ükski Eesti tootja. Turgude avamise tulemusel tekib alus regionaalse tööjaotuse tekkeks, mis on kahtlemata tarbijate huvides. Turule hakkab pääsema see elekter, mille tootmine on kõige konkurentsivõimelisem ja tarbijale taskukohasem.
Pehme talve tõttu on elektri hind Põhjala elektribörsidel olnud võrdlemisi madal ja mitmed kommentaatorid on juba ennustanud hindade jätkuvat alanemist suveperioodil. Julgen nendes ennustustes kahelda. Seda põhjusel, et alates Eesti NPS hinnapiirkonna avanemisest on keskmine elektri hind Soome elektribörsil olnud kõrgem Eesti omast ja selle olukorra jätkumist näevad ette ka süsteemihaldurite järgmise 10 aasta prognoosid . Niisiis , ei maksa pettuda, kui 2014 aastal lisanduv teine Eesti-Soome merekaabel ei toogi Eestisse odavamat elektrit. Elektritootmine on lihtsalt valdkond , mis on oluliselt mõjutatud väliskeskkonna arengutest.
3. Varustuskindluse definitsioon tuleb ümberhinnata
Avatud turg ei ole imerohi elektri varustuskindluse tagamiseks. Arvatavasti ei nõustu ükski riik sellega, et tema territooriumil ei asu ühtegi elektrijaama ja seda isegi juhul, kui riigil vajalikud eeldused elektritootmise arendamiseks puuduvad. Tänane Eesti elektrimajanduse arengukava näeb ette, et Eesti territooriumil asuvate elektrijaamade võimsus peaks 10% ulatuses ületama meie tiputarbimist. Seni ei ole selle eesmärgi täitmine olnud Eesti jaoks probleemiks. 10 aasta perspektiivis tuleks selle eesmärgi mõistlikkuses siiski kahelda, sest uute elektrijaamade ehitamisel tuleb enam kui kunagi varem lähtuda nende konkurentsivõimest regionaalsel elektriturul.
Võimalikke lahendusi on sellele probleemile mitu:
Eesti kehtestab uue (madalama) eesmärgi riigi territooriumil asuvate minimaalsete elektritootmisvõimsuste kohta ja loob mehhanismi, mis võimaldab riigi varustuskindluse tagamiseks vajalike võimsuste olemasolu toetada (näiteks Inglismaa eeskujul nn. võimsusturu loomine);
Eesti asub läbirääkimistesse regiooni riikidega (eelkõige Soome), eesmärgiga sõlmida riikidevaheline kokkulepe, mille kohaselt riigid loobuvad enda õigusest kunstlikult vähendada nende vahelisi piiriüleseid ülekandevõimsuseid. Selle tagajärjel muutuvad ülekandeliinid piltlikult elektrijaamadeks. Riigid garanteerivad, et elekter saab alati liikuda sinna, kus elektri hind on kõige kõrgem. Kui raha eest saab elektrit osta, on tagatud ka selle varustuskindlus.
Parim lahendus saaks arvatavasti olema sümbioos ülalnimetatutest, mis ühtlasi tagaks suurima võimaliku kuluefektiivsuse.
4. Turu suuruse määrab piiriüleste ülekandevõimsuste olemasolu
Balti riikide puhul on sageli kasutatud terminit energiasaar, hoolimata sellest, et alates 2006 aasta lõpust ühendab Eestit ja Soomet Estlink'i merekaabel. Kui esimese merekaabli mõju on tõepoolest mõnevõrra piiratud (85% ajast on elektri hind Eesti ja Soome elektriturgudel ühesugune), siis alates teise merekaabli käikuminekust 2014 aasta alguses, tuleks Eesti ja Soome elektriturgusid lugeda täielikult integreerituks. Mis saab toimuma Eesti lõunapiiril, on praegu veel ebaselge , sest Läti süsteemihalduri poolt viimase aasta jooksul arendatav tegevus viitab Läti soovile avada ennast rohkem Vene elektrimüüjale ja seda Eesti ning Põhjala turuosaliste huvide arvel. Nimelt soovib Läti anda ühe kolmest seni Eesti ja Läti vahelises elektrikaubanduses kasutust leidnud liinist Vene elektrimüüja kasutusse, mis tekitaks Eesti ja Läti piirile aastaringse pudelikaela . Viimase tulemusel väheneks Eesti ja Põhjala turuosaliste ligipääs lõunapoolsetele turgudele oluliselt. Läti valik on oluline eelkõige ühtsel regulatsioonil põhineva suurema turu piiritlemiseks, sest Vene elektrituru ülesehitus on Põhjala omast oluliselt erinev.
5. Kolmandate riikide päritoluga elektriimport vajab reguleerimist
Õiglasel konkurentsil põhineva suurema turu loomise suurim väljakutse seisneb Eesti (ja teiste Balti riikide) jaoks nn. kolmandate riikide päritoluga (loe: Venemaa) elektri impordi reguleerimises. Tänase seisuga on kõikide Balti riikide süsteemihaldurid (Eestis Elering) taganud Vene elektrimüüjale eeliskohtlemise ja seda kohalike turuosaliste arvel. Näiteks pääseb Vene elektrimüüja Balti riikide turgudele tasuta samas kui Eesti elektritootjad peavad raha eest lunastama õiguse müüa elektrit Lätisse. Aastatel 2015-2016 valmivad uued elektriühendused Leedu ja Rootsi ning Leedu ja Poola vahel. Sõltuvus Vene elektrist väheneb. Balti riikidel on seega viimane aeg alustada läbirääkimisi ja leppida kokku ühine poliitika, mis annaks kohalikele tootjatele võrdsed võimalused. Juhtiv roll selle probleemi lahendamisel on Balti riikide süsteemihalduritel, kes seisavad turuarenduse eesliinil. Kuna tegemist on poliitiliselt laetud teemaga , ei saa ka asjaomased ministeeriumid käed rüpes istuma jääda. Lahing Balti ühendatud elektrituru usaldusväärsuse küsimuses peetakse just selle teema raames ning hea tulemuse saavutamine eeldab maksimaalset pingutust.
Kokkuvõtteks
Vale oleks vaadata Eesti elektrituru avamist pelgalt Eesti kontekstis. Vale oleks ka arvata, et 2012. a detsembrikuu elektriarvel oli „õige" hind ja jaanuaris 2013 on hind „vale". Tegemist on osaga suuremas regioonis toimuvast muutusest. Kalle Muuli kurvastuseks pean lisama, et regionaalne suurem turg ei käivitu efektiivselt nö. „nupule vajutamisest". Investorid ei hakka uusi elektrijaamu järgmisel kuul ehitama. Ühtse turu ja regionaalse tööjaotuse väljakujunemine võtab aega aastaid. Kuigi selle üle võib vaielda , tundub siiski, et Eestil on ühiskonnana selles protsessis osalemisest rohkem võita, kui kaotada, sest regionaalsed lahendused on kuluefektiivsemad, kui üksi üritades. Täiesti kindel olen ma aga selles, et kui Kalle Muuli väitis, et elektrituru avanemisega pole midagi muutunud, siis piilus ta arengute tahavaatepeeglisse. Ma soovitaksin tal selle asemel vaadata ettepoole , sest uued arengud ei lase ennast kaua oodata