Eesti jõed ja nendega seotud probleemi kirjeldamine ning selgitamine (0)

Eesti jõed ja nendega seotud probleemi kirjeldamine ning selgitamine

Sissejuhatus

Jõed on väga oluline osa keskkonnast. Nad on elupaigaks loomadele, taimedele, kaladele ja paljudele putukatele. Kuid kahjuks varitsevad ka jõgesid ja nende elustikku väga palju probleeme, üheks suurimaks on reostatus. Antud referaadi eesmärk on anda lühiülevaade Eesti jõgedest ning neid ohustavatest probleemidest.

Eesti jõgede ajalugu ja kasutusalad

Sademeterikka kliima ja üldiselt soodsate äravoolutingimuste tõttu on Eesti jõgedevõrk tihe: loendatud on üle 7000 vooluveekogu üldpikkusega 31 000 km. Jõgedel on oluline vee-, kala-, ja puhkemajanduslik tähtsus, samuti esteetiline väärtus kui maastiku ilmestajana. Eesti sisemaa asustusloos, eriti varasematel etappidel, on vooluvetevõrgul olnud väga oluline osa.
Eesti jõgede veejõudu on aastasadu rakendatud jahu- ja saeveskite ning metallitöökodade, paberi- ja klaasivabrikute käitamiseks. Kahjuks toob aga iga tööstus endaga kaasa ka reostuse ja nõnda on ka jõgede puhul. 19. sajandil hakati jõgesid kasutama ka villaveskites, kalevivabrikutes ja elektrijaamades. 1928. aastal töötas veejõul juba 328 ettevõtet, millest 86 tootis eletrienergiat. Maaviljeluse kiirel laienemisel 19. sajandi teisel poolel hakati Eesti liigniisekid maid ulatuslikult kuivendama, kuivenduskraavide vett jõgedesse ja ojadesse juhtima ning ka looduslike vooluveekogude veepinda alandama. Praeguseks on maaparandustööde tulemusena enamik väiksemaid jõgesid-ojasid süvendatud ja õgvendatud.
Kuni 20. sajandi keskpaigani kasutati Eesti jõgesid intensiivselt palgiparvetuseks. Liiklusteena pole mõned suuremad jõed oma tähtsust siiani minetanud tänapäevalgi. Järjest enam sooritatakse jõgedel paadimatku.

Eesti jõgede omadused

Jõed ja nende lähiümbrus kätkevad suure osa Eesti looduse ilust ja omapärast. Paljud jõed voolavad maaliliste nõlvadega ürgorgudes või moodustavad võimsaid kivikärestikke. Mitme Lõuna-Eesti jõe kaldail leidub arvukalt kõrgeid liivakivikaljusid – taevaskodasid ja mäemüüre. Soome lahte suubuvad jõed moodustavad Põhja-Eesti paekaldast läbi murdes astmelisi veelangusi ja kõrgeid jugasid ja voolavad kohati sügavates kivikanjonites. Sageli ääristavad jõgede kaldaid kaunid metsad või puisniidud. Kauni looduse ning suplemisvõimaluse tõttu on jõgede kaldad linlastele üheks eelistatumaks suvekodude rajamise paigaks.
Jõgede avatud ökosüsteemid on pidevas ainevahetuses valgala maismaa ja ka seisuveekogude ökosüsteemidega. Vool uuristab jõe enda sängi ning sissevoolud, nõlva- ja valgveed kannavad valgalalt jõkke rohkesti mullaerosiooni produkte, detriiti ja mitmesuguseid muid aineid. Seetõttu peegeldavad jõgede vee omadused ning ökoloogiline seisund ja selle ajalised muutused valgala maastikuaineringe eripära, seisundit ja muutusi. Vee omadused ja nende muutused mõjutavad.
Suuruselt, hüdroloogiliselt tüübilt, vee omadustelt, elustiku koosseisult ja bioloogiliselt režiimilt on Eesti jõed väga mitmekesised ja regionaalselt varieeruvad. Jõe hüdroloogiline tüüp sõltub suuresti domineerivast toitumistüübist, valgala suurusest ja reljeefist. Jõe vee keemilised omadused olenevad kõige enam valgala muldade koostisest ning mitmesugust tüüpi kõlvikute (põllud, metsad, niidud, sood ) osatähtsusest valgalal, kuid tihti ka reostusallikatest. Jõgede aktsepteeritav hüdrobioloogiline tüpoloogia senini puudub.

Eesti jõgede biogeenidereostus

Peamiste biogeensete elementide, fosfori (P) ja lämmastiku (N) mitmesuguste ühendite sisaldus hakkas Eesti jõgede vees 20. sajandi keskpaigast peale kiiresti suurenema. Selle põhjuseks oli kasvavate linnade ja maa-asulate puhastama või puudulikult puhastatud olmevete jõgedesse juhtimine. Samuti oli suureks ohuallikaks mineraalväetiste ohter (sageli ebamõistlik) kasutamine koos loomapidamissuurfarmide rajamise ja hooletu sõnnikukäitlemisega põllumajanduses. Kindlasti tuleb ära mainida ka mullaerosiooni soodustavad ulatuslikud maaparandustööd ning rohkesti fosforit sisaldavate pesupulbrite laialdane kasutuselevõtt. Paljude jõgede vees suurunes biogeenide kontsentratsioon mitu korda ning biogeenid muutusid reoaineteks. See aga põhjustas jõgedes kiirenenud eutrofeerumist, suurtaimestiku vohamist ja sellega kaasnevate hapnikurežiimide ebastabiilsust. Põhja- ja Kesk-Eesti karstunud paasaluspõhja ning õhukese pinnakattega aladel reostusid põhjavee ülemised horisondid tugevasti nitraatidega, kust reostus kandus allikatoitelistesse jõgedesse.
Taasiseseisvumisele järgenenud majanduselu ümberkorraldamise, Vene sõjaväebaaside likvideerimise ning mitme linna, aleviku ja alevi reovete puhastusseadmete moderniseerimise tulemusena on enamiku Eesti jõgede biogeenidesisaldus hakanud vähenema. Murdemomendiks oli 1990. aastate algus, mil põllumajandustootmine oluliselt vähenes ja detsentraliseerus, mineraalväetiste tarbimine vähenes ning sõnnikukasutus muutus loodussõbralikumaks. Kuid sellegi poolest ka tänasel päeval on jõgede reostatus erinevate ainete poolest vägagi oluline probleem.
Üldlämmastikureostus on käesoleval ajal Eestis 14,0% jõelõikudes. Vesikonniti on reostuse levik ebaühtlane. Reostatud jõelõikude osatähtsus uuritute hulgas on suurim Soome lahe vesikonnas – 27,1%, võrdlemisi suur Väinameres (20,0%), mõõdukas Peipsi-Võrtsjärves (12,1%) ja suhteliselt väike Liivi lahe vesikonnas (4,8%). Hiiumaa ja Saaremaa jõgedes üldlämmastikureostus puudub. Üldlämmastiku väga kõrge ja ülikõrge sisaldusega vooluvete kujunemise peamiseks piirkonnaks on karstunud paasaluspõhja ja valdavalt õhukese koheva pinnakattega Lahkme-Eesti: Pandivere kõrgustik koos äärealadega ja sealt edelasse suunduv Kõrvemaa. Nendel aladel on lämmastikuühendeid suurel hulgal tunginud põhjavee ülemistesse horisontidesse ning üldlämmastiku sisaldus on reeglina kõrgeim veerohketest karstiallikatest toituvate jõgede ülemjooksu piirkonnas. Palju väiksema ulatusega väga lämmastikurikaste vooluvete formeerumise piirkond asub Lääne-Eesti madalikul Palivere-Risti servamoodustiste piirkonnast lõuna pool. Ülejäänud asjaomased piirkonnad on väikesed, seotud peamiselt tugeva paikse punktreostusega ja paiknevad valdavalt Põhja-Eestis.
Üldfosfori all mõistetakse fosfori kõiki vorme, mis leiduvad analüüsitavas veeproovis, s.o mineraalne , polüfosfaatne ja orgaaniline fosfor . Üldfosforireostus Eesti jõgedes käesoleval ajal on üldlämmastiku reostusest mõnevõrra sagedasem – 18,7 % jõelõikudes. Vesikonniti on üldfosforireostuse levik väga ebaühtlane. Reostatud jõelõikude osatähtsus on erakordselt suur Hiiumaal (50,0%), võrdlemisi väike Liivi lahe vesikonnas (12,0%) ja väga väike Saaremaal (2,3%).
Looduslike jõgede vee harilikult madal fooniline üldfosfori sisaldus võib inimtegevuse tõttu mitu korda suureneda . Põldude ja heinamaade vahel voolavates, kuid asulaid mitteläbivais ojades põhjustavad üldfosfori kõrgenenud sisaldust väetatud maade drenaaži- ja filtratsiooniveed. Üldfosfori väga kõrgeid kontsentratsioone külasid läbivate ojade vees põhjustavad fosforirikkad köögiveed, pesupesemisveed, valgveed mineraalväetiste hoidlast, loomafarmide lägahoidlate üle ääre voolamine. Väga fosforirikkad on asulate olmereoveed, milles sisalduva üldfosfori keskmine hulk ööpäevas ühe inimese kohta on hinnangute järgi Eestis 1,44 g.
Jõgede vee üldfosfori sisalduses võib täheldada olulisi regionaalseid iseärasusi. Vesikondadest asub erandlikul kohal Hiiumaa, kus domineerivad tugevasti väga kõrge ja kõrge üldfosfori sisaldusega jõelõigud. Üldfosfori keskmise sisaldusega jõelõike on Hiiumaal 7,1% ning madalt ja ülisuurt sisaldust ei esine. Kõigis ülejäänud vesikondades on esikohal üldfosfori keskmise sisaldusega jõelõigud.
Üldfosfori ülikõrgete ja enamasti ka väga kõrgete kontsentratsioonide esinemine jõgedes on seotud tugevate punktreostusallikate olemasoluga, milleks on valdavalt linnade või muude suuremate asulate keemiliselt puhastamata olmevete sisselasud ja kohati ka väga arvukatest suvitusasulatest lähtuv reostus. Üldfosfori ülisuure sisaldusega suuremad piirkonnad jõgedes asuvad Jõhvi ja Rakvere linna ümbruses. Väga kõrge sisaldusega vooluvete kujunemise piirkond paikneb Soome lahe vesikonnas Paldiski-Kuusalu vahemikus ja väiksem Kagu-Hiiumaal. Väga ulatuslik üldfosfori kõrge sisaldusega vooluvete formeerumise piirkond asub Peipsi-Võrtsjärve vesikonnas ning hõlmab suurema osa Jõgeva-, Tartu- ja Põlvamaa territooriumist. Üldfosfori madala sisaldusega jõelõike ja jõgesid on vähe ning need paiknevad hajusalt, enamasti Pandivere kõrgustiku äärealadel ja Saaremaal.
Fosfaatse fosfori (PO-4-P) reostus on Eesti jõgedes praegu sagedasem kui ühegi muu biogeense aine oma – 32,7 %. Reostatud jõelõikude osatähtsus on suurim Hiiumaal (57,1%), väga suur ka Väinamere vesikonnas (50,0%), väikseim Saaremaa vesikonnas (14,0 %). Fosfaatse fosfori suurenenud sisalduse peamisteks põhjusteks jõgede vees on asulate olmevete jõgedesse juhtimine ja põldude rikkalik väetamine fosforväetisega. Linnade ja alevite kanalisatsioonivete sissevoolukohtadest alamal suureneb PO-4-P kontsentratsioon jõgede vees järsult. Peaaegu alati on tingitud fosfaatse fosfori ülikõrged kontsentratsioonid Eesti jõgedes suuremate asulate keemiliselt puhastamata reovete sissejuhtimisest. Samuti tuleb nentida, et erinevalt ülikõrgetest kontsentratsioonidest on PO-4-P väga kõrge sisaldus jõgede vees suvel seotud sagedamini, kas väetatud põldudelt lähtuva hajureostuse või valgala muldade kõrge foonilise fosforisisaldusega, kui tugevate punktreostusallikatega.
Väga kõrge sisaldusega vooluveed formeeruvad erakordselt suures piirkonnas Soome lahe vesikonna põhjaosas, mis ulatub Paldiskist Kundani, samuti ulatuslikel aladel Kasari jõgikonnas, Kagu-Eesti lavamaa lõunaosas, Valga nõos ja Hargla nõo lõunaosas ning Lõuna-Hiiumaal. Fosfaatse fosfori väga madala sisaldusega vooluvete kujunemise alad on valdavalt väikesed ja paiknevad hajusalt. Mõned niisugused alad asuvad Peipsi järve looderannikul ja Loode-Saaremaal.
3