Diktatuurid Euroopas – sarnased ja erinevad jooned (1)

Diktatuurid Euroopas – sarnased ja erinevad jooned
Mõiste „diktatuur“ on valitsemisvorm, kus võimul on üks partei või üks isik. Lähtutakse ühest ideoloogiast ning valitseb isikukultus . Teisitimõtlejate suhtes rakendatakse vägivalda ja piiratakse kodanikuõigusi. Diktatuur jaguneb veel kaheks : autoritaarne ja totalitaarne. Diktatuur sai alguse 20.sajandil, Euroopas aastal 1922 Itaaliast kui võimule tuli Benito Mussolini . Diktatuuri tekke põhjuseks oli demokraatia kriis. See tähendas seda, et kujunesid välja mittedemokraatlikud liikumised, mis süüdistasid kõikides hädades demokraatlikku riigikorraldust ning nõudsid diktatuuri, mis hävitaks arengu vaenlased ning viiks riigi majanduslikule õitsengule.
Diktaatorid tulid võimule erinevatel põhjustel. Esiteks aitas kaasa see, et tekkisid uued ja manipuleeritavad rahvakihid, kes olid kogenematud ja rahulolematud just seetõttu, et inimesed soovisid majanduslikku õitsengut ja poliitilist stabiilsust. Teine põhjus oli see, et rahvas oli pettunud Versaille’ süsteemis, eriti sakslased , kes pidid maksma reparatsioone. Samuti süüdistati vaid sakslasi esimeses maailmasõjas ning seetõttu pididki nad maksma kõrgeid reparatsioone. Kolmandaks põhjuseks on see, et inimesed olid pettunud demokraatlikus riigikorralduses, sest loodeti majanduslikku õitsengut pärast esimest maailmasõda, kuid paraku seda ei tekkinud. Ning neljas põhjus oli see, et olid majanduslikud raskused ja tulevased diktaatorid lubasid kiiret elujärje paranemist ja lahendada riigi kitsaskohad. Totalitaarne diktatuur tähendas seda, et võimul oli 1 parteid või üks isik, valitses üks mõtteviis. Oli palju hukkamisi ja ka koonduslaagreid. Pidevalt rikuti inimõigusi, oli totalitarismi kontroll inimeste mõtteavalduste ning tegevuse, tegelikult kogu nende elu üle. Autoritaarne diktatuur oli pisut leebem, sest seal oli vähem hukkamisi. Poliitiliste erakondade on kas lõpetatud või piiratud, rahval puudub otsene võimalus oma juhtide otsuseid mõjutada.
Lääne-Euroopas tekkis kõige esimesena diktatuur Itaalias, täpsemini fašistlik diktatuur. Tekke põhjusteks oli see, et Itaalia oli esimeses maailmasõjas kandnud raskeid kaotusi ja seetõttu ka pettunud Pariisi rahukonverentsi tulemustes, sest see ei tunnustanud Itaalia panust sõjas. Olukorda teravdasid majanduslikud raskused ja kasvav tööpuudus, mille all kannatasid eriti noored mehed, kes olid sõjast tagasi pöördunud. Kogu rahulolematust kasutasid ära kommunistid, kes paiskasid Itaalia streikide ja väljaastumistega veelgi suuremasse kaosesse. Kommunistide vastu astus välja fašistlik liikumine, mida juhtis Benito Mussolini. Ta lubas taastada riigis korra ja muuta Itaalia sama võimsaks, kui oli olnud Rooma impeerium . 1921.aasta valimistel olid fašistid edukad , kuigi enamust parlamendis ei saavutanud. 1922.aastal määrati Mussolini peaministriks. Mõne aastaga likvideeris ta demokraatliku riigikorralduse. Aastal 1925 kehtestati Itaalias üheparteisüsteem, Mussolinile anti seadustega piiramatu võim. Poliitilise opositsiooni allasurumiseks loodi salapolitsei ja rajati koonduslaagrid . Majandus võeti riigi kontrolli alla ning streikide ja tööseisakute ära hoidmiseks organiseeriti riik kutsekogude ja korporatsiooni kaudu. Kuid tegelikult ei suutnud Mussolini Itaaliat aidata, sest majanduskasv oli fašistide võimuloleku ajal madalam kui enne ja pärast seda.
Saksamaal hakkasid maailmasõja tulemuste ja Weimari vabariigiga rahulolematud koonduma Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse, mida juhtis Adolf Hitler . 1930.aastal suurendasid nad Riigipäeva valimistel oma saadikute hulka mitu korda, 1932.aasta valimistel sai neist Riigipäeva suurim saadikurühm. 1933.aasta algul sai Hitlerist kantsler. 1933.aasta märtsis võttis natslik Riigipäev vastu seaduse, millega parlament loobus võimust ja Hitlerist sai ainuvalitseja. Kehtestati üheparteisüsteem, kõik parteid peale NSDAP saadeti laiali. Riigiorganid asendati keskvõimu määratud juhtidega. Majandus võeti riigi kontrolli alla ja seda hakati juhtima nelja-aasta plaanide kaudu. Riigi ülesandeks sai ka rassilise puhtuse tagamine, milleks kehtestati hulk inimeste eraelu kontrollivaid seadusi. Riigis toimuvat kontrollisid julgeolekuamet ja isiklikult füürerile alluvad relvastatud rühmitused. Teisitimõtlejaid jälitati halastamatult, nad arreteeriti ja viidi koonduslaagritesse.
NSV Liit moodustati 1922.aastal. Juhiks oli Lenin . Põhiseaduse kohaselt kuulus kõrgeim võim kommunistlikule parteile. 1924.aastal Lenin suri, riigis tekkis võimuvõitlus ning üheks võimule tuleku soovijaks oli Jossif Stalin , kellel 1929.aastal see ka õnnestus. Stalini tähtsuse suurendamiseks kirjutati ümber kompartei ajalugu ning võltsiti ajaloolisi fotosid. Kommunistlikes noorteorganisatsioonides õpetati lapsi muu kõrval oma vanemate järele nuhkima ja nende peale kaebama. Stalini võimuletõus tähendas NEP-i lõppu. Likvideeriti igasugune eraettevõtlus, kaasa arvatud põllumajanduses. Stalini suurimaks sooviks oli vallutada maailm ning saada maailma ainuvalitsejaks. Ta tegi panuse industrialiseerimisele. Kadus tööpuudus, eriti kiirelt arenes sõjatööstus. Riik vajas vilja, et toita sõjaväge ja tööliskonda. Stalin asus kehtestama vägivalda: talupoegadelt konfiskeeriti kõik viljatagavarad, vilja varjamise eest ähvardas surmanuhtlus. Pandi alus ka kolhoosidele ehk talumajapidamised ühendati ühismajanditesse. Jõukamad talupojad kuulutati kulakuteks ning saadeti sunnitöölaagrisse või Siberisse. 1934.aastal hakati kasutama suurt terrorit, mis tähendas seda, et komparteid, julgeolekuorganid ja armeed puhastati vaenlastest. Kokkuvõtteks võib kommunistlikku diktatuuri pidada 20.sajandi ajaloos veriseimaks diktatuuriks, hukkunute arvuks on pakutud umbes 20 miljonit, Venemaal kommunismi kokkuvarisemise järel avaldatud andmed viitavad aga 40 miljoni inimese surmale .
Mina arvan, et diktatuurid olid erinevad, sest näiteks erinevalt Hitlerist peitis Stalin osavalt oma kavatsusi, esinedes pigem rahutoojana ja „agressorite“ ohjeldajana. Hitler soovis puhastada rahvast ning seetõttu ka lasi tappa rahvusvähemusi, sama tegi ka Stalin aga Mussolini mitte. Itaalia diktatuur polnud ka nii karm võrreldes Saksamaa ja NSV Liiduga.