„Sellised nad on … hispaanlased" (0)

„Sellised nad on … hispaanlased"
Paljud tunnevad Hispaaniat kui sooja maad, kus elavad elava loomuga, lärmakad inimesed, kes armastavad lõbutseda. Kas sellised need hispaanlased ongi või peitub neis veel midagi enamat ? Järgnevalt püüan anda ülevaate hispaanlaste olemusest ning nende kommetest ja tavadest üldisemalt kahe raamatu “Kultuuride vahelised erinevused” ja “Sellised nad on ...hispaanlased” põhjal.
Hispaania paistab silma oma mitmekesisuse ning värvikuse poolest, selle paljutahulisusest annab tunnistust ka riigi jagunemine selgepiirilisteks provintsideks. Provintse on Hispaanias 17, igaühel neist on oma pealinn, lipp ja seadusandlus ning paljud hellitavad mõtet rääkida omaenda keeles. Igal piirkonnal on oma iseärasused ning nad kõik erinevad üksteisest, kas siis rohkemal või vähesemal määral. Kui juba Hispaanias elavad andaluuslased, aragoonlased, baskid, kastiillased ja galiitslased tunnevad end kõik erisugustena, siis veelgi suuremat erinevust tunnetavad nad enda ja võõramaalaste vahel. Sellega nende rahvuslus ka piirdub . Nad pole patrioodid.
Selge on see, et hispaanlane ja põhjamaalane tajuvad maailma sootuks erinevalt. Nende käsitused ja tõekspidamised on üsna erinevad. Hispaanlastega suheldes tuleb kõrvale heita jahedad suhtlemistavad, unustada ajapiirangud ning üleüldse end lõdvaks lasta, kuid tuleb meeles pidada, et nad on siiski hellad ja kergesti haavatavad. Ka loeb neile ausus ja väärikus tihti rohkem kui miski muu. Hispaanlased peavad kõige tähtsamaks üleüldist lõbutsemist. Esmajärgus huvitavad neid asjad, mis pakuvad lõbu, kui asi pole lõbus, siis tavaliselt seda eiratakse. See viib aga selleni , et mis tahes ootamatu meelelahutusvorm võtab võimust kõigi muude asjade üle. Planeerimine ei mängi nende elus mingisugst rolli. Samuti on aeg neile absoluutselt tähtsusetu, kuna see tähendab vabaduse piiramist, mis omakorda lõbutsemise kitsendamist. Nad pigem väldivad ajale mõtlemist ja kiirustamist ning seepärast ei peeta kinni ka kellaegadest, mille tõttu pole kunagi ükski asi kindel. Hispaanlase üheks iseloomu alustoeks on eneseusaldus, mis viib selleni, et ükski hispaanlane ei ole nõus ohverdama raasugi oma isiklikest huvidest üldise heaolu tarbeks. Seepärast ei piinle nad süütunnete käes ega talu kriitikat, ehkki teistele paisatakse süüdistusi otse näkku. Nende suhtumine võib tihti välismaalasi ärritada, kuid sellega tuleb lihtsalt harjuda.
Hispaanlased seavad tähtsale kohale perekonna, lapsed ja vanainimesed. Pereliikmeid võetakse alati neid puudutvates küsimustes arvesse ning perekonda ja kodu peetakse palju tähtsamaks kui ainelist kasu. Tihti jäävad täiskasvanud lapsed oma vanemate juurde elama ning seda peetakse igati normaalseks. Lapsed on Hispaanias esmatähtsad, ükskõik kelle omad nad ka poleks. Lapsed võetakse vanematega igale poole kaasa, kuna lapsed peavad olema näha ja kuulda, sest nad annavad tunnistust elust ja edasikestmisest, mida tuleb kuulutada rõõmuga. Käitumine vanainimestega on niisama eeskujulik. Hispaanlased hoolitsevad oma eakate pereliikmete eest, vanadekodusid on vähe ja seal elavad ainult need õnnetud, kellel tõesti pole kedagi, kes nende eest hoolt kannaks.
Üldjuhul ei suhtu hispaanlased kommetesse nii ametlikult kui teised rahvad. Sõnu " vabandust " ja "tänan" ei kuule just kuigi sageli. Vabandamist väiksemate süütegude pärast ei oodatagi ning heldekäelisi inimesi ei külvata tänusõnadega üle. Hispaanlaste meelest on niisugune käitumine kunstlik ja võlts. Kui nad on tänulikud, siis näitavad nad seda ka välja, samuti ei tee nad erilisi pingutusi oma pahameele varjamiseks.
Inimeste omavaheline suhtlemine Hispaanias on ilmselt kõige mitteametlikum kogu maailmas. Keeles on olemas viisakas usted (teie) ja omamehelik tu (sina), kuid esmatutvumisel jäetakse usted sageli ära, kuna formaalsustega ei viitsi keegi jännata. Võõramaalastele ja teisetele, kes sellega kursis pole, võib see aga probleemiks kujuneda, kuna nende kasutamine vales olukorras, võib olla solvav . Don ja doña tiitlite kasutamine on lugupidamise märk ning neid kasutatakse ainult härrasmehe või daami eesnime ees. Hispaanlased on seltsivad ega varja oma tundeid, neile meeldib inimestega kohtuda ja selleks otstarbeks määravad nad pidevalt kokkusaamisi. Tutvumisel on traditsiooniks kujunenud suudlemine mõlemale põsele, mille tõttu võib tutvumine venida üpriski pikaks, kuna ära tuleb suudelda kõik silmapiiril olijad. Hispaanlased armastavad juttu ajada ning nad teevad seda igal pool ja igal ajal. Üheks kõige ebaviisakamaks kombeks peavad hispaanlased lahkumist inimeste seltsist, kellega nad parajasti koos viibivad, enne kui üks nendest pole lõpetanud oma juttu, millest iganes ta ka siis ei räägiks. Ja kuna vahelesegamine on ebaviisakas, on neil pea võimatu kuhugi õigeks ajaks jõuda.
Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole Hispaania religioosne maa. Ta on küll katoliiklik , kuid ei juhindu enam religioonist, välja arvatud pühakute päevadel, mida tähistatakse erakordse toredusega, kuna pühakute päevad annavad suurepärase ettekäände fiestaks. Hispaanlased usuvad, et tõeline õnn peitub inimeses endas ja teda ümbritsevas loomulikus keskkonnas ning nad ei tunne vajadust raha pärast pingutada. Üksikisiku õnne peetakse palju tähtsamaks kui raha.
Hispaanlastele meeldib puhata. Üheks hispaanlaste suurimaks kinnisideeks on kahtlemata siesta, mis on kahetunnine uneaeg pärast lõunat ning mida peetakse pühaks. Hispaanlased on ka suured televiisori vaatajad, televiisor leidub peaaegu igas kodus, sest see on samuti üks lõbus tegevus.
Kokkuvõtteks võib öelda, et hispaanlased on sellised nagu nad üldjuhul ka välja paistavad. Nad on väga lõbusad inimesed, kes armastavad elust rõõmu tunda ning lõõgastuda, kuid leiavad sellele alati ka põhjenduse. Välja võib tuua veel selle, et nad ei pea tähtsaks materiaalset poolt, vaid pigem perekondlikku hoolivust. Hispaanlastega suheldes tuleb meeles pidada, et neile ei meeldi seada piiranguid ning kokkulepetest nad kinni pidada ei suuda.