Eesti ja Piibel (0)

Piibel ja kirjandus

Mis on piibel?
Piibel (kr biblion – raamat, kiri) on raamatute raamat, mis on kestnud läbi aegade ja avaldanud mõju nii kultuurile , inimestele kui ka paljudele hilisematele kirjandusteostele. Piiblist on Euroopa rahvaste kirjandusse, muusikasse ja kunstidesse kandunud nii sümboleid, lendsõnu ( saagu valgus! A ja O – algus ja ots, läbi sõrmede vaatama, peseb oma käed puhtaks; Saalomoni tarkus, oma risti kandma, meie igapäevane leib, uskmatu Toomas; kes ei tööta, see ei pea ka sööma), väljendeid, süžeesid, karaktereid. (maal „Püha õhtusöömaaeg“)
Piibel on ristiusu õpetuse aluseks olev tekstide kogumik, kristlaste pühakiri, jumalik ilmutus teispoolsest maailmast. Selles esitatakse vanade idamaade müüte maailma ja inimese loomisest ning lugusid juutide ajaloost. Lugejale avatakse ilmutuse ajalugu Aabrahamist Mooseseni ja Moosesest Jeesuseni. Piibli peamised tegevuspaigad asuvad Väike-Aasias, peamiselt Palestiinas : Jeruusalemm, Petlemm, Kaana, Samaaria, Siinai mägi, Surnumeri , Jordani jõgi.
Piiblisse kuulub 66 eri aegadest pärit ja aja jooksul üheks teoseks koondatud raamatut. Ta on omamoodi raamatukogu, mille vanimad osad on loodud 12.saj eKr ja uusimad 2.saj pKr. – seega sündinud rohkem kui 1000 aasta jooksul.
Piibel julgustab ja lohutab, hoiatab elu pööristes ja vapustustes, õpetab nägema ajaliku ja igavese elu piire ning õnne ja õnnetuse vahekordi.
Piibel – ühelt poolt pühakiri, teiselt poolt ilukirjanduslik teos.
Piibel on kirja pandud heebrea ja aramea (VT) ning kreeka keeles (UT).
Tõlgituna saab seda lugeda ligi 2000 keeles või murdes.
Eestlasteni jõudis terviklik Piibel pärast Põhjasõda, mil laastatud polnud mitte ainult maa, vaid ka vaimuelu ( paljud kirikud olid hävinud, paljud ilma õpetajateta, TÜ suleti). Et baltisaksa noorsugu käis haridust omandamas Saksamaal, jõudis sedakaudu Baltimaile ka usuvool pietism , mis rõhutas vagadust ja usulist „ärkamist“. Eestis avaldus pietism vennastekoguduse liikumisena. See levis rahva seas kiiresti ja võeti ka kergesti omaks, sest koguduse sisekorra järgi oli kõigil õigus oma arvamust ja mõtteid avaldada – isegi trükisõnas. 18. saj II poolel asus pietismi kõrvale vastandsuunaline nähtus – ratsionalism , mis pidas häda ja viletsuse põhjuseks sotsiaalset korraldust. Nende eesmärgiks oli rahva valgustamine. Selleks oli vaja eestikeelset trükisõna.
Enne Piibli ilmumist - 1686. a Riias lõunaeestiline „Wastne Testament “, mille tõlkisid isa ja poeg – Andreas ja Adrian Virginius.
1715 avaldati sama teos Tallinnas põhjaeestikeelsena – „Uus Testament“. Selle väljaande sissejuhatuses antakse esmakordselt ülevaade eesti kirjandusest.
Piibel (Piibli Ramat / se on keik se Jummala Sanna.......“) ilmus eesti keeles 1739. aastal, seda trükiti Tallinnas J. Köleri trükikojas 6015 eksemplari ja selles oli 1415 lehekülge. Seda tõlkis rida inimesi, tööd juhtis Jüri koguduse pastor Anton Thor Helle ( 1683 – 1748), kes oli hea eesti, kreeka ja heebrea keele tundja . Sellegipoolest puututi tõlkides kokku paljude raskete keeleprobleemidega: näiteks tuli leida idamaa loomadele ja taimedele eestikeelsed vasted.
Tänu sellele, et piibli tõlkija Anton Thor Helle oli Jüri pastor (st elas Tallinna lähedal), tõlkis ta piibli põhjaeestikeelsena, millest sai alus tänapäevasele eesti kirjakeelel.