„Inimene on saladus“ (5)

Inimene on saladus
Miks tunduvad ühed inimesed meile huvitavamad kui teised? Ilmselt on põhjus selles, et nad on saladuslikumad kui teised, ning inimestele pakuvadki sellised isikud pisut suuremat huvi kui need, kellest nad oma arust palju teavad. Kuid tegelikult on asi nii, et mitte ühtegi inimolendit pole võimalik täielikult mõista. Me elame maailmas, kus kõik isikud on erinevad. Inimesed ei saa olla üksteise koopiad , nagu see on võimalik paberi ja mõne masstoodangu puhul. Inimest võib pidada maailma saladuslikumaks olevuseks, sest inimene on terve oma olemusega suur müsteerium, mida isegi kõige suurema tahtmise juures pole võimalik täielikult mõista. Me võime ju üritada inimestest aru saada neile sügavalt silma vaadates või jälgides nende hoiakuid ja juttu , aga see ei ole võimalik. Inimene on isegi iseenda jaoks saladus, sest on raske mõista, miks me mõnikord käitume oma tavadele ja uskumustele sootuks vastupidi. Dostojevski suurepäraselt psühholoogiline ja minu jaoks üdini realistlik romaan „Kuritöö ja karistus “ oli täis saladuslikke inimesi.
Sonja on ehe näide sellest, et inimene võib oma usule risti vastupidi käituda. See noor neiu oli usklik , aga ometi ohverdas ta ennast ja hakkas tänaval oma keha mõne näruse kopika eest müüma. Eesmärk oli tal üllas- kuidagi pidi ju oma nooremaid õdesid-vendi toitma. Kahju, kui inimene peab ennast sellise alandava teoga ohvriks tooma. Sonja oli küll prostituut, aga ikkagi Dostojevski eeskujutegelane. Kui me suudaks silma kinni pigistada selle koha pealt, mis tööd ta tegi, ja arvestame, et ta tegi kõike kõige üllama eesmärgi nimel, siis ma suudan Dostojevskit mõista.
Ilmselt on teose kõige salapärasemaks tegelaseks Rodion Raskolnikov . Peategelane Raskolnikov oli üliõpilane, nägus ja noor, aga ta elus muutus suurimaks põhimõtteks elada idee järgi, mis lahterdas inimesed kahte tulpa- harilikud ja haruldased. Tema tahtis olla haruldane . Oma suureks eeskujuks oli ta seadnud Napoleoni, kes sooritas suuri veretöid, aga tema eesmärk nende teostamisel oli teine-ta tahtis muuta tervet maailma mitte enda elu. Sellest aga Raskolnikov ilmselt aru ei saanud, sest tema arvas ikkagi, et ühe halva inimese kõrvaldamine pole mitte midagi hullu . Sellise inimese omale iidoliks seadmine andis talle ka „õiguse“ panna toime kuritegu . Raskolnikovi jaoks ei olnud seal mitte midagi imelikku, kui ta sooritab ühe kuriteo, mille tagajärjel saab teha tuhat heategu . Vaesus sunnib ikka kõike tegema, aga ma oleks seda siis võibolla paremini mõistnud, kui ta oleks pandimajanaise varanduse kaasa võtnud, aga ta peitis selle kivi alla. Tulemuseks lihtsalt 2 mõrva. Mõistetamatu.
Kõige saladuslikumad teod on olnud alati enesetapud , sest neid inimesi ei suuda mitte keegi mõista. Isegi kui nad tahaksid. Enesetapjad elavad enne oma elu lõpetamist sissepoole. Nad ei räägi oma muredest ja käituvad väga imelikult . Dostojevski lõpetas oma teoses Svidrigailovi elu. Ta oli lihtsalt segi läinud inimene, sest ta kaotas elus kõige oluliseima- armastuse. Raskolnikovi õde Dunja oli Svidrigailovite mõisas koduõpetajana tööl ja Svidrigailov armus temasse. Ühel õhtul istus Svidrigailov kõrtsis ja vestles Raskolnikoviga. Rääkis talle isegi oma verinoorest, alles 15-aastasest mõrsjast. Õhtu lõpus suutis ta Dunja kuidagi enda poole meelitada ja üritas teda vägistada. Öeldes veel selle juures, et Dunja on ainus, keda ta tõeliselt armastanud on. Dunja sihtis teda relvaga ja lõpuks pääses Svidrigailovi korterist minema. Peale seda hakkas Svidrigailov õudusunenägusid nägema ja ühel ööl läks ja võttis endalt elu. Sellise inimese kohta võiks öelda, et ta oli nõrk, sest ainult nõrgad suudavad teha midagi sellist, nagu seda on enesetapp, kuigi võibolla oli selles süüdi ka tolleaegne ühiskond.
Raskolnikov, Sonja, Svidrigailov- tegelased romaanist, kuid oma olemuselt eksisteerivad nad ka tänapäeval. Meie ümber on palju selliseid inimesi. Sonja laadseid juhtumeid, kus tüdruk hakkab raha saamise nimel prostituudiks, on kirjeldatud paljudes teostes. Ka Coelho romaan „ 11 minutit“ jutustab noorest prostituudist. Raskolnikovi näiteks võib tuua paljusid mõrvareid. Alles paar aastat tagasi tappis üks noormees kirvega kaks inimest ja kui politsei temalt uuris, kust ta üldse sellise idee peale tuli, siis oli vastuseks Dostojevski romaani pealkiri. Jah, suurepärased teosed võivad anda vaimselt segi läinud inimestele ikka palju ideid. Aga pole siin imestada midagi, sest Dostojevsi sai ju selle romaani idee samuti lehest lugedes . Sealgi oli kirjeldatud, kuidas keegi oli kaks vanakest kirvelöökidega teise ilma saatnud. Svidrigailovi sarnaseid inimesi on kahjuks siin ilmas vist kõige rohkem. Järjest nooremad inimesed sooritavad kõige kurvemaid mõrvu- iseenda mõrvu. Kas neid rõhub siis samamoodi armastusest ilmajäämine? Võimalik. Kuid kindlasti pole see ainus tegur, mis sellise teoni viib. Siin on ilmselt ainsaks seletuseks saladused inimhinges.
Dostojevski on väitnud, et saladus jääb saladuseks, kui tegemist on inimhingega. Ma olen selle väitega sajaprotsendiliselt nõus, sest me ei suudaks iialgi oma lühikese elu jooksul lahti mõtestada teise inimese mõtteid, tegusid ja tema hinges peituvaid saladusi. Inimene on ja jääb suurimaks saladuseks.