Toimus 18.-20.juunil 1869. aastal Tartus Elluviija ja üldjuht Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) Aleksander Kunileid Meestelauluselts Vanemuine Tartu Maarja koguduse pastor Adalbert Hugo Willigerode Osaleda võisid ainult mehed Ettevalmistused 1867. a esitati palve registreerida üle-Eestiline laulupidu. Põhjuseks talupoegade pärisorjusest vabastamise 50. aastapäev. Sai nõusoleku tänu oskustele pidu serveerida kui tänuüritust. Saksa päritolu vaimulikke ja ilmalikke laule. peost distantseerus Carl Robert Jakobson Osalevad ainult meeskoorid Ei antud võimalust segakooridele Manitses koore aegsasti laule harjutama Peaproov Suletud uste taga Maarja kirikus Õnnestus hästi "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", millest hiljem sai Eesti hümn. Osalejad 4 orkestrit 56 puhkpillimängijat 822 lauljat 878 esinejat Laulupeo traditsioonid Laulupidu toimub iga 5. aasta tagant. Kogunevad kokku üle Eesti paljud koorid ja orkestrid Lauldakse isamaalisi laule Tantsitakse rahvatantse Toimub Tallinnas
Samuti oli Laidoner tõenäoliselt nõus Pätsi seisukohaga, mis nägi ette senise poliitilise süsteemi reformi. Võimalik, et K. Päts poleks suutnud 12. III 1934 teostada sõjaväelist riigipööret ilma kolmandat korda ülemjuhatajaks määratud Johan Laidoner-i abita. Igal juhul oli Laidoneri toetusel oluline roll K. Pätsi võimu järgneval kindlustamisel. Vaikiva ajastu võimumeeste keskel jäi Johan Laidoner suhteliselt tagaplaanile, ta distantseerus paljudest sisepoliitilistest päevaprobleemidest ja keskendus riigikaitseküsimuste lahendamisele. 1934 teostati tema juhtimisel sõjareform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust - püüti teha kaitsevõime tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid. 1938. aastal sai Johan Laidoner Riiginõukogu liikmeks. 5.Igaveseks vaidlusküsimuseks jääb sügisel 1939 valitud tee - soostuda baasidelepinguga - otstarbekus. Perspektiivikas või mitte, aga vastupanu
Samuti oli Laidoner tõenäoliselt nõus Pätsi seisukohaga, mis nägi ette senise poliitilise süsteemi reformi. Võimalik, et K. Päts poleks suutnud 12. III 1934 teostada sõjaväelist riigipööret ilma kolmandat korda ülemjuhatajaks määratud Laidoneri abita. Po liitiline te g e vus Igal juhul oli Laidoneri toetusel oluline roll K. Pätsi võimu järgneval kindlustamisel. Vaikiva ajastu võimumeeste keskel jäi Laidoner suhteliselt tagaplaanile, ta distantseerus paljudest sisepoliitilistest päevaprobleemidest ja keskendus riigikaitseküsimuste lahendamisele. 1934 teostati tema juhtimisel sõjareform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust püüti teha kaitsevõime tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid. 1938. aastal sai J ohan Laidoner Riiginõukogu liikmeks. Sügisel 1939 valiti tee: soostuda baasidelepinguga. Elu Nõ uko g ude o kupats io o ni ajal, vahis tamine ja s urm 22
Willigerod, et sakslasi lepitada, üldjuhiks sai aga Jannsen, kelle kõrval oli teiseks üldjuhiks helilooja Aleksander Kunileid-Saebelmann. Esinejaid tuli peaaegu igast Eesti nurgast, ühtekokku ligi 900, kelle hulgas olid nii lauljad kui ka orkestrid (toonases kõnepruugis pasunakoorid). Jannsen, kes enamjaolt pani kokku laulupeo kava, võttis sinna palju saksa päritolu vaimulikke ja ilmalikke laule, mistõttu peost distantseerus Carl Robert Jakobson, kes oli soovinud peaaegu ainult eesti algupäraga laulude esitamist. Samuti nõudis Jannsen, et laulupeol osaleks ainult meeskoorid. Seega suleti tee ka segakooridele. Enne laulupidu manitses Jannsen koore aegsasti laule harjutama, et eestlased endile häbi ei teeks. Kui koorid olid Tartusse kokku sõitnud, tehti peaproov igaks juhuks suletud uste taga Maarja kirikus, et vältida sakslaste õelaid kommentaare. Peaproov õnnestus aga hästi, kokkulaulmine tuli
uude, "sotsiaalsesse" ringkonda, kes alustas võitlust ebaõigluse vastu. Eriti põlastusväärseks pidasid noored mässajad pärisorjust. Legendi kohaselt sai Gogol oma esimese ja ainukese romaani idee 4 kingituseks Aleksander Puskinilt. Puskinist olulisel määral mõjustatuna arenes välja Gogoli stilistiline talent, mis tegi temast järgmise vene kirjanike põlvkonna eeskuju. Kummalisel kombel distantseerus Gogol viimastel eluaastatel oma loomingust. Kirjanduslike teekaaslaste Puskini ja Lermontovi surm lõi psüühiliselt ja füüsiliselt labiilse autori rivist välja. Lisandus närvihaigus. Gogolist sai korraga religioosne müstik ja konservatiiv, ta taganes kõigi üllatuseks oma senistest humanistlikest põhimõtetest, kaitstes tsaarivõimu ja pärisorjust. Kirjaniku vaenlased kahjurõõmutsesid, sõbrad tõmbusid tagasi. Keegi fanaatiline preester õhutas ta hullumeelsele teole: 1852
(,,Olemine ja aeg") lõpetamata versioon. Teost peeti metafüüsikas silmapaistvaks ning see võimaldas talle Marburgis korralise professori koha, kuigi ta töötas sel kohal vaid aasta. 1928 loobus Husserl ametist ja Heiddeger naasis Freiburgi tema kohale. Hitleri esiletõusuga 1930ndate alguses haarati Heidegger natsionaalsotsialistlikku poliitikasse ja kuu pärast tema valimist Freburgi ülikooli rektoriks 1933 astus ta NSDAP-sse. Ta algatas natsifitseerimisreformisd ja distantseerus oma endisest mentorist Husserlist, keda ülikooli poolt avalikult alandati. Pärast sõda eemaldati vaatamata ta protestidele sellelt ametikohalt ja tal keelati õpetada, ehhki keeld kaotati juba 1949. Ta veetis ülejäänud elu reisides, loenguid pidades ja kirjutades, ning suri 1976.1 1 King, P.J. Sada filosoofi. Tallinn: Sinisukk, 2005, lk 150. 3 1. EKSISTENTSIALISM
esimeheks määrati sakslasest estofiilne pastor Hugo Adalbert Willigerod, et sakslasi lepitada, üldjuhiks sai aga Jannsen, kelle kõrval oli teiseks üldjuhiks helilooja Aleksander Kunileid- Saebelmann. Esinejaid tuli peaaegu igast Eesti nurgast, ühtekokku ligi 900, kelle hulgas olid nii lauljad kui ka orkestrid (toonases kõnepruugis pasunakoorid). Jannsen, kes enamjaolt pani kokku laulupeo kava, võttis sinna palju saksa päritolu vaimulikke ja ilmalikke laule, mistõttu peost distantseerus Carl Robert Jakobson, kes oli soovinud peaaegu ainult eesti algupäraga laulude esitamist. Samuti nõudis Jannsen, et laulupeol osaleks ainult meeskoorid. Seega suleti tee ka segakooridele. Enne laulupidu manitses Jannsen koore aegsasti laule harjutama, et eestlased endile häbi ei teeks. Kui koorid olid Tartusse kokku sõitnud, tehti peaproov igaks juhuks suletud uste taga Maarja kirikus, et vältida sakslaste õelaid kommentaare. Peaproov
Laidoneril pruukinuks vaid soovida ja temast saanuks piiramatu võimuga diktaator. Selline hirm näris paljusid poliitikuid ja viis inetute intriigideni. 1929 lahkus Johan Laidoner Põllumeestekogudest ja loobus kandideerimast IV Riigikogu valimistele, deklareerides lakooniliselt: "Mina ei armasta teha tööd, kus ma ei näe tagajärge või kus tagajärg on koguni eitav." (Vahtre 1997:119) Vaikiva ajastu triumviraadis jäi Laidoner suhteliselt tagaplaanile, ta distantseerus paljudest sisepoliitilistest päevaprobleemidest ja keskendus riigikaitseküsimuste lahendamisele. Laidoneri isiku tähtsus sisepoliitikas kerkis uuesti teravalt esile kolmekümnendate aastate alguse majanduskriisi aastail, mis tõid kaasa ka sisepoliitilise kriisi. 2.5 Laidoneri sõjastrateegia Sõjaväe isikkooseisu osas langetas Laidoner kaks eriti olulist otsust. Nähes rahva madalat võitlusmoraali sõja algul, loobus ülemjuhataja ajutiselt katseist
” (19 b) Esimesel juhul käsitatakse Sokratest Thalese-tüüpi physiologos`ena. “Anonüümsele süüdistusele” vastates väljendab Sokrates oma respekti sedalaadi teadmise suhtes, kuid väidab, et tema ei ole kunagi tegelenud “maa-aluste ja taevaste asjade uurimisega”, kuna tema valdkond, mis teda huvitas, on olnud lihtsalt teine. Teine pool “anonüümsest süüdistusest” käsitab Sokratest aga sofistina. Sellest käsituseviisist distantseerus Sokratese juba hoopis teravamalt. Nimelt ütleb ta, et see tarkus, mida sofitid ütlevad endal olevat, on tema arvates mingi jumalik tarkus. Kui temal, Sokratesel, ka mingi tarkus on, siis on see tavaline inimlik tarkus. Esmapilgul paistab nagu kiidaks Sokrates selle väitega sofiste; kuid kuivõrd sofistid on ilmselt ikkagi ka inimesed ja mitte jumalad, siis tegelikult vihjab Sokrates sellele, et ta peab sofiste petisteks. 1
anti iseseisvaid etendusi. Ta on loonud mitmeid väiketeatreid ja ka teatrite haldusfirma. Loomisega alustas 1901 (1901 1905) Väike Teater (Kleines Theater). Läbimurre trupiga 1903 Gorki ,,Põhjas" lavastusega. Selle sündmusega lahkus Reinhardt lõplikult Brahmi trupist. Tema teatrikontseptsioon tähendas liikumist uue stiili juurde uusromantism. Teatriga tahtis ta valmistada inimestele rõõmu ning viia nad välja hallist argipäevast. Naturalismist distantseerus ta eelkõige temaatiliselt. Ta vabastas end programmilistest doktriinidest. Väikeses Teatris sai Reinhardtist lavastaja. Esimesed tööd olid Maeterlincki ,,Pelleas ja Melisande" ja Hoffmannstahli ,,Elektra". 1905 sai aasta teatrisündmuseks ,,Suveöö unenägu. Samal aastal loob ta Berliini lavakooli. Tal oli palju uuenduslikke ideid: oluline oli uuendada näitekunsti, võtta kasutusele mängulised- loomingulised vahendid, improvisatsioon, mäng jms
Leedu rahvarindest Sajudis kirjutab Rõžkov üllatavalt palju, pisiasjadeni välja. Kompartei ja KGB poolt looduna pööras see natsionaal- radikalismi, mida soosis kahekeelne “perestroika arhitekt” Aleksandr Jakovlev. Baltikumis oli peamine kurja juur Landsbergis, kelle kõiki ettevõtmisi juhtisid lääne eriteenistused. Rõžkov tunnistab, et 13. jaanuaril 1991 saavutasid separatistid Vilniuse teletorni juures poliitilise võidu. Verised sündmused, millest Gorbatšov distantseerus nagu alati, andsid Leedu väljaastumiseks Liidust lõpliku tõuke ja mõjutasid selles suunas teisi liiduvabariike.67 KGB esimehe Vladimir Krjutškovi mälestuste vaatevinkel Baltikumi sündmuste käsitlemisel ei erine oluliselt peaminister Rõžkovi omast. Tema sõnul olid Balti- maad niisugune piirkond, kus natsionalistid-separatistid, piiritagused õõnestus- keskused ja välismaa eriteenistused tegutsesid täiesti avalikult. KGB poolt tehtud
IV Ajutised institutsioonid: Oma postiamet ja margid (1890 allutati Vene struktuuridele, oma margid likvideeriti 1900-1901). Oma kadetikool (1819-1905, Haminas) ja mõned väeosad (kuni 1905). Oma sõjavägi (1878-1902) Soome mehed olid vabastatud Vene armee sõjaväekohustusest (20.sajandi alguses Soome riik maksis selle eest Venemaale rahalist kompensatsiooni) Autonoomia tulemus Soome ei integreerunud Vene keisririigi koosseisu, vaid 19.sajandil pigem distantseerus sellest. Soome ei kuulunud sisepoliitiliselt, majanduslikult ega hariduslikult ,,vene maailma" ega kultuuriruumi. Püsis keelebarjäär ja ühendavaks teguriks keiser. Enne oli olemas oma riik, alles seejärel arenes moodne rahvustunne nende piiride sees: soomlased riiklik rahvus. Autonoomia süvendamine ja kaitsmine on nii eliidi kui ka rahva huvides. Soome rahvuslik ärkamisaeg I soomluse harrastamine (fennofiilia) 19.sajandi I poolel 16
Tähtlavastused juhtuvad olema pigem Vanemuises kui Draamateatris, kus ta tegelikult lavastaja on. VI loeng Mati Unt jätkub... Uni lapselõpvekodu ja Lutsu lapsepõlvekodu on võrdlemisi lähestikku. Undi loomingus on Tartu osa ka oluline, tema kohalolu Eesti proosas on muljetavaldav ja mitmetähenduslik. 1963 Hüvasti, kollane kass – kooliromaan, ka armastusromaan. Mingi aeg oli ta ka kohustulik kirjandus kooliprogrammides. Unt distantseerus sellest raamatust hiljem ning ütles, et seda raamatut ei tohiks sundida koolis lugema, sest see sisaldab endas kuuekümnendanalikke valesid ning kirjutas uue romaani „Tere, kollane kass!“. See on mingis mõttes oluline, sest ta annab ühe esimestest tõsistest märkidest, et võib-olla hakkab ka midagi huvitavat ka proosas (kui ainult luules) toimuma. Samas on see ka ajastuomane teos – sulaajakontekst lohiseb 60ndate alguse
silmis ohtlikuks isikuks. Polnud mingi saladus, et Laidoneril pruukinuks vaid soovida ja temast saanuks piiramatu võimuga diktaator. Selline hirm näris paljusid poliitikuid ja viis inetute intriigideni. 1929 lahkus Johan Laidoner Põllumeestekogudest ja loobus kandideerimast IV Riigikogu valimistele, deklareerides lakooniliselt: "Mina ei armaste teha tööd, kus ma ei näe tagajärge või kus tagajärg on koguni eitav." Vaikiva ajastu triumviraadis jäi Laidoner suhteliselt tagaplaanile, ta distantseerus paljudest sisepoliitilistest päevaprobleemidest ja keskendus riigikaitseküsimuste lahendamisele. Laidoneri isiku tähtsus sisepoliitikas kerkis uuesti teravalt esile kolmekümnendate aastate alguse majanduskriisi aastail, mis tõid kaasa ka sisepoliitilise kriisi. Laidoneri sõjastrateegia Sõjaväe isikkooseisu osas langetas Laidoner kaks eriti olulist otsust. Nähes rahva madalat võitlusmoraali sõja algul, loobus ülemjuhataja ajutiselt katseist sundmobilisatsiooni läbi viia ja
Pätsi II valitsuse võimulolekuaeg jäi maj kriisi tõttu lühikeseks. 1923-24 maj kriis oli puhtalt lokaalne nähtus tegemist oli eesti pollitikute ja maj meeste valearvestuste tulemusea. Ennekõike oli süüdi senise valitsuse maj poliitika (Pätsi I, Kuke ja Pätsi II kabinet). Kõik maj võtmekohad olid 1921-23 samade meeste käes. Juhtrolli maj poliitika kujundamisel mängis rahaminister Georg Vestel ja teedeminister Karl Ipsberg. Häda oli ennekõike selles, et valitsus teadlikult distantseerus maj protsesside juhtimiselt ja andis vabad käed eraettevõtjatele. Maj vabaduse ja riigipoolse tagasitõmbumisega mindi liiale. Algul oli küll tulemused positiivsed, 20-ndate algus majbuum, palju uusi tööstusev-teid, mis olid sageli ühe profiiliga. Valitsus ei teinud sellise kapitalistliku stiihia ohjeldamiseks midagi, vaid lasi ohjad enda käest täiesti ära ka krediidipoliitika kujundamisel. 20.ndate algul oli see Eesti Panga käes olnud. Eesti
valitsusjuhi ja suuruselt teine parlamendi esimehe. Esimeheks Jaan Tõnisson kuni 1925 aastani. Selline poliitiline killustyatus tõi kaasa valitsuste loomise raskendamise. II RK esimene valitsus sai kokku 56 päeva 2 kuud kestnud valitsuskriisi tulemusena. Pätsi II valitsuse võimulolekuaeg jäi maj kriisi tõttu lühikeseks. Juhtrolli maj poliitika kujundamisel mängis rahaminister Georg Vestel ja teedeminister Karl Ipsberg. Häda oli ennekõike selles, et valitsus teadlikult distantseerus maj protsesside juhtimiselt ja andis vabad käed eraettevõtjatele. Maj vabaduse ja riigipoolse tagasitõmbumisega mindi liiale (vt eespoolt majanduskriis). Välitmaks riigi rahanduslikku kokkukutsumlist, andsis Georg Vestel Eesti Pangale loa müüüa oma kullavarud. 1923 aasta lõpuks jäi 15 000 kuldrublast järele 2,5 miljonit. Selline majpoliitiline tegevus saigi Pätsi II valitsusele saatuslikuks. Otto stradman pidas RK-s kõne, kus süüdistas valitsust vales majpoliitikas
annaabi.ee 
