Eesti keel kui ohustatud väärtus (0)

Eesti keel kui ohustatud väärtus
Keele-elu on tänapäeva maailmas väga tihedalt seotud riigi- ja ühiskonnaeluga ning paljude keelte suhtes väga ülekohtune, keele ja murde piir on hägune. Keele säästmiseks ei pea me muretsema, vasd seda kasutama. Vahel öeldase, et eesti keeles ei saa ühte või teist väljendada ning selle pärast on see vale puha, aga loomulikult tuleb me ellu kogu aeg uusi asju mida tuleb kuidagi nimetada, nagu näiteks teadusleiutised, uus tehnoloogia ja palju mud, kuigi iseenesest pole head nimetust kerge leida. Eesti keelt kasutame meie, meie vanemad ning ka meie esivanemad on seda igapäevaseks kommunikatsiooniks kasutanud. Eesti keel kulgeb väga kaugele minevikku , mil ta oli käändega ning formeerus mintmest teisest keelest. Eesti keelt uuendatakse kogu aeg ning see on olnud nii läbi aegade. Alati ohustab kõiki asju, mida me tahaksime hoida ja arendada, meie endi loidus ja liiga kerge valmisolek oma väärtused unustada ja need käest kaotada. Kui rääkida vene ja inglise keelest, siis ega need ise väga peale ei tungi. Küsimus on selles, missuguse tahtega ja missuguse jõuga me nende pealetungile oma tahte vastu asetame ja oma keelt edasi arendame. Lihtsalt vene keelel ja inglise keelel on väga suur kasutajaskond, mis omakorda on tinginud selle, et nendes keeltes on tõesti kõik eluvaldkonnad sõnavaraga hästi kaetud, ja eesti keel võib jääda nõrgemasse positsiooni. Ometi ei ole rahvaarvul ja keele saatusel otsest saatuslikku seost, sest alati on olnud võimalik teisi keeli ära õppida. Häda ja õnn on selles, et maailm pole kunagi varem olnud nii avatud ja nii suhtlev kui praegu. Ahvatlus vabatahtlikult üle minna ingliskeelsetele arvutiprogrammidele on muutunud tänaseks reaalsuseks, sest selles keeles on juba olemas kallilt kinni makstud tehnoloogiline toetus, tõlkeprogrammid ja kõikvõimalikud muud abiprogrammid. Tänane arvuti ei mõista veel eesti keelt, ehkki maksumaksja saab oma hädavajalikud äri- ja eraasjad ka nüüd õiendatud eesti keeles arvutiga suheldes. Ent see on vaid esimene hädavajalik samm, esimene aste, kuhu me ei tohi seisma jääda.
Ent kõige olulisem on see, et me ise oma keelt väärtustame, seda kõnelda ja selles kirjutada tahame. Et me kiidame iga välismaalast, kes meie keeles püüab kõnet alustada ega vaheta seda kohe võõrkeele vastu. Et me ütleme külalistele, et eesti keel on lihtne, et eesti keel on kõige kergem soome-ugri keel, mitte kõige raskem ja kõige võimatum ära õppida, nagu me ikka tõrjuvalt kiitlema kipume.
Niisiis , ohu vastu on vaid üks rohi , see on meie endi suhtumine, et eesti keel on parim ja et ta väärib head taset ühiskonnas.