„Trubaduur“ (0)

TARTU ÜLIKOOLI VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA
TANTSUKUNST
Leaanika Parra
„ Trubaduur “
Referaat/Essee
Viljandi 2013
Mürgitamine ja vennatapp, mustlaslaager ja nunnakspühitsemine, armukadedus, kättemaksuhimu ja tuleriit ning samas elementaarsete inimlike kirgede draama – kõik see kokku on Giuseppe Verdi ooper “Trubaduur“. Ooperi aluseks on hispaania kirjaniku Antonio Garcia Gutierrezi drama “El Trovador” mis esietendus 1836. aastal. Libreto loomist alustas Salvatore Cammarano ja viis lõpule Leone Emanuel Bardare. Tänu Metripolitan Opera vahendusele sain ma seda 2011. aastal live 'is kuulda. Antud teose lavastajaks oli David McVicar ja suurt ja võimsat orkestrit juhtis noor dirigent Marco Armiliaton. Peaosas mängis Marcelo Alvarez ning kaasa tegid ka teised tuntud ooperilauljad nagu Sondra Radvanovsky, Dolora Zajick, Dmitri Hvorostovsky, Stefan Kocan.
Marcelo Alvarez sündis 27. veebruaril 1962. aastal Argentiinas. Ta on lüüriline tenor ja rahvusvaheliselt tuntuks sai ta 90ndatel. Peamiselt reisib ta ringi ja esineb koos kuulsate lauljatega üle kogu maailma suuremates ja kuulsamates ooperimajades. Juba tema karjääri alguses, 1994. aastal oli ta kaasa teinud 29 suuremas ja tähtsamas rollis. Ta andis välja ka albumi, kus ta laulab Ladina- Ameerika kuulsamaid laule. Ta on võitnud märkimisväärseid auhindu oma vokaalsete võimete poolest, kuuludes üheks tähtsamaks tenoriks praegusel ajahetkel. Kõige hinnatumateks auhindadeks võib lugeda 2002. aasta parim tenor ja 2007. aastal saadud La Martensa Ooperi auhind.
“Trubaduuri“ ajalooliseks taustaks on võitlused Aragoni trooni pärast aastatel 1405- 1407 ja peategelasteks vennad Manrico ja Luna , kes vihkavad üksteist mitte üksnes poliitiliste vastastena. Erilise tähenduse sellele ooperile annabki just see võitluse teema, mis ooperi loomise ajal, 19. sajandil killustatud ja aina sõdivas Itaalias vägagi aktuaalne oli. See on tunnete traagiline mäng. Etendus kantakse ette Itaalia keeles.
Peetakse üsna kummaliseks, et romantiline maestro Giuseppe Verdi üldse vaimustus hispaanlase Antonio Garcia Gutierreze süngest, julmast ja suurejoonelisest rüütlidraamast “El Trovadore”, mis järgis toona Prantsusmaal valitsevat maitset . Kuivõrd tegevuse liikumapanevateks jõududeks on aga armastus ja au, on tükk siiski ka hispaania teatri traditsioonidele truuks jäänud. Eelkõige köitis Verdit mustlanna Azucena kuju, kes sarnanes oma vastuolulise natuuri tõttu tema eelmise ooperi peategelase Rigolettoga. Verdile meeldisid draama müstilisus ja konfliktsus. Kuigi küllaltki keerulisel ja kaootilisel libretol oli puudujääke, siis just Verdi jõuline, kirglik ja vabadusihast kantud muusika suutis selle korvata.
Ooper Trubaduur on ülessehituselt väga klassikaline. Teoses on kujutatud ühiskondlikku probleemi ja samuti leidub seal suhteliselt vähe massistseene. Minule meeldis antud ooper. Minu hing elas väga kaasa trubaduuri armunud naisele. Kindlasti oli see omamoodi nagu Romeo ja Julia lugu. Muusika oli vahelduv. Vahepeal tagasihoidlik ja siis jälle vägagi pealetükkiv. Minu arvates sobib sinna väga hästi just Verdi kirjutatud muusika. Loomulikult sõltub siiski kõik ka lauljatest, kui hästi suudavad nad meloodiat edasi anda nii, nagu helilooja seda mõtles. Kuidas ta seda täpselt mõtles, seda me tänapäeval loomulikult väga täpselt ei tea, kuid ma arvan, et midagi sellist võis see olla nagu selles ooperis. Lauljate tämber oli väga võimas. Nad olid väga tugevad ja hea oli kuulata. Enim jäi aga silma see, kuidas lauljad pidasid vastu need pikad ooperid . Nagu Verdi ise on öelnud on antud teose lavastamiseks vaja 4 kõige paremat lauljat. Ma arvan, et selle põhjuseks on just see, et antud ooper sisaldab väga keerulisi ja pikki aariaid, mida iga laulja peab vastavalt enda tegelaskujule ka lõpuni välja kandma. Kui aga lauldi kõik koos, siis suutis igaüks just enda hääle panna eristuma. Trubaduuri kuulata oli väga võimas, sest need meloodiad orkesti poolt ja väga omapäraste häältega lauljate poolt kõlas väga hästi ja uskumatult huvitavalt.
Lava oli põnevalt üles ehitatud. Seal ei olnud midagi liiga üleliigset, kuid samas oli kõike vaja, et antud konteksti publikule edasi anda. Ka kostüümid olid väga põnevad ja ajaloolised. Miski ei riivanud silma lavale vaadates, vaid kõik harmoneerus ilusti. Kuigi antud ooperit on raske mõista, siis oli lavastaja suutnud väga hästi panna ka lava antud teost jutustama. Välja sooviks tuua ka selle, et mul on tunne, et kõik lauljad olid valitud oma tegelasega ka välimuse poolest sobima. Nimelt oli mustlase ema tõesti emalik, suur ja pikkade juustega. Selline ehtne võimas naine. Trubaduur, kes ka ise oli mustlane , oli samuti tumedama nahaga. See on hea, et lavastaja mõtles ka sellistele detailidele, sest see kõik annab sellele elamusele väga palju juurde. Mida ma imestan on siiski see, et ta suutis leida igale rollile täpselt selle õige inimese välimuse järgi, kes ka nii hästi laulaks.
Minu lemmik tegelaseks oli trubaduuri ema Azucena. Ta nägi huvitav välja ja elas väga hästi enda rolli sisse. Samuti meeldis mulle ka tema puhul suur hääle ulatus. Ta suutis laulda kõike - nii väga kõrgeid kui ka üpriski madalaid noote .
Lemmik aariaks oli ,, Di quella pira’’. See sellepärast, kuna see on väga sõjakas ja tugev. Nimelt kujutab see stseeni kus Manrico kuuleb oma ema kinnivõtmisest ja valmistub rünnakuks. Hea on vaadata ja kuulata, kui näitleja läheb väga rolli sisse. Mulle meeldis ka tema hääl, juba hääl ise oli tugev, mehine ja vaprust täis.
Üldiselt jättis ooper väga hea mulje ja kuigi vahepeal tundus, et asi vajub pikaks siis väga igav ei hakanud. Samuti oli näha ka saalis suurt lauljate tänamist ja sellejaoks tõusti väga tihti ka püsti. Kindlasti soovitan seda ooperit kuulata, eelkõige nendel, kellele meeldib klassikalisem muusika.
Viited

http://www.vanemuine.ee/trubaduur

http://klassikaraadio.err.ee/uudised?news=7110