Doris Kareva (1)

Doris Kareva elu ja looming
Referaat

Sisukord
Eluloolised andmed……………………………………….............................................3
Luuleraamatud ………………………………………………………………………….4
Pärastlõuna…………………………………………………………………………...5
Lõpp………………………………………………………………………………….5
Kokkuvõte………………………………………………………………………………6
Kasutatud allikad...……………………………………………………………………...7

Eluloolised andmed

Doris Kareva sündis 28. novembril 1958. aastal Tallinnas. Ta õppis Tallinna 7. Keskkoolis (praeguses Tallinna Inglise Kolledžis) ning pärast selle lõpetamist asus Tartu Ülikooli õppima romaani-germaani, eelkõige inglise filoloogiat. Kuna teda tõmmati ülikoolis õppimise ajal vastu tahtmist põrandaalusesse poliitilis-kirjanduslikku nn Poolpäevalehe afääri, pidi Kareva tulema tagasi Tallinna. Pealinnas sai ta asenduskorrektorina tööd ajalehes Sirp ja Vasar, kuhu jäi 13 aastaks.
1992. aastal valiti Doris Kareva UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni peasekretäri kohale. 1993. aastal määrati talle Eesti Vabariigi kultuuripreemia luulekogu “Maailma asemel” eest. Poetess loobus preemiast, kuid algatas Õlekõrre stipendiumi. Karevale määratud raha eest on avaldatud mitmete noorte luuletajate esikkogusid, Õlekõrre stipendiumi ideed on aidanud edasi kanda kirjastus Huma ja Kultuurkapital.
Alates 1997. aastast on Doris Kareva kultuurihäälekandja Sirp kirjandustoimetaja. Ta kuulub Eesti Kirjanike Liitu ja Ladina Kvartali Ühendusse. Talle on määratud veel Juhan Liivi luule- ja Loomingu aastapreemiad.
Doris Kareva on abielus Guntars Godinšiga, tal on tütar Maria-Lee ja poeg Ormes.

Luuleraamatud

Doris Kareva esimesed neli luulekogu olid “Päevapildid” (1978), “Ööpildid” (1980), “Puudutus” (1981) ja “Salateadvus” (1983). Kogud avaldati ajakirjas Noorus. Kareva olinoorte hulgas väga populaarne ja muutus omamoodi kultuspoetessiks. Tema luule on kirkalt isikupärane ja kannab endas sügavat sõnumit. Kareva astus illusioonideta maailma ja on algusest peale selgelt indiviidikeskne lüürik. Tema esimesed luuletused paistavad silma mängleva stiili ja iroonia poolest lähiümbruse vaatlemisel. Sama uurivalt ja arvustavalt vaatleb ta ennastki kõrvalt. T akirjutab küll lihtsates lausetes, kuid need väljendavad muret inimsuhete pinnapealsuse pärast.
Hiljem kirjutab Kareva peamiselt iseenesest; mõnikord on luuletused nagu pihtimused, kus välismaailmastki räägitakse nii, nagu autor seda tunnetab. Armastus on Kareva luuletustes peamine teema, see on olemise mõte ja algtingimus ning suurim inimlik lähedus üldse. Lisaks armastusele kirjutab Doris Kareva humaaansest valgusest ja pühadusest ning inimolemuse põhiküsimustest: elust ja surmast, ajalisest ja igavikulisest, oma maa ja rahva saatusest.
Stagnaajal vaimuvägistavas ideoloogias mõjus Kareva tundeerk hingepuhas, aus ja habras luule otsekui päästev oalsam.Samas ei puudunud poetessi loomingus inimolemuse tumeda pooluse ja traagika subjektiivsed momendid . 1986. aastal ilmunud luulekogus “Vari ja viiv ” on teemaks jätkuvalt surm kui piiripuudutus. Tähtsaima märksõnas jäi ka selles luulekogus armastus, Dorise põhiline luuleallikas.
Doris Kareva on viimas kümne aastaga läbi teinud tohutu muutuse nii luule vormilises kui ka sisulises laadis. Kui poetessi varasemas loomingus on domineerivad isikukesksed ja ühiskonnakriitilised tundlevad luuletused, siis hilisemas loomingus on need muutunud eleegilisteks müsteeriumideks. Ristriimilistest stroofidest said siseriimilised vabavärsid. Värss on jäänud napimaks, sõnum aga muutunud intensiivsemaks just seetõttu, et osad asjad jäetakse ütlemata.
Kogu varasem looming on kokku võetud 1991. aastal ilmunud valikkogus “Armuaeg” ning sellele järgneval aastal Loomingu Raamatukogus avaldatud kogus “Maailma asemel”.
1997 ilmus Doris Kareva kaheksas luuleköide “ Hingring ”. Teos jaguneb 14 temaatilisse minitsüklisse, mis omakorda liigenduvad nummerdatud luuletusteks. “Kareva võlub elutarga südamehariduse ja erilise tunnetuspeenusega” (EPL 30.aprill 1997, “ Maailmu läbistav palve ”, T. Teder )

Pärastlõuna

Isa ja ema on leppinud jälle.
Väljas on laupäev ja tilguvad räästad.
Istun ja vahin ja mõtlen vist talle.
Nagu saaks mina siis kedagi päästa.
Vaibad on kortsus ja segi on sahtlid.
Keemia kontrolltöö keeratud käkru.
Köögi pool lõhnavad vasttehtud vahvlid.
Istun ja põrnitsen endale näkku.
Väljas on laupäev ja tilguvad räästad.
Mida ma vahin, et välja ei lähe?
Kedagi hoida või kaitsta või päästa...
Sõnu on palju ja suutmist on vähe.

Lõpp

Ma ootasin Sind sellel külmal päeval.
Ma tean, et Sa ei teadnud . Nüüd siis tea:
Ma ootasin Sind. Sellel külmal päeval.
Ei, vabandama tõesti Sa ei pea.
Kõik otsustati väljaspool meid endid.
Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
Kõik otsustati. Väljaspool meid endid.
Ma teadsin , Sa ei tule nagunii .
Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud,
Kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud.
Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.

Kokkuvõte

Doris Kareva on 20.-21. sajandi olulisemaid naispoeete. Tema loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse ning talle on määratud mitmeid auhindu. Tema isikupärane stiil, ühtaegu klassikaline ja moodne, on eeskujuks tänapäeva noortele luuletajatele. Doris Kareva on teinud suure töö rahvusvahelises organisatsioonis UNESCO eesti kultuuripärandi tutvustamisel ja säilitamisel. Praegu töötab Doris Kareva ajalehes Sirp kirjandustoimetajana ning kirjutab aeg-ajalt luuletusi ning päevakajalisi kultuuriartikleid.

Kasutatud allikad

Eesti Päevaleht, 3. mai 1997, Tarmo Teder: “Doris Kareva süda hulgub Raeapteegis”
Eesti Päevaleht, 3. aprill 1997, Tarmo Teder, “Maailmu läbistav palve”
www.miksike.ee/lisakogud/kirjandus/kareva.htm
www.unesco.ee
“Kes on kes Eestis 2000” Ekspresskataloogide AS, 2000, Peeter Küntsler
“Eesti luule antoloogia II”, koostanud Raivo Kuusk , AVITA 1998