· Päris ühtset murret ei ole kujunenud, erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Väga suur pindala. · Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele. · Aluseks eesti kirjakeelele palju kirjakeelepäraseid jooni Keskmurde tähtsamad erijooned · Hilisdiftongid ülipikkadest vokaalidest saanud diftongid: pää pia pea; jeal hääl; maa - mua · Algupäraste diftongide osaline assimilatsioon: poig poeg. i on madaldanud · Morfoloogias rohkesti analoogiamuutusi. Si-tunnusega mitmuse osasatav (jalgasi). sse-illatiiv (jalasse). Diftongiline mitmuse osastav (vedelaid) · Pikkade madalate vokaalide diftongistumine (puudub murdeala servades!) mua `maa` Vasta àasta` Pikkade keskkõrgete vokaalide diftongistumine: üö öö, tie tee · Kaasrõhuline pikk silp toredaid, toredalle. · Teise rõhutu silbi lühenemine: pidand
Konsonandid Ladina keeles on 19 konsonanti. Ka nendest hääldub enamus nagu vastavad eesti keele kaashäälikud. Mõned täpsustused siinkohal: C = ts või k Klassikalises ladina keeles hääldus c kõikjal k-na. Keskajal hakkas c häälduma ts-na vokaalide e, i, y ja diftongide ae, oe ees, näit. centum, cellula, Cicero, Graecia, cycnus, Caesar, caecus, baccae, coelia. Muudel juhtumitel s.o. vokaalide a, o, u ees, konsonandi ees ja sõna lõpul püsis c hääldus k- na, näit. caput, corpus, oculus, Hippocrates, hic, sic. J=j Täht j võeti ladina keeles tarvitusele keskajal ja seda kasutatakse meditsiinilises terminoloogias, kuid klassikalises ladina keeles see täht puudus. J asemel kasutati ja
keelt mittevaldavate ja suurenenud aktiivse eesti keele oskusega inimeste osakaal. Eesti murded 1) saarte murre - puudub õ-vokaal, selle asemel on ö (nt söber), on laulev intonatsioon; 2) idamurre - o-hääliku asendamine õ-ga (nt õlema); d säilimine laadivahelduslikes sõnades (nt padas ´pajas´); 3) läänemurre - b esinemine v asemel (kibi `kivi`); 4) kirderannikumurre - vältevahelduse puudumine, kõik sõnad on kolmandas vältes 5) keskmurre - eesti kirjakeele aluseks, diftongide kasutamine pikkade vokaalide asemel (nt moa `maa`); 6) Tartu murre - tugevaastmelise vokaalmitmuse esinemine (lehtist `lehtedest`); 7) Mulgi murre - e esinemine a asemel (nt kirjuteme `kirjutame`); 8) Võru murre - he-tunnuseline sisseütlev kääne (nt huunõhe `hoonesse`); h esinemine seesütlevas käändes (nt mõtsah `metsas`). Eesti keele areng tänapäeval Eesti keel sarnaselt islandi keelega, on üks väiksematest keeltest, mis toimib ametliku keelena.
Keskmurre
Eesti keskosas suurim murdeala. Mitu maakonda: Harjumaa, Järvamaa, Virumaa lääneosa
(v.a Haljala rannik), Põhja-Viljandimaa ja Põhja Tartumaa loodeosa. Päris ühtset murret ei
ole kujunenud: erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Viimastel sajanditel on
levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele.
Keskmurde tähtsamad erijooned
· Hilisdiftongid: ea < hää, pia
a Haljala rannik), Põhja-Viljandimaa ja Põhja-Tartumaa loodeosa. Päris ühtset murret ei ole kujunenud: erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele. Aluseks eesti kirjakeelele -> palju kirjakeelepäraseid jooni. Tähtsaimad erijooned hilisdiftongid: ea < hää, pia < pää, peastab, jeal ‘hääl’, mua ‘maa’, võeras ‘võõras’; algupäraste diftongide osal. assimilatsioon: poeg < poig, laev, päev, sõitma : sõedab; morfoloogias rohkesti analoogiamuutusi: a) de-mitmus (jalgadel, majade); b) si-tunnusega mitm os (jalgasi(d)); c) sse-illatiiv (jalasse); d) si-lihtminevik (pidasin); e) da-tunnusega infinitiiv (pidada); f) diftongiline mitm os (vedelaid); pikkade madalate vokaalide diftongistumine (puudub murdeala servades): mua ’maa’, jeal ’hääl’, vuasta ’aasta’;
`kohus` tohtno `tohtinud`). Levinud on ka nõrgaastmeline de- mitmus (siadele ). Tartu murde läänerühm (Ran, Puh, Nõo) paistab silma oma keerukate kvantiteedi- ja kvaliteedisuhetega. Kvantiteedimuutustest on haaratud nii konsonantism kui vokalism. Pikenema kalduvad lühikesed geminaadid ja pikad vokaalid, nõrga astme konsonantühendite ja diftongide puhul aga esimene komponent. Paljud hääliku- ja vormijooned on sarnased Mulgiga. Näiteks võib tuua sõnad üits `üks` läits `läks` järven ,järves` Tartu murde idarühm (Kam, Võn) on läänerühmaga võrreldes konservatiivsem, põhjaeestilise kirjakeele mõjudele alistumist on vähem. Sõnaalguline afrikaat ehk sulghääliku ja sama häälduskohaga ahtushääliku ühendi püsimine näikse kogu alal säilinud olevat. Idarühma eelpost Kambja sarnaneb nii majandusliku kui kultuurilise
sajandi jooksul, kuid hakkasid hiljem üksteist mõjutama. Nõnda on soome keele idamurded geneetiliselt lähedased soomeugri algkeele idavariandiga ning edelamurded on lähedased eesti keelega. 17. sajandil kirjutati Soomes raamatuid soome, taani, norra, eesti, saksa ja rootsi keeles. Tähtsaimaid raamatuid kirjutati ladina keeles. Soome ja rootsi keel olid sel ajal vähema tähtsusega keeled. Soome keele murded jagunevad kahte rühma: läänemurded ja idamurded. Nad erinevad häälikute, diftongide ja rütmi poolest, seetõttu on neid parem pidada aktsentideks. Enamjaolt põhinevad murded samal fonoloogial, grammatikal ja sõnavaral. Edela-Soome murdeid (lounaismurteet) räägitakse Soome edelaosas ning Satakuntas. Need murded meenutavad mitmeti eesti keelt. Karjalas räägitav karjala keel on soome keelest piisavalt erinev, et omada oma ortograafiat. Põhjamurret (meänkieli) räägitakse ning õpetatakse Rootsis eraldiseisva keelena. Soome lipp
Kui iseäralik on eesti keel? Mati Hint leiab, et eesti keele häälikusüsteemis on mõndagi tähelepanuväärset. Juba üheksa põhivokaali on küllalt suur vokaalide arv. Eesti keele üheksa vokaali ei moodusta igas suhtes tasakaalustatud süsteemi. Näiteks õ ei sobitu hästi süsteemi ning tema suhted teiste vokaalidega tekitavad hääldusprobleeme. Väga ebaühtlane on ka vokaalide esinemissagedus: ö kogusagedus on a omad vähemalt 30 korda madalam. Veel suurem on eesti keele diftongide rikkus: teisevältelisena võib esineda kuni 19 diftongi, kolmandas vältes koguni 27 diftongi. Kui võtta veel arvesse, et ka vokaalid esinevad pikkadena ja ülipikkadena, teises ja kolmandas vältes, siis nendib Hint, et väited eesti keele erilisest helilisusest ja kõlavusest ei ole tuulest võetud. Eesti konsonantide süsteemi iseärasuseks on ka s puudumine eesti rahvakeeles. Sellest hoolimata väidab Hint, et eesti keele konsonantide süsteemi ei saa vaeseks pidada: kokku 17
Seejärel analüüsida tekst lineaarseteks osadeks: 2. Jagada tekst lausungiteks ja suhtlusüksusteks (märgid . , ?). 3. Märkida ära pausid ilma nende pikkust fikseerimata. 4. Jagada pausid mikropausideks (.) ja pikemateks pausideks (...). 5. Märkida poolelijäänud sõnad (märk -), lihtsõnade kokkuhääldused (märk =) ja liitsõnade lahkuhääldused (lahku kirjutada). 6. Kontrollida sõnade kvaliteeti (lühendused, venitused, normingust erinevad häälikud ja vältekasutused, diftongide lihtsustumine jms). Seejärel tuleks analüüsida intonatsioonilised, pragmaatilised ja paralingvistilised nähtused. 7. Märkida ära rõhutatud sõnad või sõnaosad. 8. Märkida pealerääkimised. 9. Lisada mitmesugused paralingvistilised nähtused ja uurija kommentaarid (naer ja naerev hääl, ebaselgused jms). 10. Osutada tempomuutused (kiirendused ja aeglustused), hääletooni, hääletugevuse muutused. Voorudevaheline paus eraldi real S: aga=noh `omaksed on `kaugel=ja (
Tooge näiteid! · Vokaalid moodustavad diftonge. Diftong on siis kui kaks erinevat vokaali asetsevad kõrvuti. · Nt käes EESVOKAALID TAGAVOKAALID Kõrged vokaalid i ja ü u Keskkõrged vokaalid e ja ö õ ja o Madalad vokaalid ä a Diftongide liigitamine: · Kõrgenevad diftongid keel libiseb ülespoole, diftongi teine komponent on kõrgem kui esimene: saun, täis, sõi, laev. · Madalduvad e. avarduvad diftongid keel libiseb allapoole, diftongi teine komponent on madalam kui esimene: pea, oa, suo, tüö, tie. · Kesksuunalised diftongid keel liigub vokaaldiagrammi tsentri suunas ehk inglise - lõpulised diftongid: ear, poor, air.
esimeseks osiseks kõik 9 vokaali teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u (ä-, ü-, ö-, õ-lõpulised murretes) 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades 18 esinevad vältevahelduses, nii Q2-s kui Q3-s (i-, e-, u-lõpulised); need saavad esineda ka 1-silbilistes sõnades 8 tekib laadivahelduse tulemusel, ainult Q3-s: öe, öa, õa, oa, eo, äo, õo, ao 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades (ie, üe, ue, ia, üa, ua, io, üo, uo, eu). Suurem osa neist kasutusel ka murdekõnes. Diftongide hääldus võõrsõnades ei ole stabiliseerunud, nt i-esiosaga võõrdiftongid, kui pearõhk on järgsilbil, nt pieteet, bioloogia, ka kiosk Dierees (~ hiaatus) sõnas on kahe kõrvutise vokaali vahel silbipiir Komponentide asukoha järgi vokaalikaardil Kõrgenevad diftongid - teine komponent on kõrgem kui esimene (ai, au, äi, oi, ae jne) Madalduvad e avarduvad diftongid - teine komponent on madalam kui esimene (ea, oa) Omasõnades jagunevad diftongid
Monoftong üks või kaks sama laadiga vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Diftong kaks teineteise järel asetsevat, laadilt erinevat vokaali moodustavad silbi tuuma (laud, sai). Eesti keeles saavad pearõhulises silbis esineda kõik 9 vokaali, väljaspool pearõhulist silpi ainult 5: a, e, i o, u. Pearõhulises silnis esinevad kõik 36 diftongi, väljaspool pearõhulist silpi ainult kolm (ai, ei, ui: aastaid, raamatuid). Diftonge kirjeldatakse keele liikumise alusel. Diftongide liigitus: - kõrgenevad diftongid (keel libiseb ülespoole, diftongi teine komponent on kõrgem kui esimene: saun, täis, sõi, laev) - madalduvad e. avarduvad diftongid (keel libiseb allapoole, diftongi teine komponent on madalam kui esimene: pea, oa, suo, tüö, tie) - kesksuunalised diftongid (keel liigub vokaaldiagrammi tsentri suunas ehk inglise - lõpulised diftongid: ear, poor, air);
14. Keele struktuuri uurimine: foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnamoodustus; olulisemad uurijad ja tööd. 1879 esimene foneetikaülevaade: kvantiteedisüsteem, k, p, t ja g, b, d suhted; fonoloogiline lähenemine: tähendust eristavad opositsioonid. Raamatu nimi, autor? Paul Ariste. 1930nd. artikulatoorne foneetika. Saareste kutsus uurima soome-ugri keelte fonoloogilisi süsteeme; 1938 Ariste Gentis foneetikakongressil ettekanne kvantiteedikeelest. Häälikute ja diftongide pikkused eristavad tähendusi 1939 doktoriväitekiri ,,Hiiu murrete häälikud" Keeleajalugu, kirjeldav ja eksperimentaalne uurimus, fonoloogilised opositsioonid. III välte intonatsioonikurv. 1946 ,,Eesti foneetika" (sisaldab ka fonoloogiat) 1950.-1970nd. täiendatud kordustrükid ,,Eesti keele foneetika". Foneetikas 1960nd. uusi uurijaid, KKI eksperimentaalfoneetika labor: Georg Liiv, Arvo Eek, Mart Remmel. Häälikute akustilised uuringud. Remmel 1975 foneemisüsteemi kirjeldus
olulisemad uurijad ja tööd. Foneetika ja fonoloogia 1879 esimene foneetikaülevaade: kvantiteedisüsteem, k, p, t ja g, b, d suhted; fonoloogiline lähenemine: tähendust eristavad opositsioonid. Raamatu nimi, autor? Paul Ariste. 1930nd. artikulatoorne foneetika. Saareste kutsus uurima soome-ugri keelte fonoloogilisi süsteeme; 1938 Ariste Gentis foneetikakongressil ettekanne kvantiteedikeelest. Häälikute ja diftongide pikkused eristavad tähendusi. 1939 doktoriväitekiri ,,Hiiu murrete häälikud" Keeleajalugu, kirjeldav ja eksperimentaalne uurimus, fonoloogilised opositsioonid. III välte intonatsioonikurv. 1946 ,,Eesti foneetika" (sisaldab ka fonoloogiat) 1950.-1970nd. täiendatud kordustrükid ,,Eesti keele foneetika". Foneetikas 1960nd. uusi uurijaid, KKI eksperimentaalfoneetika labor: Georg Liiv, Arvo Eek, Mart Remmel. Häälikute akustilised uuringud. Remmel 1975 foneemisüsteemi kirjeldus
sotsiolingvistika, etnolingvistiline vitaalsus. · Suulise kõne uurimine · Keele omandamise uurimine · Arvutilingvistika, keeletehnoloogia 14. Keele struktuuri uurimine: foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnamoodustus; olulisemad uurijad ja tööd. Foneetika: · 1879 esimene foneetika ülevaade: kvantiteedisüsteen, k, p, t ja g, b, d, suhted. · Paul Ariste: 1930ndad artikulatoorne foneetika. 1938 ettekanne foneetikakongressil kvantiteedikeelest. Häälikute ja diftongide pikkuse eristavad tähendusi. 1939 doktoriväitekiri ,,Hiiu murrete häälikud", 1946 ,,Eesti foneetika" (sisaldab ka fonoloogiat) · Arvo Eek: häälikute kvantiteet eri silpides; rõhk; välte, rõhu ja intonatsiooni suhted. Eesti keel tsentraliseeritud keelena. 2008 ,,Eesti keele foneetika I" (sissejuhatus, vokaalide kirjeldus) · Ilse Lehiste: supersegmentaalide üldteooria, eesti keele kvantiteet, kõnesüntees. Esimene kõnesüntesaatoril loodud eestikeelne tekst. Fonoloogia:
teisele, s.t. kujundada seosed kõnesegmendid <-> keeleüksused. Psühholoogilised alused: Lugemistoimingu operatsionaalne koostis (Karlep 1987): 1. Häälikute ja tähtede vastavuse määramine: tähekujude eristamine, grafeemi (ühe-või kahekordse tähe, grafeemivariantide) äratundmine ja kujutluse loomine segmentaalfoneemide järjendist. 2. Orientiiride leidmine sünteesiks, s.t koartikulatsiooniks: täishäälikute ja diftongide leidmine koartikulatsiooni taastamiseks silbis, vältekandjate leidmine sõna rõhulisrütmilise struktuuri loomiseks. 3. Sõna häälikkoostise taastamine: hüpoteesi(de) loomine sõna kõlast, sõna hääldamine häälega või vaikselt. 4. Enesekontroll tähenduse või sõnade häälikulis-tähelise koostise põhjal. Kirjutamistoimingu operatsionaalne koostis (Karlep 1987): 1. Häälikanalüüs
annaabi.ee 
