Armastas apelsine. Jõudis laevaga Portugali ja kirjeldas poliitilist üldolukorda. Sellega lõppes I osa. Poeemi I osa menu ja populaarsus olid tohutud. Byron ärkas hommikul ja oli üleöö kuulsaks saanud. Paljud naised soovisid temaga tutvuda, kuigi ta oli lombakas ja näris küüsi. Byron ise nautis kuulsust, oli seltskonnas sünge ja põlglik (see oli poos ebakindluse vastu). Naised olid temast vaimustuses ja mehed armukadedad. Teiste hulgas jumaldas Byronit ka leedi Carolina Lamb, kes kirjutas oma päevikus: "Hullumeelne, ohtlik, kuri tutvus... Sellest ilusast kahvatust näost saab minu saatus...". Nende suhted aina süvenesid, kuigi leedi oli abielus. Byronile meeldis ka ämm, kelle seltsis end hästi tundis. Leedi Caroline oli naiivne, hellitatud, rikas ja impulsiivne. Byron muutus talle suureks iidoliks, kelle sõna vastuvaidlematult kuulas. Kui Caroline`i taheti Byronist
Lermontovi loometegevus langes aastaisse 1830-1840, mis on Vene ajaloos eriti pime ja umbne ajajärk. Dekabristide ülestõusu lüüasaamine ja talurahvarahutused purustasid kõik lootused, et ühiskonnas võiks niipea midagi muutuda. Mõlemad hakkasid luuletama väga varakult. Puskini esimesed luuletused kirjutas ta juba 6-aastaselt. Lermontov tegi varakult tutvust vene, saksa ja inglise romantilise luulega. Luges Zukovskit, Rõlejevit, Puskinit, Byronit ja Schillerit. Lermontovi varasema luule põhiteemaks oli üksildus ja eraldatus. Ta kirjutas armastusest ja sõprusest pettunult ning suhtus Venemaasse ja selle korda lausa põlastavalt. Armastus tähendas tema jaoks truudusetust, sõprus petmist ning unistus illusiooni. Las olla kurb su laul ma rõõmuhelinaid mu rängas saatuses ei talu. Jah, laulik, meeles pea ma vajan pisaraid,
et nõid Tsernomor (mees) röövib Ludmilla ära. Hakkab Ludmilla päästmine. Poeem lõpeb õnnelikult, pahad saavad karistuse. Kriitika tuli sellepärast, et Puskin põimis koomilise ja traagilise. Ja naljakatest asjadest kirjutas teeseldud tõsidusega. Keeras uue lehe vene kirjanduses. Puskin saab teel lõunasse toreda kindrali ja ta perega tuttavaks. Kindrali tütred olid haritud ja oskasid inglise keelt. Olid tutvunud Byroni luulega. Nii jõudis ka Puskin tasemeni, et suudab lugeda Byronit. Avastab ta enda jaoks ja see avaldab talle väga suurt mõju. Periood pagenduses on 1820-1824. 1821-1823 kirjutab ta lõuna-poeemid. Puskin toob vene kirjandusse romantilise kangelase, keda enne polnud. Kuulsaim lõuna-poeemidest on ,,Kaukasuse vang". Seal on romantiline kangelane. Vastab pettunud, kibestunud kangelasele primitiivsest tsivilisatsioonist pärit rahvalikud karakterid. Ehk need inimesed, kes on pärit primitiimsematest tsivilisatsioonidest. Metsikud, vabad inimesed
George Gordon Byron (1788- 1824) Byronit peetakse romantismi üheks eredaimaks täheks, kui mitte geeniuseks. Byron sündis Londonis aga tema ema juured viivad Sotimaale tema isa oli laeva kapten John Byron. 10 aastaselt sai Byron oma vanaisalt lordi tiitli ja valdused. Ise on ta öelnud et ta tundis end aristokraatlikus seltskonnas nagu võõrkeha. Byron sündis puudega, ta nimelt lonkas pisut, kuid ta tegi tööd ja hiljem oli ta väga tubli ratsutaja ja ujuja.
Luuletaja lapsepõlv oli rõõmutu, sest tal ei olnud ema ega isa. Lapsepõlves põdes ta rahhiiti ja tema jalad jäid kõveraks. Vanaema osutas suurt tähelepanu poisi haridusele. Maast madalast ilmnesid Lermontovi kunstikalduvused ja luuleand. Ta tutvus vene, saksa ja inglise romantilise luulega, luges Puskinit, Byronit, Schillerit jt. 1828. aasta septembris läks Lermontov Moskva ülikooli aadlipansioni. 5.klassis hakkas Lermontov luuletama. 1830. aastal esitas Lermontov pansionile lahkumisavalduse, sest ta ei olnud rahul Nikolai I otsusega muuta pansion tavaliseks gümnaasiumiks. 1830. aasta augustis esitas 16. aastane Lermontov avalduse Moskva ülikooli moraalsete ja poliitiliste teaduste osakonda astumiseks. 1
Ta enesekaitseks luuletas kokku, et kuulub Shelleyga “Intsesti Liigasse” ja asutas “Saatanliku Luulekooli”. Samas Byronile ei meeldi saatanliku ohvri rolli mängida. Ta teeb endast ise, oma elust ühe kunstiteose ja ületab kõik tabud. Ajal kui hea ja halva piirid uduseks muutuvad, kujuneb välja satanism, mis pole ilmtingimata reaktsioon seltskonnale, maailma korrale. See on indiviidi hoiak kollektiivi ja tema normide suhtes. Selles möttes tohiks Lord Byronit esimeseks töeliseks satanistiks pidada. Saatana kummardamine on vöimalik ainult ristiusu raames ja see tähendab, et see on osa ristiusust, mis ristiusku aktiveerib ja talle väga kasulik on. LaVey satanism on hoopis teine tee ja sellel pole Kristusega mingit pistmist. Kokkuvötteks: alati kui mingi systeem, kultuur hakkab stagneeruma ja tema moraal, traditsioon üritab pidurdada vajavat ravi, ilmuvad hereetikud ja
Väga eripärane autor. Prantuse kriitik Hippolyte Taine on kirjutanud inglise kirjandusloost ning öelnud, et kõige suurem kirjanik on Lord Byron – suurim ja inglaslikum. Byron oli üle Euroopa ka hästi kuulus. See aga ka ilmselt varjutas kainemaid hinnanguid tema loomingule. Byron oskas oma eluga luua endast kuvandi, mis vastas publiku ettekujutusele ühest romantilisest autorist (ei saa öelda, et publik oleks alati Byronit heaks kiitnud). Byroni elu: lordi tiitlit polnud ta otse pärinud, mis polnud aga ka väga hea staatus. Ta kannatas vaesuse käes ning oli sündinud defektiga – parem jalg oli vasakust lühem. Aristokraadi päritolu, sai hea hariduse. Koolis oli tuntud oma kirglike (sõprus)suhete poolest. Kasvas romantismi meeleolus, elas romantilises eluhoiakus. Läks ülikooli, oli seal „suur härra“ (ta pidas ülikooli ühikas karu). 1806ndal aastal andis välja luulekogu
Ta ratsutas hästi, oli osav laskur ja vehkleja. Vanaema osutas suurt tähelepanu poisi haridusele. Sellega tegelesid koduõpetajad. Juba varases lapsepõlves valdas poiss prantsuse ja saksa keelt ning rääkis ka ladusalt inglise keeles. Talle õpetati korralikult ajalugu, vene kirjandust, ladina ja kreeka keelt. Maast madalast ilmnesid Lermontovi kunstikalduvused ja luuleand. Ta tutvus vene, saksa ja inglise romantilise luulega, luges Zukovskit, Puskinit, Byronit, Schillerit jt. Erakordselt tundliku iseloomuga, hooti isemeelne ja kangekaelne, õppis Lermontov varakult juurdlema elu ja inimeste üle. Juba kümneaastasena Kaukaasias viibides tundis ta kaasa vabadustarmastavatele mägilastele, kes kaitsesid oma kodukülasid Vene tsaariväe vastu. LERMONTOVl TÄDIPOJA AKIM SAN-GlREI MÄLESTUSED: ...Kõik me sõitsime 1825. a. sügisel Pjatigorskist Tarhanosse ja sestsaati on mul elavalt silme ees säravate mustade silmadega tõmmu Michel,
Filosoofiline luule. Luule: "Küla" (vene küla), ood "Priius" (ülistab vabadust, selle eest võitlejaid. Väga pilkava loomuga - palju epigramme (valitsuseinimeste ja tsaari vastu). Selle peale otsustab tsaar Puskini pealinnast pagendada. Pagendus lõunasse: Dnepri-äärne linn. Sinnasamasse läks ka kindral Rajevski perega, kus on neli last. Puskinil lubati selle perega Krimmi sõita. Hakkas noorte tütardega inglise keelt õppima, loeb inglise keeles nt. Byronit. Puskin armus kohe, aga ei armastanud ühtki tütart päriselt. Kahest tütrest saavad hilisemate dekabristide naised. "Ruslan ja Ludmilla"- romantiline poeem, temaatika vene rahvaluulest. Võlu seisneb rahvalikus keeles. Puskinit kritiseerivad selle pärast nii teised kirjanikud kui dekabristid, kes leidsid, et on vaja ülimat keelt ja kirjutada pidulikest ajaloosündmustest. "Lõunapoeemid"- väikeste poeemide tsükkel.
isiksusele. Kuna väike Lermontov oli tihti haige, viidi ta kuurortidesse Kaukasusel kolmel korral, mil eksootilised maastikud jätsid sügava mulje talle. 1827. aastal kolis ta koos vanaemaga Moskvasse. Koolis(Moskva Ülikooli haru, kus kasvatati ülikute lapsi) käimise kõrval alustas ta luuletuste kirjutamisega ja hakkas ka tegelema kunstiga. 1828. aastal ta kirjutas luuletused "Tserkessid" ja "Kaukasuse vang" järgides inglise luuletaja Lord Byronit, kelle mõju domineeris noorte vene kirjanike seas. Kaks aastat peale tema esimest luuletust, "Kevad" avaldati trükis. Samal aastal astus ta Moskva Ülikooli, tolleaegsesse elavamasse kultuuri ja ideloogia keskustesse, kus õppisid ka demokraatlikult häälestatud mõtlemisega aadlikud nagu Aleksandr Herzen, Nikolai Platonovich Ogarjov jt. Õpilased innuklat diskuteerisid poliitiliste ja filosoofiliste probleemide, pärisorjade raske saatuse ja hiljutise Detsembri ülestõusu üle. Sellises
Ei leitud, et need luuletused oleksid midagi radikaalselt uut, vähemalt mitte Wordsworthi puhul. Lugeva publiku revolutsiooni, massilise romantilise meeleolu kandis Walter Scott. Sellel ajal kui Wordsworth ja Coleridge oma kogumike avaldasid, ilmus ka Walter Scotti teos - see kandis publiku maitset, publikule meeldisid mõõdukad asjad. Tegeliku romantismi võidukäik toimus 1812 Byroni teosega "Childe Haroldi palveränd". Wordsworthi läbimurre toimub pärast Byronit ja Scotti. Tormiline romantismi areng jääb teise kümnendisse - Byron, Scott, Wordsworth. Inglise romantismis tekivad koolkonnad, aga need ei ole nii relieefselt ühise teooria all. Üldised teoreetilised seisukohad siiski töötati välja. Inglismaal tekkis terve hulk teoreetilisi seisukohti - Coleridge romantismi teoreetika, Wordsworth ka romantismi teoreetik, Robert Louthey - kokku nimetatakse neid Järve koolkonnaks - oluliseks muutus ka reis oma kodumaal. See
,,Lüüriliste ballaadide" eessõna on peetud inglise romantismi manifestiks. 1800 ja 1798 kui ilmus esimene trükk sellest luulevalimikust, ei leidnud see kogu kriitika ja publiku üldist tähelepanu. Ei leitud et need luuletused oleks ka midagi muud. Need ei olnud otseselt ka Wordsworthi omad, kes eessõnas oma kaasautori mainimata jätab. ,,Childe Haroldi palveränd" Tegelik wordsworthi ja Scotti luule läbimurre toimub pärast Byronit. ,,Lüürilisi ballaade" peab eksamil teadma! Tormiline romantismi aeg jääb teise ajajärku. Blake elas varem kui suur osa romantikuid. Originaalsuse poolest on teda kõrvutatud Hölderliniga. KA tema oli eraldiseisev ja üksik. Omas ajas ei olnud ta eriti tuntud autor. Blake pandi sinna kaanonisse hiljem nagu 19. sajandil ja 20. sajandil kombeks oli. Ta võlgneb oma tuntuse prerafaeliitidele. Oma eluajal oli tagasihoidlik autor
Opositsiooniliste liitude ja ühingute moodustamine lõi 1810ndate lõpu ja 1820ndate Venemaa atmosfääri. See oli see aeg, mil kaks kirjanduslikku kontseptsiooni võitlesid omavahel. Võis juhtuda, et mõni kirjanik kirjutas mõlema kontseptsiooni vaimus. Konfliktis oli kodanikupoeesia ja kirjandus kui esteetiline fenomen. Puskin kirjutas kõigest. Kirjandus on omaette väärtus. Vene luule arengut määras Byron. Puskin mainis oma luuletuses ,,Merele" kahte geeniust, suurvaimu: Byronit ja Napoleoni. Nemad vormisid mõtteilma. Napoleonil ei olnud enam sama staatust ta saadeti St. Helena saarele vangi. Nüüd muutus Napoleon temaga võidelnud inimeste silmis suurkujuks, kes tõusis madalast kõige kõrgemale tänu oma annetele ja talendile. Tema tegevus määras tegelikult kogu ajastu sündmuste kulgemist. Tol ajal ei suhtutud sõtta kui mingisse veretöösse. Napoleon oli nüüd vabaduse sümbol. Lord Byron tema teoseid loeti ja tõlgiti kogu Euroopas
Siin on vaatluse all inimese kohustused ühiskonna ees. Goethe põhiteesiks: inimesel ongi kohustused ühiskonna ees. Tuleb leida endale see koht, kus inimene saab k paremini ühiskonda teenida. Hilislooming on väga lüüriline ja uute vormide ja teemade aeg. Siin ilmneb tal ka idahuvi. Seda kogumikus.. ,,Ida-Lääne diivan". Goethe on siin väga palju oma publitsistlikust pärandist kirjutanud. Romantismist paistab ühtekokku Goethe jaoks olevat vastuvõetav see rahvalik suund. Hindas Byronit. Goethe peateos ,,Faust". See on Goethe elutöö. Alustas 70ndatel noorena ja seda teost ei saa väga pidada romantiliseks teoseks. Teda võib nimetada Euroopa valgustusliku mõtte peegelduseks. Samuti võib teda pidada 19. sajandi mõtte eelmänguks. Järjestikuste reformide idee ja mitte minek Pr revolutsiooni kirgede liinile see viitab juba 19 sajandi keskme mõttemallide juurde. On olemas fragment, mis avastati 1881? aastal. Need on jäetud juba Fausti esimesse ossa
Satovi tapmine (prototüübiks oli Ivanov) on Stavrogini idee, aga selle teostab Pjotr. Stavrogin mitmekihiline kuju. D jätkab seda liini, mida on alustatud juba 19. saj esimesel poolel (prototüübiks on eelkõige Petsorin). Petsorin oli see tegelane, keda kriitika hakkas nimetama üleliigseks inimeseks. Ta oli andekas, võimekas mees, kes pettub kõigis elusfäärides. Stavrogin on ka elus pettunud, aga väga andekas. Stavrogin meenutab ka Byronit pessimism, pettumus universaalsel tasandil. Stavrogin armastab ka naudingut, aga seda võib ta tunda tehes midagi kuritegelikku või õilsat (kontrastid käitumises). Ta iseloomustab tänapäeva vene 18 ühiskonda. Ta on haritlane, kes on kaotanud jalge alt pinnase ja kellel ei ole kontakte. See näitab lõhestatust. Igavus on põhiline emotsioon. Teiseks teoreetikuks on Sigaljov puhas teoreetik, ta ei talu verd
ookeani kaldal. Cascais ja Estoril on populaarseimad Portugali suvituskohad (lisaks muidugi Atlandi ookeani Kanaaride lähedusse jääv Madeira saar). Sintra linnas saame koos teiste turistidega külastada kuninglikku suvepaleed, mis tuntud eelkõige kahe ülalt kitseneva valge köögikorstna järgi. Seestpoolt on loss kaunistatud ohtrate seina- ja laemaalingutega, samuti kohalikku koloriiti maalitud kahhelplaatidega. Kuuldavasti on Sintra ilu inspireerinud mitmeid poeete, sh Byronit looma oma kuulsat poeemi Child Harold. Lõunasöögiks sõidutatakse bussitäis rahvast väikesesse Ericeira kalurikülla. Edasi viib reis Queluzi paleesse ja Mafra Basilica-nimelisse kirikusse. Giidi pajatustest märksa enam pakub turistidele huvi kirikust parasjagu väljuv pruutpaar ja neid tervitama kogunenud väärikad sugulased. Õhkkond on nagu "Ristiisas" - tõsised mehed tumehallides ülikondades ja väljapeetult riietatud naised
annaabi.ee 
