Detektiivi jutt. (1)

Helises äratuskell, Bob vaatas kella, see näitas 6.40. Tal oli veel aega 20 min magada , kuid otsustas siiski üles tõusta. Bob oli juba vanamees ning pidas oma tööst ja just nimelt kohvist väga lugu. Nii, nagu igal hommikul läks ja pani ta kohvi keema . Kuid siis helises ta telefon, kell oli alles 6.42. Kes küll võiks talle nii vara helistada. Äkki tema joodikust naaber helistab ja tahab raha laenata ? Bob otsustas siiski telefoni vastu võtta ning teiselpool toru oli hoopis tema töökaaslane Blake . „ Hallo , Bob kuuleb .“ „Tervist Bob, siin Blake. Jookse ruttu Missisippi jõe äärde, pargist 3 km itta, on toimunud mõrv, surnukeha on veel soe.“ Seejärel viskas Blake toru hargile ning Bobil ei jäänud muud üle, kui kohale minna. Bob oli natukene pahane, et ei saanud oma kohvi valmis teha, kuid nüüd pole enam midagi teha, mõrv ootab lahendust.
Jõe äärde jõudes avanes seal üsna kole vaatepilt. Surnukeha tükid ulpisid vees. Bob käskis oma kolmandal abilisel, DeAndrel, sukkeldumiskostüüm selga tõmmata ja tükid veest välja tuua. Nii ta ka tegigi.
Bob saatis oma abilised laborisse surnukeha uurima, ise, läks ta aga hoopis hommikust sööma.
Peale hommikusööki läks Bob vaatama, kuidas tema abilistel laboris läheb, kuid just esse seda, kui ta ukseni jõudis, helises tema telefon. Helistajaks oli politsei, kes teatas, et toimunud on järjekordne mõrv, Central Pargis . Surnukeha jälle tükeldatud ja soe.
Niisiis ei jäänud Bobil muud üle, kui oma abilised laborist ära kutsuda ja kuritepaigale kihutada. Seal anes jälle kole pilt. Nimelt olid surnukeha tükid maa alla kaevatud. Need tuli sealt võimalikult kiiresti ära tuua. Surnukeha tükid oli leidnud 15 aastase poisi koer. Poiss oli just koeraga pargis jalutamas, kui koer äkkitselt maad kaevama hakkas. Enne kui poiss midagi teha jõudis, märkas ta koera kaevatud august inimese kätt. Poiss helistas kohe politseisse ja politsei omakorda Bobile.
Pärast 2 tunnilist lahkamis laboris, selgusid ka ohvrite nimed. Esimene ohver oli Esther McCartney kes oli 21 aastat vana, teine ohver oli olnud alles 17 ja nimi oli Carmen DaDum.
Estheril oli sõrmes sõrmus, millele oli graveeritus peale nimi ’’ Carl ’’. Kellega ta ilmselt abielus oli. Talla alla oli talle aga noaga lõigatud nimi ’’ Max ’’. Kes see Max on ? Mõrvar ? Poeg ?...Mõtiskles Bob.
Jaostkonda kutsuti Estheri abikaasa Carl, kes teadis rääkida, et Max olevat olnud Estheri armuke, kes on juba mitu päeva kadunud olnud. See oli kahtlane.Carl teadis ka Carmenit. Carli sõnul oli olnud Carmen Estheri parim sõber ja nad veetsid palju aega koos. Miks nad siis mõlemad tapeti ? Kellele nad ette jäid ?
Igatahes, peale teistkordset lahkamist leidis Blake, et Carmeni küünte all on kellegi võõra verd. Peale uuringuid täpselt vastust ei saadud, aga uuringute järgi peaks mehe eesnimi olema kas Chris või Paul. Selliseid nimesid on ju Usas kõige rohkem....See mõrv oli paras pähkel ka kogenud detektiivile.
Peale pikka ja rasket tööpäeva läks Bob koju ja tegi omale tassi kohvi ja mõtles ohvritele ja uuringu tulemustele. Kuid siis talle meenus, et kunagi ammu teadis ta meest, kelle nimi oli just Chris Paul ja kes ei olnud mitte just kõige normaalsem inimene. Nii helistaski Bob politseisse ja palus uurida kõiki Chris Paulisid usas. Õnneks oli neid vaid üks. Politsei võttis Chrisilt DNA proovi ning viis Chrisi igaksjuhuks jaostkonda. Uuringu tulemustel selgus, et DNA klapib ja mõrvar on tabatud. Peale politsei küsitlemist ütles Chris, et tappis naised lihtsalt lõbu pärast, sest tall oli olnud igav ja tahtis midagi teha. Chris sai eluaegse vanglakaristuse ning detektiivid sai hea töö eest auraha.