Eesti ala valitsejad 14. -18. sajandil (0)

Eesti ala valitsejad 14. – 18. sajandil
 
Eesti ala on läbi aegade valitsenud mitmed riigid kuna eestlased pole oma väikese rahvaarvu ning piisavate ressursside puudumise tõttu suutnud kaitsta oma iseseisvust. Lisaks sellele asub Eesti ala küllaltki soodsas kohas. Eesti alal on paljud riigid võimuvõitlust pidanud. Näiteks võib tuua Venemaad, Rootsit ja Taani kuningriiki.
Pärast madisepäeva lahingut, kui eestlased kaotasid, sekkus Baltikumi pärast peetavasse ristisõtta Taani kuningas Valdemar II. Taanlaste kindlaks eesmärgiks oli Eesti ala püsivalt vallutada. Pärast võidukat lahingut Taanlaste poolt lasi Taani kuningas Tallinna alla ehitada kivilinnuse, määras Eestimaa asehalduri, kelle ülesandeks jäi kehtestada Taani võim Eestis, rahvas ristiusustada ja organiseerida maa halduslik korraldus. Eesti ala aga üldiselt jaotus nii mitme riigi vahel. Lisaks Taanile , kes oli hõivanud Põhja-Eesti, läksid Sakala ja Järvamaa Mõõgevendade ordule ning hiljem Saksa ordule. Peale selle loodi Saaremaal ja Läänemaal Saare-Lääne piiskopkond ning Kagu-Eestis Tartu Piiskopkond. Selline haldusjaotus kestis kuni Liivi sõjani (1558 – 1583). Minu arvates on täiesti loogiline, et paljud riigid asutusid võitlusesse just Eesti ala pärast, sest tegemist on väga heal geograafilisel asukohal asuva väikeriigiga. Tänu nendele vallutustele oleme me liikunud edasi, sest muidu poleks me keskaega jõudnudki.
Kui aga Eestil alal kehtestati Rootsi võim kujunes välja uus halduskorraldus . Nimelt jagati Eesti ala kahe kubermangu vahel. Eestimaa kubermangu kuulusid neli Põhja-Eesti maakonda – Läänemaa, Harjumaa , Järvamaa ja Virumaa ning selle keskuseks sai Tallinn. Poola käest vallutatud aladest, Lõuna-Eestist ning Põhja-Lätist, kujunes Liivimaa kubermang, mille keskuseks sai Riia. Kubermange juhisid kindralkubernerid, kes allusid monarhile. Kindralkubernerid kamandasid oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid kõigi riigiametnike tööd, jägisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus. Nad kandsid hoolt ka teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest. Üldiselt on Rootsi aega inimeste mälestustes meenutatud pigem positiivse ajana. Ma arvan, et see võiski olla natuke vaiksem periood.
Kõrvuti kindralkuberneride ja teiste riigiametnikega teostasid võimu ka rüütelkonnad. Neid oli kolm: Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa rüütelkond. Nemad koondasid aadikke, kaitsesid nende huvisid, lahendasid kohalikke küsimusi ning käisid koos maapäevadel. Rootsi ajal loodi ka kohtukorraldus , mis jäi püsima kuni 19. sajandini. Maakondlikul tasandil tegutsesid meeskohtu ja maakohtud . Sealt edasi raskemate kuritegude korral pöörduti Eestimaa Ülemmaakohtusse või Liivimaa Õuekohtusse. Veel oli võimalik pöörduda ka kõige madalama astme poole ehk Eesti adrakohtu või Liivima sillakohtu poole. Ma arvan, et kohtusüsteem oli päris hästi väljatöötatud. Rootsi ajal aga kehtisid mõisatele Rootsi seadused. Tol ajal tehti ka Liivimaa majandusreglement, mis kehtis ainult kronumõisatele. Nimelt piirati kodukari õigust, keelati talupoegade võõrandamine, peremeeste karistamise õigust. Lisaks viidi majanduskohustused kooskõlla reaalusega, talude pärimisõigus kehetstati ja kõigil oli õigus kaevata mõisnike peale.
Kui 1680. aastal tuli troonile Karl XI, kes sai päranduseks tühja riigikassa, alustas reduktsiooniga ehk erakätesse antud riigimaade tagasivõtmisega, siis hakkas tasapisi kogu valitsemiskord muutuma absolutistlikuks. Tol ajal anti talupoegadele õigusi juurde, kuid mõisnikke selline korraldus ei toetanud ning nad hakkasid kuningale vastu. Mässu juhtis Johann Reinhold Patkul, kes hiljem anti kohtu alla süüdistatuna kuninga reetmise eest. Peale seda kaotati Liivimaal peaageu kõik aadliomavalistused ning Karl XI suutis 17. sajandi lõpuks oma võimu maksma panna. Ma arvan, et kuigi valitseja peab olema karm, et kogu valitsus toimiks, ei tohi olla liiga karm. Liigne absolutism ei tule minu arvates kasuks.
Kuna Venemaa oli pärast Põhjasõda väga ebakindel tegi ta Balti aadli poolehoiu saamiseks algust restitutsiooniga ehk riigistatud mõisate tagastamisega endistele omanikele. Kumermangud nimetati ümber Balti erikorra piirkondadeks ning Balti erikord kinnitati 1721. aastal. See tõi endaga kaasa tollipiiride tekke, saksakeelse asjaajamise ning eestlaste õiguste vähenemise. Aadliomavalitsused, seadused ja maksukorraldus jäid enamasti samaks. 1730. aastal tehti aadlimatrikklid. 1762. aastal sai Venemaal troonile Katariina II ning see tõi kaasa olulisi muudatusi balti aadli ja Vene riigivõimu suhtes. Katariina II reisis Liivimaal, et sulanduda rahva sise. Uue Balti poliitika elluviimisel mängis olulist rolli George Browne, kes oli kuberner ja kes hakkas võitlema aadlite vastu. 1783. aastal jõudis Baltikumi uus asehalduskord , mis tõi kaasa mõningate omavalitsuste piiramise, pearahamaksu ja hingeloendused. Ma leian, et hingeloendused võisid küll tol korral olla rahvale ebameeldivad, kuid praegu saame me siiski tänulikud olla, et meie esinavemate nimed on üles märgitud. Selleks, et vältida pingete teravnemist riigivõimu ja balti aadli vahel, taastati pärast Katariina II surma 1796. Aastal põhijoontes varasem valitsemiskord. Taluahvale anti seaduslikult tagatud kaitse mõisnike võimaliku ülekohtu vastu. Pärisorjust veel ei kaotatud, kuid sajandivahetusel sündinud eesti talupojad jõudsid täisikka juba vabade inimestena.
Eesti ala on aegade jooksul käinud käest kätte. Lisaks valitsejatele on muutunud ka valituse korraldus, talurahva ja mõisnike olukord ning seadused. Mina arvan, et kui neid perioode poleks meie ajaloos olnud, siis poleks me tänapäeval need samad eestlased, kes me oleme.