Giuseppe Verdi ooperi Trubaduur retsensioon (0)

Muusikaretsensioon
Ooper
10. Mail 2011 aastal käisin ma Metrolpolitan Opera vahendusel kuulamas Giuseppe Verdi ooperit Trbaduur. Ooper algas kell 19.00 ja kestis koos ühe vaheaajaga umbes 3 tundi.
See kindel ooper oli Metropolitan Opera, Chicago Ooperiteatri ja San Francisco Ooperiteatri ühislavastus.
Peaosas mängis Marcelo Alvarez , ning kaasa tegid ka teised tuntud ooperi lauljad :
Sondra Radvanovsky
Dolora Zajick
Dmitri Hvorostovsky
Stefan Kocan
Antud teose lavastajaks oli David McVicar ja suurt ja võimete rohket orkestrit juhtis noor dirigent Marco Armiliaton.
Marcelo Alvarez sündis 27. vvebruaril 1962 aastal Argentiinas. Ta on lüüriline tenor ja ta sai rahvusvaheliselt tuntuks 90- date . Peamiselt reisib Alvarez, esinede kuulsate lauljatega üle kogu maailma suuremates ja kuulsamates ooperi majades . !994 aastal tema karjääri alguses on ta kokku teinud 29 suuremas ja tähtsamas rollis. Ta andis välja ka albumi, kus ta laulab siis Ladina- Ameerika kuulsamaid laule. Ta on võitnud märkimisväärseid auhindu oma vokaalset võimete poolest, kuuludes üheks tähtsamaks tenoriks praegusel aja hetkel. Tal on ka naine ja poeg, kes elavad Itaalias Milaano lähedal. Kõige hinnatumateks auhindadeks võib lugeda 2002 aasta parim tenor ja 2007 aastal saadud La Martensa Ooperi auhind.
Peetakse üsna kummaliseks, et romantiline maestro Giuseppe Verdi üldse vaimustus hispaanlase Antonio Garcia Gutierreze süngest, julmast ja suurejoonelisest rüütlidraamast “El Trovadore”, mis järgis toona Prantsusmaal valitsevat maitset . Kuivõrd tegevuse liikumapanevateks jõududeks on aga armastus ja au, on tükk siiski ka hispaania teatri traditsioonidele truuks jäänud.
“Trubaduuri“ ajalooliseks taustaks on võitlused Aragoni trooni pärast aastatel 1405 -1407 ja peategelasteks vennad Manrico ja Luna, kes vihkavad üksteist mitte üksnes poliitiliste vastastena. Ent ajaloolised kostüümid pole siin, nagu mitmetes teisteski Verdi ooperites , sugugi peamised. See on tunnete traagiline mäng. Etendus kantakse ette Itaalia keeles.
Ooper Trubaduur on ülessehituselt väga klassikaline. Teoses on kujutatud ühiskondliku probleemi ja samti leidub suhteeliselt vähe massstseene. Minule meeldis antud ooper, kuna minu hing elas väga kaasa trubaduuri armunud naisele. Kindalsti oli see omamoodi ka Romeo ja Julia lugu. Muusika oli hea ja lauljate tämber oli väga võimas. Kui oli kõik koos laulmised, suutis igaüks just enda hääle panna eristuma. Kindlasti oli ka muusika mingil ajahetkel tagasihoidlik ja siis jälle vaheldus pealetükkivaga. Trubaduuri muusika panevad kindasti kõlama head ja omapärased lauljad. Lava oli põnevalt ülesee ehitatud ja samuti ka olid esinejatel seljas väga põnevad ja ajaloolised riided. Kuigi antud ooperit on raske mõista, siis oli lavasyaja suutnud väga hästi panna ka lava antud teost jutustama. Kõik lauljad olid kindalsti valitud oma tegelasega ka välimuse poolest sobima. Ni9melt oli mustalse ema tõesti emalik, suur ja pikkade juustega. Selline ehtne võimas naine. Trubaduur, kes ka ise oli mustalne oli samuti tumedama nahaga. Enim jäi aga silma see, kuidas lauljad pidasid vastu need pikad ooperid . Ja nagu Verdi ise on öelnud on antud teose lavastamiseks vaja 4 kõige paremat lauljat. Ma arvan, et selle põhjuseks on just see, et antud ooper sisaldab väga keerulisi ja pikki aariaid, mida iga laulja peab vastavalt enda tegelasel ka välja kandma.
Minu lemmik tegelaseks oli trubaduuri ema Azucena. Ta nägi huvitav välja ja elas väga hästi enda rolli sisse. Samuti meeldis mulle ka tema puhul suur hääle ulatus. Nimelt oli ta suuteline laulma madalaid kui ka kõrgeid noote .
Lemmik aariaks oli ,, Di quella pira,,. See sellepärast, kuna see on väga sõjakas ja tugev. Nimelt kujutab see stseeni kus Manrico kuuleb oma ema kinnivõtmisest ja valmistub rünnakuks.
Üldiselt jättis ooper väga hea mulje ja kuigi vahepeal tundus, et asi vajub pikaks siis väga igav ei hakanud. Samuti oli näha ka saalis suurt lauljate tänamist ja sellejaoks tõusti väga tihti ka püsti. Kindlasti soovitan seda ooperit kõikidele aga eelkõige nendele, kellele meeldb kuulata midagi klassikalisemat.