Eestlane -kes ta on? (1)

Eestlane-kes ta on?
Kes on eestlane? On ta lihtne soome-ugri rahvas Läänemere kaldalt või täiesti omaette rahvus? Kas eestlane on muutunud tüüpiliseks eurooplaseks või on talle omapärane jonnakus jäänud püsima ka
nüüd, mil teda ei kammista enam võõra võimu raudne rusikas? Mis teeb eestlasest eestlase? Kes ta on, kust ta tuli, kuhu ta läheb?
Kui hakata uurima eestlast kui religioosset ja kultuurset rahvast võib julgelt öelda, et eestlane on üsnagi vana rahvas. On ta siin pinnal pesitsenud ju aastatuhandeid ning esimesed märkmed Maarjamaalasest
ulatuvad varasemasse perioodi kui Columbus Ameerika avastas. Et eestlase olemusest aru saama hakata, ongi tarvis vaadata kaugesse minevikku , mil lihtne talupoeg oma adra mõõga vastu vahetas ja oma vabadust kaitsma hakkas. Siit võime järeldada, et eestlane on visa oma kodu ja peret kaitsma. Isegi kui raudrüütlid oma suurte vägedega talupoja koduõuele tikkusid, ei vandunud ta alla ning vere ja valuga rahurikkujad tagasi lõi.Eestlased on väike rahvas.Jah väike, aga visa nagu sipelgas . Lõpuks pidi küll lihtne maamats ristiusu vastu võtma ning sakste ikalduse all sajandeid kannatama , kuid ka see ei murdnud tema hinge,nagu näitavad ka Jüriöö ülestõus ja Liivi sõda. Eestlane jäi eestlaseks ka siis kui teda piitsutati ja mõisahärra heaks pärisorjusesse sunniti. Peale rasket tööpäeva läks ta ikka armsasse hiiekotta ja needis kõik need uhked härrad viimseni ära. Eestlane oli jonnakas. Eestlane oli vaba, kui mitte ihult siis hingelt. Eestlane suutis jääda iseendaks.
Mis sai lihtsast talupojast edasi? Hakkas ju maailm kiiresti arenema. Püssirohi, trükimasinad, kaubanduse massiline levik.Ei jätnud Maarjamaalane ka siin oma jonni . Kuigi tema kodumaad valitsesid võõrast keelt ja võõrst meelt uhked härrad, kes maamatsi sugugi hariduse ja rahaga premeerida ei tahtnud, võib siiski leida tähtsaid ja lugupeetuid Eesti soost kaupmehi ja õpetlasi, kes 15.-16. sajandi Revalis ihu ja hingega tööd tegid. Lõpuks sai eestlane ka oma tahtmise. Sai ta nüüd oma keeles hariduse ning Rootsi kuningas oli suisa nii lahke , et andis eestlasele priiuse pärisorjusest. Kaua see aga ei kestnud. Pidid maamehed jälle hangud ja kirved kätte haarama , et ennast suure ja võimsa ida-naabri eest kaitsta. Põhjasõda ja ikaldus kahandasid eestlaste arvu 100 000-ni. Kuid kas ta andis alla? Kas ta kadus mineviku? Ei, ei vandunud ta alla ei sakslastele, mis need slaavlased siis ära kannatada ole. Eestlane oli sihikindel, ta uskus endasse, ta uskus, et kunagi koidab päev mil ta saab vabaks. Kunagi elab ta omas kodus, omal isamaal.
Aastate möödudes ja maailma muutudes muutus ka eestlane. Ta sai hariduse, ta oskas lugeda, kirjutada. Ega siis ilma asjata öelda, et eestlane on kirjaoskaja rahvas. Keset sakste kultuuri hakkas tekkima eestluse märke. Esimesed eesti soost kirjanikud, kes kirjutasid oma rahvast, oma kultuurist, oma kodumaast just nii nagu see nende jaoks oli. Eestlane leidis ühtekuuluvus tunde. Hakati seda õiget ''Eesti asja'' ajama. Tekkisid esimesed eesti keelsed ajalehed. Ei läinud ka kaua aega kui korraldati suur laulpidu , kus astusid üles kõnedega üles Eesti helgemad pead. Eestlane leidis oma identideedi. Ta teadis kes ta on ning oli selle üle uhke. Kuid jällegi pidi ta haarama relva, et ennast vaenlase vastu kaitsta. Olles küll vähemuses ja halvemini varustatud, oli just sihikindlus ja isamaa kaitsetahe see mis eestlase võiduka lõpuni viis. Ta sai oma riigi. Ta oli vaba. Kõik tänu sellele, et südikus ja vaprus ei olnud ta verest kuhugile kadunud. Kui midagi üldse muutunud olid, siis see et eestlane oli kõvasti nutti jurde saanud ning tegutses nagu kaval rebane keset kodumetsa.
Kaua ta aga oma riiki hoida ei suutnud.Idas kogusid vägesid punased ning fašistlik Saksamaa tungis peale lõuna poolt. Jällegi kahe tule vahel olles, ei visanud eestlane püssi põõsasse. Kahjuks tuli tal seekord alla vanduda. Vaenuvägesid oli lihtsalt nii palju rohkem, et nende jõud käis maarjamaalase südikusest üle. Kannatas ta 50 aastat võõra võimu all. Kuid ühel hetkel see kannatus katkes. Eestlane tõstis pea üles, talle ei meeldinud need võõrad kes tal vastu tahmist elu korraldasid. Eestlane laulis ennast vabaks. Ta pani teisi rahvuseid ennast märkama. Ning said eestlase tegudest innustust ka lätlased ja leedukad ning julgen öelda, et kolm pisikest Balti riiki olid esimesteks NSV Liidu lagunemise algatajateks. Neile järgnesid teised. Tuli vabadus. Tuli oma riik. Tuli see mida eestlane nii kaua oli ihaldanud.
Ja siin ma nüüd olen. Oma esivanemate lapse-lapse-lapse-lapse-laps. Ma elan omas riigis. Ma olen vaba. Meie rahvus, meie kultuur on püsima jäänud just tänu sellele, kes me oleme. Me areneme nii kultuurselt kui majanduslikult. Oleme ühed juhtivad infotehnoloogia arendajaid maailmas. Meil on olümpiavõitjad, maailmameistrid, teadlased, muusikud ning ma võiksin seda nimekirja veel jätkatagi
Lühidalt kokkuvõttes, eestlasest ei saagi ennem aru, kui pole tutvunud ta ajaloo, kultuuri ja pärimusega. Öeldakse , et eestlane on külm ja arg rahvas. Julgen väita vastupidist. Me oleme küll väike, aga see-eest vapper ning usin rahvas, kes ei löö risti ette ka õige raskemate katsumuste ees. Nagu ka mina, kui eestlane. Lõpetuseks sobivad ehk kõige paremini ühe tuntud laulu read:' 'Isa meelt, emakeelt hoian sellel maal,
taadimaa, memmemaa endiselt on ta: tasane , kullane, kivine, mullane, pilvine , tuuline, ootust täis.'' Olen uhke et olen eestlane.