Diktatuurid Euroopas - sarnased ja erinevad jooned (0)

Diktatuurid Euroopas- sarnased ja erinevad jooned
Diktatuur on majanduslikult valitseva klassi poliitiline võim teiste klasside üle. Lihtsamalt öeldes valitsemisvorm , kus võimul on 1 partei. Lähtutakse ühest ideoloogiast, valitseb isikukultus . Teisitimõtlejate suhtes rakendatakse vägivalda. Diktatuuri võib jaotada kaheks erinevaks grupiks : autoritaarsed ja totalitaarsed . Autoritaarse riigi võim on koondunud ühe isiku või väikese grupi inimeste kätte. Rahval puudub õigus valitsemisel osaleda ja oma juhtide otsuseid mõjutada. Totalitaarse riigi võim kuulub ühele parteile. Majandus on riigi kontrolli all ja suur võim sala- ja julgeolekuorganitel. Kontrollitakse inimeste elu, nt mõtteavaldusi, tegusid ja valdkondi..Valitseb hirmuvalitsus , inimõigused rikutakse ja kõrgeimaks seaduseks on diktaatori suva. Totalitaarse diktatuuri kõige eredamad näited on Hitleri diktatuur Saksamaal ning Stalini diktatuur NSV Liidus.
Demokraatia langes kriisi, oodati diktatuuri, mis viiks riigi majanduslikule õitsengule. Kommunismis oli oluline töölisklass, tahaplaanile jäi kodanlus. Natsionalism ja fašism rõhus rahvuse ühtsusele, vaenlaseks olid rahvuse reeturid, teiseks rahvad ja kommunistid . Diktatuuride tekkele aitas kaasa sõjajärgses maailmas kujunenud olukord. Manipuleeriti rahvast kaasama poliitikasse. Laiendati valismisõigusi ja see tõi kaasa uued ja suuremad valijate rühmad. Pettumine Versailles ´ süsteemis, paljud rahvad pidasid rahu tingimusi ülekohtuseks ning toetasid juhte, kes lubasid ebaõigluse jõuga heastada. Veel oli suur pettumus demokraatlikus riigikorralduses, samuti tekkis ka majanduses raskusi.
Lääne- Euroopas kehtestati esimesena diktatuur Itaalias. Kandis I maailmasõja raskeid kaotusi. Rahvas oli pettunud Pariisi konverentsi tulemustes, kus ei tunnustatud Itaalia panust sõjas. Riigis olid majanduslikud raskused ja kasvas tööpuudus. Olukorda kasutasid ära kommunistid, kes viisid Itaalia veel raskemasse olukorda. Kommunistidele astus Itaalis vastu töötuid koondanud fašistide liikumine. Liikumise juhiks oli Benito Mussolini . Ta lubas taastada riigis korra ja Itaalia võimususe. Oluliseks peeti rahva kui terviku heaolu. Üksikisiku roll oli tähtsusetu. Kuigi väljaspoolt paistis Mussolini Itaalia 1930-datel väga muljetavaldav, siis tegelikkuses ei suutnud Mussolini Itaaliat selles kehvas olukorras aidata. Majanduskasv oli madal ja agressiivne välispoliitika ammendas Itaalia vähesed ressursid lõplikult.
Peale sõda hakkasid rahulolematud koonduma Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse, mille juhiks oli Adolf Hitler . Pärast võimuhaaramiskatset Münchenis suruti mässukatse maha ja Hitler määrati vangi- kirjutas teose „Mein Kamp “. Oma raamatus kuulutas Hitler Saksamaale suurt tulevikku. Selleks tuli tühistada Versailles´ rahu ja teised lepingud . Samuti tuli laiendada sakslaste territooriumi. Uus kord pidi kõrvaldama demokraatia, kommunismi, juutluse jm tegurid.
Uus võimalus avanes natsidele siis, kui puhkes ülemaailmne majanduskriis . Nad kasutasid kriisi ära ja üritasid vägivaldselt võimu haarata. „punane retk“ peatati „pruuni katkuga“. Natsionalistide partei muutus ülipopulaarseks. 1932. aastal said nad Riigipäeva suurimaks saadikuterühmaks. Esialgne demokraatlikkuse piirides valitsemine asendus peagi ainuvalitsusega. Demokraatlikke vabadusi hakati piirama. Terrori ja hirmuvalitsusega saavutati parteile abosluutne enamus. 1933. aastal võeti vastu seadus, millega parlament loobus võimust, Hitler sai erakorralised volitused , temast sai Saksamaa diktaator .
Hitleri võimuletulek tähendas vabaduse kaotamist. Demokraatlikud institutsioonid keelati, kehtis ainuparteisüsteem. Majandus võeti riigi kontrolli alla- kehtestati nelja- aasta plaanid. Algas juutide tagakiusamine ja piirati õigusi. Teisitimõtlejaid jälitati, arreteeriti ja paigutati koonduslaagritesse. Eesmärgiks oli Saksamaa kiire taasrelastamine ning Versailles´ lepingust loobumine. Ehitati uusi sõjatehaseid ja rajati teid. Selle tulemusena õnnestus tööpuudus likvideerida ja elatustase tõusis.
Kokkuvõtteks võib öelda, et demokraatia kriis ei haaranud kahe maailmasõja vahel üksnes Euroopa suuremaid , vaid ka väiksemaid riike. Esimese maailmasõja järel lootsid paljud rahvad, et üleminek demokraatlikule riigikorraldusele toob kaasa ühiskonna kiire arengu ja õitsengu, kuid paraku see nii ei läinud.