Ta sündis 11. aprillil 1922 Harjumaal taluniku pojana. Tuntuks sai proosakirjanikuna. Tema looming rääkis enamasti Teisest maailmasõjast. Loomingud on sündinud vihast, valus, armastusest ja igatsusest. Kanada pressis on teda sõjakirjeldajana Hemingwayga võrreldud. Võitlus Eesti eest. Liitus 1941. aastal metsavendadega ja osales Suvesõjas. Aastatel 19431944 sõdis vabatahtlikuna Soomes eesti üksuse koosseisus. Naasis augustis 1944 Eestisse, kus võitles 20. Eesti RelvaSS diviisis. Auhinnad ja teenetemärgid 1954., 1979., 1981. ja 1992. aastal pälvis Viirlaid Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. 1997. aastal määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi, millest ta loobus. Kahel korral Kanada Eesti Kunstide Keskuse kirjandusauhinna. Aastal 1991 ka kodumaise Virumaa Fondi kirjanduspreemia. 7 luuleraamatut "Hulkuri evangeelium" (1948) "Üks suveõhtune naeratus" (1949) "Jäätunud peegel" (1962) "Hõllalaulud" (1967) "Käsikäes" (1978)
Arved Viirlaid on sündinud 11. aprillil 1922 Harjumaal Padise vallas taluniku pojana. Ta õppis Kloostri algkoolis ja Tallinna rakenduskunstikoolis. . Töötas Eesti Kirjastuse Ühisuse tehnilise toimetajana. 1941. aastal liitus ta metsavendadega ja osales Suvesõjas. Aastatel 19431944 sõdis vabatahtlikuna Soome armee eesti üksuse (jalaväerügemendi JR 200) koosseisus ning naasis augustis 1944 Eestisse, kus võitles 20. Eesti Relva-SS diviisis. Pärast sõda elas ta lühikest aega Rootsis, aastail 1945-1953 Inglismaal kus valmistus luuretegevuseks Nõukogude tagalas ning 1953. aastast Kanadas. Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees. Viirlaid alustas kirjanikuteed luuletajana. Tema varases luule on olulisel kohal sõja- aastate ja pagulasaja elamused ning armastusteema. Hilisemas loomingus süvenevad pettumusmeeleolud, luuletaja süüvib ühiskonna ning üldinimlikesse probleemidesse.
oma teadaandega. Laidoneril oli alati kaaluv sõna riigikogus kaasa öelda, seda, mida puudutab meie riigi välispoliitikat. Kindral Johan Laidoner esinemised äratasid laialdaselt huvi nii Riigikogus kui ka väljaspool. Peatükk III Rahvusväeosades ja Vabadussõjas ,,Ajaks, mil Laidoner asus Eesti rahvusliku relvajõu etteotsa, oli sõjalis- poliitiline olukord Eestis muutund äärmiselt keeruliseks. Kokku oli diviisis 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit, väljaspool diviist mitmesugustes asutustes ja komandodes veel 250 ohvitseri ja 150 00sõdurit." Laidoner oli kindralmajoriks. Läbiti üldtuntud operatsioon, mille käigus meie väeosad võtsid võimu üle kogu maal ja kuulutati välja Eesti vabariik. Laidoneril tuli mõte luna leegion, kus eesti võitleb koos liitlastega. Peale oli veel Laidoneril suur anne luurata. Ega Laidoner ei istunud käed
detsembril 1925. aastal Ida-Virumaal Toila vallas Vaivina külas. Kaljo oli kooliõpetajast ema ja metallivalumeistrist isa ainus laps. Isa töökohavahetuse tõttu kolis pere mitu korda, elades hiljem ka Sillamäel ja Kohtlas. 1943. aastal lõpetas tulevane näitleja Narva Kaubanduskooli ja läks edasi Tallinna Kommertsgümnaasiumi. Paar nädalat hiljem tuli 17-aastasele noormehele mobilisatsioonipaber, mis kohustas teda teenima saksa armees (20. Eesti SS-diviisis). Pärast õppursõduri kuid Heidelaagris ja vaikseid päevi Neveli rindel, jõudis noor Kaljo kaitsta ka Sinimägesid. Korraks asus tema patarei isegi kunagise lapsepõlvekooli, Uue-Sõtke algkooli õuel. Taganemisel andsid sakslased Pärnus Eesti sõduritele võimaluse kaduda ning neli SS-mundris noormeest matsid Karuse küla lähedal maha kõik dokumendid, mis seostasid neid saksa armeega. Kiisk ei hinganud SS-is teenimisest ei oma naisele ega lastele. Vanemad
(http://www.fennougria.ee/public/Daniela_Lambin_loputoo_114012_TASB.pdf) Saadud informatsioon aitas paremini aru saada autori Soome ja Eesti vahelistest erinevustest. 2. Teine mõiste, mis jäi mulle natuke arusaamatuks, oli SS-diviis. Otsides selle kohta infot Internetis, leidsin, et SS-diviis oli Teises maailmasõjas Relva-SSi koosseisu kuulunud väeosa, mis loodi jaanuaris 1944 Neveli rindel. Diviisis võitles kokku umbes 70 000 sõdurit. Väeosa lahingutegevus toimus idarindel ja lõppes 1945. aasta mais Tšehhis. Selle kohta lugesin ma „Entsüklopeedia Eestist“, kelle autor on Peeter Kaasik. (http://www.estonica.org/et/Eesti_Leegion/) Saadud informatsioon aitas paremini aru saada mida on Eestilt üsna hiljuti nõutud eraldi kuritegelikuks kuulutamiseks deklaratsiooni näol.
Page 3 ,,Risitideta hauad" Juuni, 2012 Autorist Elu Arved Viirlaid sündis11. aprillil 1922 a. Harjumaal, taluniku pojana.Õppis 1937-1941 Tallinna Rakenduskunstikoolis. 1941. a. liitus metsavendadega 1943-1944 sõdis vabatahtlikuna Soomes 1944. a tuli tagasi Eestisse,kus sõdib 20. Eesit Relva-SS diviisis 1944. a. sügisel lahkub Rootsi ja elas seal lühikest aega 1945-1953 elas Inglismaal Alates 1953 a. elab Kanadas Neljal korral on Viirlaid pälvinud maineka Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. 1997. aastal president Lennart Meri poolt talle määratud Riigivapi III klassi teenetemärgist Viirlaid talle omase radikaalsusega loobus. Looming Viirlaiu enese sõnul sai temast kirjanik tänu luthtunud spiooni karjääri tõttu. Tavapäraselt on Arved Viirlaiu loomingut
pagulasühiskonna eluprobleeme. Arved Viirlaid sündis 11. Aprillil 1922. aastal Harjumaal taluniku pojana. Ta õppis 19371941 Tallinna Riigi Rakenduskoolis. Töötas Eesti Kirjastuse Ühisuse tehnilise toimetajana. 1941. aastal liitus ta metsavendadega ja osales Suvesõjas. Aastatel 1943 1944 sõdis vabatahtlikuna Soome armee eesti üksuse koosseisus ning naasis augustis 1944 Eestisse, kus võitles 20. Eesti Relva-SS diviisis. Pärast sõda elas lühikest aega Rootsis, 19451953 Inglismaal, kus valmistus luuretegevuseks Nõukogude tagalas ning aastast 1953 elas ta Kanadas. (Kronberg, Janika 2009. Eesti lugu: Arved Viirlaid ,,Ristideta hauad" Eesti Päevaleht 30.04, lk 15) 1954. aastal pälvis Viirlaid Henrik Visnapuu fondi auhinna. 1997. aastal määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi, millest ta loobus.
Eesti diviisi juhtimise üle. Diviisi staabiülemaks saab seni ajutiselt diviisi juhtinud Jaan Soots ja diviisi suurtükiväe ülemaks Andres Larka. Selleks ajaks oli suurem osa eesti sõdureid Vene armeest kodumaale siirdunud ja vastmoodustatud Eesti diviis kujutas endast päris korralikku armeekorpust. Selle kooseisus oli nelja polguga jalaväebrigaad ja viie patareiga suurtükiväebrigaad. Peale nimetatude veel üks ratsapolk, üks insenerirood ning tagalaasutused. Kokku oli diviisis 750 ohvitseri ja 35 tuhat sõdurit ning väljaspool diviisi mitmesugustes üksustes ja komandodes veel 250 ohvitseri ja 15 tuhat sõdurit. Peale selle paiknes Eestis veel Vene väegrupp, mis oli küll üsna laostunud, kuid vaatamata massilisele desrteerumisele oli selles üksuses veel alles üle 200 tuhande mehe. Samuti oli siin PõhjaLätit ja LääneEesti saari okupeeriv Saksa 8. Armee, mis valmistus edasitungiks Eesti mandrile. Seega seisis Eesti diviisi vastas 38 võõrast diviisi
oma diviise ja üksuseid lahingutes võitudeni viisid. Nelja neist autasustati Raudristi Rüütliristi autasuga. Raudristi Rüütlirist oli Saksamaa autasu, mida jagati ülima lahinguvälja vapruse või õnnestunud juhtimise eest. Need neli meest olid Alfons Rebane, Harald Riipalu, Paul Maitla ja Harald Nugiseks. Harald Nugiseks sündis 22. oktoobril 1921. aastal. Ta teenis II maailmasõja ajal vabatahtlikuna 20. Eesti Relva-SS Diviisis. 1941. aastal hoidus ta kõrvale Nõukogude okupatsioonist ja asus teenima Saksa sõjaväkke. Ta võttis osa Tallinna vabastamisest. Peale seda teenis ta Omakaitses. 1941. aasta oktoobris sai temast 185. Eesti julgestusgrupi sõdur, kus ta teenis kuni 1942. aasta detsembrini. Samal aastal õppis ta Lauenburgi SS-allohvitseride koolis ja lõpetas selle kapralina. Peale seda astus ta Eesti SS-leegioni. Eesti Vabatahtlike SS- brigaadi koosseisus osales ta Neveli lahingus, kus ta sai haavata
omavoliliselt ma rindel tegutsevast väeosast lahkuda ei või ja ei lahkugi... 21. detsembril 1917 sai Laidoner Vene vägede ülemjuhatuselt loa asuda teenistusse Eestis. Eestisse jõudis ta 1. jaanuaril 1918. 5. jaanuaril 1918 aastal asus Laidoner juhtima I Eesti diviisi. Diviisi koosseisus oli jalaväebrigaad 4 polguga ja suurtükiväebrigaad 5 patareiga (28kahurit), ratsapolk, insenerirood ja tagalaasutused. Kokku oli diviisis 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit, väljaspool diviisi, mitmesugustes asutustes ja komandodes, veel 250 ohvitseri ja 15 000 sõdurit. Saksa vägede saabudes 1918. a veebruaris lahkus Laidoner kodumaalt Petrogradi (Peterburi). Sama aasta kevadel saatsid sakslased Eesti rahvusväeosad laiali. Olles Venemaal lõi Laidoner põranda all Eesti sõjaväeluure agentuuri. Vabadussõja ajal kujutasid need mehed endast hindamatut informatsiooniallikat.
Sööma oli kokku tulnud neid 3 , hiljem tuli ka preester juurde, kes polnud minategelast kaua aega näinud. Rinaldi oli selleks ajaks end juba üsna purju joonud ja ta hakkas preestri kallal nokkima, kuigi too ei teinud sellest välja. Peale söömist läks Rinaldi linna mingit asja ajama. XXVI preester ja minategelane läksid oma tuppa ja rääkisid seal natuke aega sõjast ja kuidas neil läinud on ja värki. Kuna oli juba üsna pime, siis preester lahkus, sest tema elas teises diviisis. XXVII Järgmisel hommikul lahkus minategelane linnast ja läks rinde lähedale ühte linna. Teepeal sai minategelane autojuhiga tuttavaks ja nad rääkisid kuidas neil läheb ja mida nad sõjast arvavad jne jne jne. Kui nad sinna linna jõudsid, siis tõstsid nad kõik 4 autot haavatuid täis. Lõpuks tuli ka taganemis teade. Sel ööl aidati tühjendada väli hospidale. Tagasi kodulinna jõudes laadisid nad autole varustuse peale ja jäid sinna ööbima. Kõik mehed olid nii väsinud,
–1944. aasta vahetusel politseipataljonideks ümbernimetatud väeüksused. Enamus nendest väeosadest formeeriti rindeväegruppide tagalateenistuses vahi- ning valveteenistuse teostamiseks. Kaitsepataljone ja abipolitseiformeeringuid formeeriti enamiku Saksamaa relvajõudude poolt Teise maailmasõja ajal okupeeritud piirkondades. 20. EESTI SS-DIVIISIKS oli Teises maailmasõjas Relva-SSi koosseisu kuulunud väeosa, mis loodi jaanuaris 1944 Neveli rindel. Diviisis võitles kokku umbes 70 000 sõdurit.[3][2] Väeosa lahingutegevus toimus idarindel ja lõppes 1945. aasta mais Tšehhis PIIRIKAITSERÜGEMENDID olid Teise maailmasõja ajal 1944. aastal Eestis mobiliseeritutest moodustatud väeüksused. ERNA LUUREGRUPP oli Teise maailmasõja ajal operatsiooni Barbarossa alguses Soome ja Saksa sõjaväeluure Abwehri koostöös moodustatud eriüksus, mis tegeles Eesti territooriumil asuva NSV Liidu Punaarmee tagalas luurega
kutsumiseks. Ja juhtuski nii. 21. novembril esitati mind rügemendi staabis ühele NKVD polkovnikule. Kuna juba ette teadsin, et mingit väljaandmist enam karta ei ole, siis ajasin selle politrukiga juttu vene keeles. Venelane tegi mulle kohe ettepaneku kodumaale vabatahtlikult tagasitulekuks, kus mul avaneks võimalus õpingute lõpetamiseks, korraliku töö ja palga saamiseks. Minu küsimuse peale, et milline karistus mind seal ootab Punaarmee vastase võitluse eest Eesti Diviisis vastas ta mulle, et see asi on nüüd unustatud ja kuna olin mobiliseeritud, siis pole mul vaja midagi karta. Vastasin venelasele, et ma teda ei usu ja et mul pole mingit isu praegu Nõukogude Eestisse või mujale minna. Polkovnik palus mind veelkord põhjalikult järele mõtelda üteldes, et küllap saame veel kokku. Sama päeva pealelõunal olin määratud sama polkovniku saatemeeskonda, kes oli soovinud veel teisi leegioni üksusi külastada
24.jaanuaril 1944 otsustati eesti brigaad muuta 20.eesti SS-vabatahtlike diviisiks . Kuna rinne jõudis veebruari algul Narva jõele , toodi diviis Narva alla . 1.veebruari üldmobilisatsiooniga võeti täiendavalt teenima 45.000 meest . Neist umbes 20.000 suunati vastloodud 6 piirikaitserügementi ja 10.000 nende tagavararügementi . Kodumaale koondati ka kõik üksikpataljonid , millistest osa liideti diviisiga . 1944.a.veebruaris teenis rahvusväeosades kokku ca 60.000 meest . Eesti diviisis oli neist umbes 10.000 . Kõrgema juhtimisorganina ( kuid mitte operatiivalal ) loodi nüüd Eesti vägede kindralinspektuur , mille ülemaks sai Oberführer Johannes Soodla (staabiülem Obersturmbannführer Alfred Luts).Sisekaitsel toimivasse Omakaitsesse ( kolonel Arnold Sinka ) jäi meeste rindele siirdudes 37.000 mehe ringis . Otsustavate lahingute ajal sügisel 1944 moodustati omakaitselastest lahingupataljonid kokku 10.000 mehega . Eesti diviisi koosseis kasvas septembris üle 15
pataljon Narva, mis toimis 5. SS-soomusdiviisi Wiking koosseisus juulist 1943 märtsini 1944. Märtsis 1943 viidi Eestis läbi osaline mobilisatsioon (12100 meest). 1943 sügisel ja talvel mobiliseeriti veel üle 5000 mehe. 24. I 1944 otsustati eesti brigaad muuta 20. Eesti SSvabatahtlike diviisiks. 1. II 1944 üldmobilisatsioon (45 000 meest) 1944 veebruaris teenis rahvusväeosades kokku 60 000 meest. Eesti diviisis oli neist umbes 10 000. Sisekaitsel toimivasse Omakaitsesse (kolonel Arnold Sinka) jäi meeste rindele siirdudes u 37000. Otsustavate lahingute ajal sügisel 1944 moodustati OK-st lahingupataljonid kokku 10000 mehega. Eesti diviisi koosseis kasvas septembris üle 15000 mehe. 3000 noorukit mobiliseeriti õhutõrjesse (lennuväe abiteenistus). Lennuväes oli kokku 1000 eestlast, neist 140 lendurid. 300 eestlast teenis Saksa mereväes.
juuni - 3. juuli 1919 Eestlaste eesmärk: vabastada Läti baltisakslaste võimust ja taastada Ulmanise valitsuse võim Riia oli kindral von der Goltzi Landeswehri (u 28 000 meest, valdavalt baltisakslased) kontrolli all ja taotles Balti hertsogiriigi moodustamist Saksamaa kaitse all I kokkupõrge Eesti kaitseväega toimus 5. juunil 1919 juunil vallutas Landeswehr Cesise Võit Landeswehri üle 23. juunil 1919 Eestlastel 3. diviisis u 6000 meest E. Põdder, K. Parts. Baltisakslastel u 5000 meest, relvastuses paremus. Lahingutegevus 20 - 23. juunil lõppes Võnnu/Cesise vallutamisega eestlaste poolt (Võidupüha) Landeswehri väed taganesid Riia lähistele, sõjategevus lõpetati Antante'i esindajate vahendusel Riias taastati Ulmanise võim. Langes ära Landeswehri oht Eestile. Edutu pealetung Petrogradile ja sõjategevuse lõpp
diviisi ülemaks tagasi. 1. juulil 1921 paigutati ta ümber 3. diviisi ülemaks ja sealt 1. oktoobril 1928 veelkord 1.diviisi ülemaks. 1. novembril 1932 kutsuti ta teistkordselt valitsusse K. Pätsi valitsusse kaitseministriks. A. Tõnisson käis nüüd tähtsal tollal Pagari tänaval asunud kaitseministeeriumis (järgnenud okupatsiooni ajal asus seal NKDV KGB Eesti NSV peakorter) kuni 18. maini 1933. Seejärel sai ta jälle ligi 4 kuud olla ülemaks oma vanas armsas 1. diviisis, kuni ta 15. septembril 1933 kutsuti Kaitseministeeriumi Nõukogu alaliseks liikmeks. 1. mail 1934 lahkus A. Tõnisson sõjaväeteenistusest. Rahuajal olid tee ta rinnale leidnud Kotkaristi I klass ja Valgeristi I klass. Aga rohkem kui nood aumärgid, jäid A. Tõnissoni mälestust jäädvustama ta isevärki kindralinaljad ja vigurid, mis tegid temast sõdurite hulgas omaette legendaarse kuju meie kindralkonnas. A. Tõnisson oli
annaabi.ee 
