Egiptuse kunst (0)

Egiptuse kunst

Kõik teavad, et Egiptus on püramiidide - kivimägede, mis seisavad, nagu tormi üle elanud maamärgid ajaloo kaugeleulatuvas horisondis - maa. Ükskõik, kui kauged ja saladuslikud nad välja näevad, nad jutustavad meile paljutki oma loost . Nad räägivad meile maast, mis oli nii põhjalikult organiseeritud, et oli võimatu neid suuri künkaid ühe kuninga valitsemisajal valmis saada; ja nad räägivad meile kuningaist, kes olid nii rikkad ja võimsad, et nad võisid sundida tuhandeid ja tuhandeid töölisi või orje nende eest rügama aastast aastasse , kaevandama neid kive, vedama nad ehitusplatsile, ja liigutama neid kõige algelisemate meetoditega, kuni kalm oli kuninga jaoks valmis. Ükski kuningas või inimene poleks kulutanud nii palju ja vaevanud ennast, et valmis saaks pelgalt üks monument . Tegelikult teame me, et püramiididel oli oma praktiline roll kuninga ja tema alamate silmis. Kuningat peeti jumalikuks, kes omas võimu nende üle ja tema lahkumise järel siit ilmast tõuseb ta jumalate juurde, kust on ta tulnud. Taevani kõrguvad püramiidid ilmselt aitavad tal seda teha. Igal juhul nad säilitavad tema püha keha, et ta ei kõduneks. Egiptlased uskusid, et keha tuleb säilitada, et hing elaks edasi surmajärgselt. Seepärast nad ei lasknudki kehal mädaneda, kasutades keerukat palsameerimist ja riideribade sisse mässimist. Püramiid olid kuninga muumiale, ja tema keha viidi selle kivimäe keskele ja pandi kivist kirstu. Igale poole hauakambri lähiümbrusesse kirjutati loitse ja nõiasõnu kuningale aitamaks teda teekonnal teise ilma. Need vanimad reliikviad inimarhitektuurist, mis näitavad uskumuste rolli kunstiajaloos, ei ole ainukesed. Egiptlased uskusid, et keha säilitamisest ei aita. Kui säilitati ka kuju temast, oldi kahekordselt kindel, et kuningas kestab igavesti . Seega tellisid nad skulptori, kes vormiks kõvast hävimatust graniidist kuninga pea ja paneks selle hauda, kus keegi seda ei näe, et hoida hinge elus läbi pildi. Ühe egiptlase nimetuse skulptori kohta oligi „see-kes-hoiab-elus“. Alguses olid sellised riitused vaid kuningatele, kuid varsti said ka kuningliku majapidamise aadlikud väikesed korralikes ridades hauad kuninga püramiidi lähedusse; ja vähehaaval hakkas iga enesest lugupidav inimene hoolitsema oma hauataguse elu eest, tellides kalli haua, millesse mahub tema muumia ja kuju, ja kus tema hing saaks eluneda ning saada annetusi toidu- ja joogiannetusi, mida surnutele anti. Mõned varased portreed püramiidiajastust, neljas dünastia Vanast Riigist, oma osa kõige ilusamast egiptuse kunstist. Nendes on pühalikkus ja lihtsus, mida keegi kergesti ei unusta. Igaüks näeb, et skulptor ei ole üritanud modelli hellitada ega luua põgusat ülevaadet temast. Skulptorit huvitasid vaid olulised asjad, iga vähemolulise jättis ta välja. Võib-olla on kujud lihtsalt sellepärast nii muljetavaldavad, et skulptor keskendus vaid inimese pea põhivormidele. Hoolimata peaaegu geomeetrilisest täpsusest, pole nad sama algelised kui kohalikud maskid. Ka pole nad sama elusarnased, kui naturaalsed portreed Nigeeria kunstnikelt. Looduse mõõtmine ja kogu kuju korrapärasus on nii võrdselt balansis, et jätavad meile mulje elusarnasest, kuid kaugest ja elujõulisest. „See kombinatsioon geomeetrilisest korrapärasusest ja looduse mõõtmisest on iseloomulik kogu Egiptuse kunstile. Saame seda kõige paremini õppida reljeefidelt ja maalidelt, millega olid ilustatud hauakambri seinad. Sõna ’ilustatud’, on tõsi, et see oli mõeldud vaid surnud inimese hingele . Tegelikult ei olnud need tööd loodud nautimiseks. Ka nemad loodi „elus hoidmiseks“. Kord sünges kaugminevikus, oli olnud tava, kus võimuka mehe surma korral lasti tema teenrid ja orjad temaga hauda kaasa minna. Nad ohverdati, et mees saabuks surmajärgsesse ellu sobilikku teed mööda. Hiljem hakati neid õudusi pidama kas liiga julmadeks või kulukateks ja kunst päästeti. Päris teenrite asemel anti võimukatele meestele teenrite pildid aseainena. Egiptuse haudadest leitud pildid ja kujutised olid seotud mõttega hinge annetamisest teispoolsuse abilistele. See oli uskumus , mis oli paljudes vanades kultuurides. Meile pakuvad need reljeefid ja seinamaalingud eriti ilmekat pilti elust Egiptuses tuhandeid aastaid tagasi. Kuid siiski, võib igaüks neid vaadates hämmingusse sattuda. Põhjuseks egiptuse kunstnike praegusest väga erinev viis päriselu kujutamiseks. Võib-olla on see seotud erinevate ülesannetega, mida maaling pidi täitma. Luges mitte ilu, vaid täiuslikkus. Kunstniku ülesanne oli säilitada kõik võimalikult selgelt ja jäädavalt. Seega nad ei visandanud loodust nagu see neile paistis - iga juhusliku nurga alt. Nad joonistasid mälu järgi, järgides kindlaid reegleid, mis kindlustasid, et kõik pildilolev paistab perfektselt selgena. “Sarnast meetodit kasutavad tihti lapsed, kuid egiptlased olid neis meetodites järjekindlamad, kui lapsed kunagi olema saavad. Kõike pidi kujutama kõige iseloomulikuma nurga alt. Mõelge efektile, milline nägi välja inimkeha . Pea oli kõige kergemini nähtav profiilis , seega nad joonistasid selle külgsuunaliselt. Kuid kui me mõtleme inimese silmast, kujutame seda endale ette otsevaates. Seega otsevaates silm paigutati külgvaates näole. Keha ülemine pool – õlad ja rindkere – on kõige paremini nähtavad otse, sellest me näeme, kuidas käed on keha külge kinnitatud. Aga jalad ja käed liikumises on palju selgemalt nähtavad külgvaates. Nendel põhjustel paistavadki egiptlased neil piltidel nii... väänatud. Pealegi, egiptuse kunstnikele oli jala väljastpoolt kujutamine keeruline. Nad eelistasid selget kontuuri suurest varbast ülespoole. Seega mõlemad jalad on kujutatud seestpoolt vaadates, ja inimene reljeefil paistab, nagu tal oleks kaks vasakut jalga. Ei tohi eeldada, et kunstnikud arvasid, et inimesed on sellised. Nad ainult järgisid reeglit, mis lubas neil visandada pilti kõik inimvormis, mis tundus neile oluline. Võib-olla sellest reeglist rangelt kinnipidamine oli seotud nende maagiliste eesmärkidega. Kuidas saab inimene, kellel on käsi lühendatud või ära lõigatud, tuua või saada ohvriande surnutele? „Üks suurimaid asju Egiptuse kunstis on see, et kõik kujud, maalid ja arhitektuurvormid paistavad sobivat vaid ühte seadust järgides. Me nimetame sellist seadust, mida kõik inimese loodu paistab järgivat, stiiliks. On väge keeruline sõnades selgitada, mis on stiil, kuid on palju lihtsam seda näha. Reeglid, millest juhindub kogu egiptuse kunst, annavad igale tööle tasakaalu ja karmuse harmoonia efekti. „Egiptlaste stiil hõlmas paljusid karme seadusi, mida iga kunstnik pidi õppima kõige varasemas nooruses. Istuval kujul pidi olema käed põlvedel, mehel pidi olema maalil tumedam nahk kui naisel, iga egiptuse jumala väljanägemine maalidel oli karmilt kehtestatud: Taevajumalat Horost pidi kujutama pistrikuna või pistriku peaga, Surnute jumal Anubist šaakalina või tema peaga. Iga kunstnik pidi ka õppima ilusa kirja kunsti. Ta pidi raiuma pildi ja hieroglüüfid selgelt ja täpselt kivisse. Pärast nende reeglite äraõppimist lõppes ka tema õpipoisiaeg. Keegi ei tahtnud midagi muud, keegi ei palunud tal olla originaalne. Vastupidi, parimaks kunstnik oli see, kes suudab teha kujud väga sarnaselt mineviku monumentidega. Seega juhtus, et egiptuse kunst muutus kolme tuhande aastaga väga vähe. „Kõik, mida peeti heaks ja ilusaks püramiidide ajal, oli sama suurepärane ka tuhat aastat peale seda. Tõsi, tekkisid uued moed, ja kunstnikelt nõuti uusi teemasid, aga nende inimese ja looduse kujutamise viis jäi üldjoontes samaks.“