Giuseppe Verdi ooper Trubaduur (0)

Muusikaretsensioon
Giuseppe Verdi ooper Trubaduur
16. septembril 2011 aastal käisin ma Metrolpolitan Opera vahendusel kuulamas Giuseppe Verdi ooperit Trubaduur. Ooper algas kell 19.00 ja kestis koos ühe vaheaajaga umbes 3 tundi.
See kindel ooper oli Metropolitan Opera, Chicago Ooperiteatri ja San Francisco Ooperiteatri ühislavastus.
Peaosas mängis Marcelo Alvarez , ning kaasa tegid ka teised tuntud ooperi lauljad:
Sondra Radvanovsky
Dolora Zajick
Dmitri Hvorostovsky
Stefan Kocan
Antud teose lavastajaks oli David McVicar ja suurt ja võimete rohket orkestrit juhtis noor dirigent Marco Armiliaton.
Marcelo Alvarez sündis 27. vvebruaril 1962 aastal Argentiinas. Ta on lüüriline tenor ja ta sai rahvusvaheliselt tuntuks 90- datel . Peamiselt reisib Alvarez, esinede kuulsate lauljatega üle kogu maailma suuremates ja kuulsamates ooperi majades . 1994 aastal tema karjääri alguses on ta kokku teinud 29 suuremas ja tähtsamas rollis. Ta andis välja ka albumi, kus ta laulab Ladina- Ameerika kuulsamaid laule. Ta on võitnud märkimisväärseid auhindu oma vokaalsete võimete poolest, kuuludes üheks tähtsamaks tenoriks praegusel ajahetkel. Tal on ka naine ja poeg, kes elavad Itaalias Milaano lähedal. Kõige hinnatumateks auhindadeks võib lugeda 2002 aasta parim tenor ja 2007 aastal saadud La Martensa Ooperi auhind.
Peetakse üsna kummaliseks, et romantiline maestro Giuseppe Verdi üldse vaimustus hispaanlase Antonio Garcia Gutierreze süngest, julmast ja suurejoonelisest rüütlidraamast “El Trovadore”, mis järgis toona Prantsusmaal valitsevat maitset . Kuivõrd tegevuse liikumapanevateks jõududeks on aga armastus ja au, on tükk siiski ka hispaania teatri traditsioonidele truuks jäänud.
“Trubaduuri“ ajalooliseks taustaks on võitlused Aragoni trooni pärast aastatel 1405 -1407 ja peategelasteks vennad Manrico ja Luna, kes vihkavad üksteist mitte üksnes poliitiliste vastastena. Ent ajaloolised kostüümid pole siin, nagu mitmetes teisteski Verdi ooperites , sugugi peamised. See on tunnete traagiline mäng. Etendus kantakse ette Itaalia keeles.
Ooper Trubaduur on ülessehituselt väga klassikaline. Teoses on kujutatud ühiskondliku probleemi ja samuti leidub suhteliselt vähe massistseene. Minule meeldis antud ooper, kuna minu hing elas väga kaasa trubaduuri armunud naisele. Kindlasti oli see omamoodi ka Romeo ja Julia lugu. Muusika oli hea ja lauljate tämber oli väga võimas. Kui oli kõik koos laulmised, suutis igaüks just enda hääle panna eristuma. Kindlasti oli ka muusika mingil ajahetkel tagasihoidlik ja siis jälle vaheldus pealetükkivaga. Trubaduuri muusika panevad kindlasti kõlama head ja omapärased lauljad. Lava oli põnevalt üles ehitatud ja ka esinejatel olid seljas väga põnevad ja ajaloolised riided. Kuigi antud ooperit on raske mõista, siis oli lavastaja suutnud väga hästi panna ka lava antud teost jutustama. Kõik lauljad olid kindlasti valitud oma tegelasega ka välimuse poolest sobima. Nimelt oli mustlase ema tõesti emalik, suur ja pikkade juustega. Selline ehtne võimas naine. Trubaduur, kes ka ise oli mustlane , oli samuti tumedama nahaga.
Enim jäi aga silma see, kuidas lauljad pidasid vastu need pikad ooperid . Ja nagu Verdi ise on öelnud on antud teose lavastamiseks vaja 4 kõige paremat lauljat. Ma arvan, et selle põhjuseks on just see, et antud ooper sisaldab väga keerulisi ja pikki aariaid, mida iga laulja peab vastavalt enda tegelaskujule ka välja kandma.
Minu lemmik tegelaseks oli trubaduuri ema Azucena. Ta nägi huvitav välja ja elas väga hästi enda rolli sisse. Samuti meeldis mulle ka tema puhul suur hääle ulatus. Ta suutis laulda kõike nii väga kõrgeid kui ka üpriski madalaid noote .
Lemmik aariaks oli ,, Di quella pira’’. See sellepärast, kuna see on väga sõjakas ja tugev. Nimelt kujutab see stseeni kus Manrico kuuleb oma ema kinnivõtmisest ja valmistub rünnakuks.
Üldiselt jättis ooper väga hea mulje ja kuigi vahepeal tundus, et asi vajub pikaks siis väga igav ei hakanud. Samuti oli näha ka saalis suurt lauljate tänamist ja sellejaoks tõusti väga tihti ka püsti. Kindlasti soovitan seda ooperit kõikidele aga eelkõige nendele, kellele meeldb kuulata midagi klassikalisemat.