Demokraatia kahe maailmasõja vahel (1)

Demokraatia kahe maailmasõja vahel
Esimese maailmasõja tulemusena saavutasid Antandi riigid eesotsas Suurbritannia , Prantsusmaa ja USA-ga võidu Keskriikide üle. Võitjad said uusi maid ja palju eeliseid . Sõda nõudis aga miljoneid inimelusid ning sõja tulemusel toimus palju muutuseid üle terve maailma. Näiteks rahulepingutega vähendati kaotanud riikide territooriumi ning pandi neile majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi kohustusi, kujunes välja sõjavaenulikkus ehk patsifism .
Esimese maailmasõja tagajärjel muutus ka paljude maade siseriiklik elukorraldus. Tugeva demokraatliku korraga suurriigid tõestasid, et nad suudavad katsumustele vastu seista ning olla edukad ka suures sõjas. Nüüd kuna sõjas jäid peale demokraatlikud suurriigid, kasvas nende maine märgatavalt ning demokraatia kasuks osutasid enamik uutest, esimese maailmasõja järel tekkinud riikidest. Demokraatia peamisteks ideoloogiateks said liberalism ja konservatism . Liberaalid oli uuendustele vastuvõtlikud, nad kaitsesid isiksuse vabadusi ja vabaturumajandust, konservatiivide arvates oli aga hea see, mis juba ajaloos läbi proovitud. Demokraatlikud vabadused järjest laienesid ning valimisõiguse said ka naised. Mitmes riigis aga ei osutunud demokraatia jätkusuutlikuks, sest demokraatlikud traditsioonid olid nõrgad ja poliitilised erakonnad arenematud.
Maailma üheks juhtivaks demokraatlikuks suurriigiks tõusis pärast esimest maailmasõda USA. Seal valitses vabariiklik kord ning seal oli presidentaalne vabariik ehk seadusi võttis vastu kongress ning iga nelja aasta tagant valiti uus riigipea ( president ). USA-s oli kahe partei süsteem, see tähendab seda, et olid demokraadid ja vabariiklased . Riigi välispoliitikas oli isolatsionism nii, et nad Euroopa asjadesse enam ei sekkunud. Nad olid huvitatud oma mõjuvõimu suurendamisest Ladina-Ameerikas ja Aasias, kuid mitte Euroopas. Kuid elu USA-s ei olnud kerge. Suureks probleemiks sai kuritegevuse kasv, mis suurenes alkoholi keelu pärast. Suurlinnades hakkasid tekkima kuritegelikud rühmitused ja rühmituste ühendused . Taolist organiseeritud kuritegevust hakati nimetama sõnaga maffia . Maffia tegeles alkoholi salamüügiga, väljapressimiste, tapmiste ja ka narkokaubandusega. 1920. aastail võidutses USA-s vaba turg ning algas majanduslik õitseng. Alustati tarbekaupade hulgitootmist. Järsult elavnes ehitustegevus ja suurlinnasid hakkasid ilmestama pilvelõhkujad. Kuid see ei kestnud kaua ning juba 1929.aastal algas suur majanduskriis , mis oli USA-le suureks tagasilöögiks.
Esimese maailmasõja järel hakkasid tekkima mitmetes euroopa riikides diktatuurid . Demokraatia ideedes hakati pettuma, sest ei suudetud lahendada mõningaid elanike probleeme. Euroopa maades hakkasid levima demokraatia kriisi nähtused. Diktatuur hakkas tekkima, sest pettuti Versaille’i süsteemis, pettuti demokraatlikus riigikorralduses, olid majanduslikud raskused ja uute kergemini suunavate rahvakihtide riigikorraldusse kaasamise mõjul. Demokraatia kriisi tingimustes hakkasid mõjuvõimu koguma demokraatiavastased liikumised. Näiteks kommunistid NSV Liidus, kelle arvates pidi tööliskonnast saama õnneliku homse ehitaja või fašistid ja natsionaalsotsialistid, kes ülistasid oma rahvust.
Diktatuur erines demokraatiast üsnagi palju. Diktatuuririigis ei kehtinud demokraatiale iseloomulik mitmeparteisüsteem ega võimude lahususe põhimõte. See oli asendatud ühe partei ja ideoloogia ainuõigusliku seisundiga. Diktatuuriga piirati kodanikuvabadusi ja inimõigusi. Lihtinimese eeskujuks pidi olema juht, keda tuli ülistada. Juht toetus valitsevale või ainsale lubatud parteile. Valitsevale korrale igasuguse vastupanu mahasurumiseks loodi võimsad sala-ja julgeolekuteenistused, mis tegelesid väljaspool avalikkuse kontrolli ja seadusi.
Poliitiline olukord enne teise maailmasõja algust oli üsna kaootiline ja mitte väga korras. Versailles’ süsteem osutus ebapüsivaks, Rahvasteliit ei tulnud oma ülesannetega toime, Saksamaa proovis esimese maailmasõja järel tehtud probleemi likvideerida. See kõik aitas kaasa teise maailmasõja algusele.