Eesti kirjandust muutnud liikumised ja ideed aastatel 1905-1940 (3)

Eesti kirjandust muutnud liikumised ja ideed aastatel 1905-1940
„Noor-Eesti“ on kirjandus-ja kultuurielule suurt mõju avaldanud. Rahvuslikult meelestatud noori ei rahuldanud venestamisele allutatud koolides pakutav. Enesetäienduseks loeti eesti autoreid ja maailmakirjandust ning ühiskonnaõpetust käsitlevaid teoseid. Aastal 1901-1902 toimetas gümnaasiumiõpilane Suits trükki „Kirjanduse Sõprade“ kolm albumit „Kiired“. Eesmärgiks oli edendada eesti kirjandust, arvustust ja tõlkekultuuri. Ideaaliks võeti tõlkida algkeelest. „Noor-Eesti“ esimene album ilmus 1905 a. suvel. 1907. A. teine 1909 aastal kolmas 1912 neljas ja 1915 viies album.
„ Noor-Eesti“ rühmituse juhtkujud olid algusest peale G.Suits ja Fr. Tuglas . Peale nende veel ka J. Aavik, V.Grünthal-Ridala, A.Kallas, B.Linde.
Tõlgitult tutvustasid nooreestlased prantsuse, itaalia, skandinaavia , vene ja poola modernluulet.
Alates „Noor-Eestist“ võime me kõneleda asjatundlikust kirjanduskriitikast. Eriti viljakas kriitik oli Tuglas, kes kirjutas kriitikat eriti tähelepanelikult. Samuti edendasid nooreestlased kirjutamiskultuuri. Tänu neile avardusid kirjanduslikud kontaktid. Kui eelnevalt oli mõjutusi saadud põhiliselt saksa ja vene kirjandusest, siis nüüd oli huvi prantsuse, skandinaavia ja soome kirjanduse vastu. „Noor-Eesti tegevus viis eesti kirjanduse uuele, kõrgemale tasemele ning lõi rikastatud pinna edasiseks arenguks. “Noor-Eesti” eesmärkides ja tegevuses ilmnes küllaltki vastuolulisi jooni. Ühelt poolt kultuurihorisontide avardamine, püüdlus värskema esteetilise mõtte ning modernsema elutunnetuse poole ja välja astumine kunstikriteeriumide kõrgendamise eest, mis eesti kirjanduse ja kultuuri arengus oli vaieldamatult edasiviiv. Teiselt poolt tähendas see suunitlus aga lahtiütlemist kirjanduse senistest rahvuslik-talupoeglikest traditsioonidest, mida nooreestlased käsitlesid üksnes kui provintslikku mahajäämust, ning kaldumist kirjanduse sotsiaalse funktsiooni alahindamisse.
Samal ajal, kui oma võimalusi otsiv Eesti poliitiliste ja sõjaliste kokkupõrgete keerisesse sattus, elavnes soikunud kirjanduselu . 1917. a kevadel saabusid pagulusest Vilde ja Tuglas. Esialgu ei õnnestunud kirjanikke koondada suuremaks organisatsiooniks.1917 aasta juulis asutas kuus kirjanikku „Siuru“ rühmituse.Tuglasest sai selle juhtkuju. Isiksuselt erinevaid surulasi sidus uusromantiline hoiak ja sõpruskondlik suhtlemine . Tuglase toimetamisel ilmus aastail 1917-1919 „Siuru“ ühisväljaannetega kolm albumit.
Siurulaste andekas looming kujundas eesti luule ilmet aastail 1917-1919. Siurulastele oli tähtis loova vaimu avaldamise võimalus, kõik muu oli kõrvalise tähtsusega. Nad ei nõudnud publikult tähelepanu nagu miskit tänu, sest nad lõid kõik kõigepealt iseenese jaoks, ilma et nad oleks teistele mõelnud. Loomise rõõm oli nende ainus tõukejõud.
Eesti luulet rikastasid surulased eelkõige armastus- ja looduslüürikaga. Armastusluules leidus julget sensuaalset tooni ja erootilisi kujutusi, mida varem polnud luules tuntud. Samas iseloomustas siurulaste luulet ka uusromantiline stilisatsioon .
Noor-Eestlastega võrreldes oli siurulaste lüüriline eneseväljendus muretult aval ja paiguti heakodanlikku maitset tahtlikult õrritav, vormilt mõnevõrra lõdvem.
„Siuru“ tegevus ja looming paistab silma värvikuse ja tulemusrikkusega. Lühikese aja jooksul suudeti elustada maailmasõja ajal vaibunud kirjanduselu ja käivitada kirjastustegevus .
Ajaluule õitseajal sündis 1921. A. suvel rühmitus „ Tarapita “. Rühmituse ühisväljaandeks oli Tuglase toimetatud ajakiri, mida ilmus 7 numbrit. Ideeliselt oli „Tarapitale“ lähedane H. Barbusse’i loodud rahvusvaheline kirjanike organisatsioon „Clarte“ oma sõjavastase ja demokraatiat kaitsva pahempoolse hoiakuga.
„Tarapita“ oli eelkõige kirjanduspoliitiline rühmitus, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ja võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas. Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid Tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid koheselt analüüsima ja üldistama, astudes nii võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega. Korduvalt tuli Tarapitalastel kõne alla noorte olukord, haridus ja tulevikuperspektiivid. Lisaks esinemistele trükisõnas korraldas "Tarapita" 1921 aastal kirjandusliku ringreisi, kus kanti ette programmilisi kõnesid ja ilukirjanduslikku uusloomingut. Äärmiselt tähelepanuväärne on see, et kuigi Tarapita rühmitusena tegutses vaid nii lühikest aega, suutsid kõik hiljem nii erinevate vaadetega autorid koonduda küllaltki ühtseks ja tugevaks "löögirühmaks".
Paljud võimumehed süüdistasid Tarapitat iseseisvuse õõnestamises ja "punase hädaohu" ülevõtmises idast. Tegelikult, ükskõik, mis oludele ka ei osutaks, oli Tarapita esmajoones seotud Eesti probleemidega, oli kohaliku kirjanduse ja kultuuri eest kõneleja meie tolleaegses ühiskonnas. Nii hakkaski riigi kultuuripoliitika 1920. aastate keskpaigas edusamme tegema ja võib kindel olla, et osaliselt just tänu Tarapitalastele.
1930 aastail tuli luulesse sülem noori lüürikuid. Ühisnimetuse „ arbujad “ said nad pärast antoloogia „Arbujad“ ilmumist 1938.a. Arbujate luulesõpruskond hakkas kujunema kümnendi algul Tartus. Nende sõpruskonda iseloomustab püüd vaimsele iseseisvusele. Nad kaitsesid indiviidi sõltumatust ja suhtusid kriitiliselt päevapoliitilistesse nõudmistesse. Nad pidasid tähtsaks jõuda oma kogemuse kaudu tõe tunnetamisele. Kunst oli neile ühtaegu ilu- ja tõeteenistus. Nad igatsesid nooruslikku täiuslikkust, mis andis nende hoiakule ja luulele romantilise värvingu. Nad ei pidanud tähtsaks välist reaalsust matkivat luulepilti, vaid olemusliku ja sisemise tõe väljendamist.