Inimene on saladus (2)

Inimene on saladus
Dostojevski teose “Kuritöö ja karistus ” põhjal
Maailmas elab miljardeid inimesi. Kõik me oleme ainukordsed ja erilised ( „Ära unusta , et oled ainulaadne nagu kõik teisedki.“). Nii palju, kui on olemas erinevaid inimesi, on olemas ka erinevaid iseloome. Kindlasti on kõik kogenud, et vahel me teeme selliseid otsuseid ja tegusid , mille põhjust me ka ise täielikult ei mõista ja ei saagi mõistma. Äkki lihtsalt tuleb mingi tuju ja me tegutseme täiesti mõtlematult. Keegi ei tea, mis/kes meie sees neid mõtteid juhib või miks me üldse selliseid mõtlematuid tegusid teeme. Kas oma heaolu jaoks või lihtsalt me arvame, et see on meile hea?
Dostojevski maailmakuulsas teoses “Kuritöö ja karistus” on kirjanik kajastanud paljusid erinevaid isiksusi, kellel on oma elufilosoofia ja iseloom. Nende käitumine erinevates olukordades on erinev ning isikupärane, olles omane ainult neile, mitte kellelegi teisele. Näiteks Dunja käitumine enne esimest kohtumist Lužiniga Peterburis. Kuigi kirjas oli Lužin palunud Raskolnikovi mitte õhtusöögile kutsuda, tegi Dunja vastupidi ja kutsus ikkagi. Ta tahtis just näha, mis siis saab, kui ta oma tulevase abikaasa keelust üle astub . Arvatavasti naine tahtis näha Lužini tegelikku iseloomu. Aga seevastu Dunja ema, oleks talitanud just vastupidi, ei oleks Raskolnikovi õhtusöögile kutsunud, kuna ta kartis tekitada Lužinis meelepaha ja kaotada oma tütre tulevane abikaasa. Kuid loomulikult ka Dunja teadis seda, et sellega võib ta ilma jääda Lužinist ja tema rahast, mille eest Raskolnikov oleks saanud jätkata oma pooleli jäänud ülikooliõpinguid. Kuid kõik inimesed on erinevad.
Väga salapärane on ka vaesest perekonnast pärit Sonja , kes sügavalt usklikuna hakkab siiski enda keha müüma (pidi ära elatama oma haige kasuema, joodikust isa ja teised lapsed). Ta oli küll harimatu, kuid siiski väga sügavahingeline. Dostojevski on kujutanud teda kui täieliku headuse kehastust, temast õhkub heatahtlikkust. See paistab välja näiteks selles, kuidas Siberis teised sunnitöölised temasse suhtuvad.
Minu arust kõige salapärasem tegelane Dostojevski teoses on peategelane Raskolnikov. Ta on haritud, taibukas, andekas ja väga õilis inimene ning ka väga abivalmis. Raskolnikov läks kahjuks välja sellise julma teoni, et ta mõrvas liigasuvõtja vananaise ja saatuse tahtel ka tema õe. Teose käigus selgus siiski tõsiasi, et Raskolnikov ei suuda pärast tapatööd enam normaalset elu jätkata. Ta peitis saadud varanduse ära, aga sellele järele ta ei läinud enam kunagi. Peategelane elas pidevas paljastamiskartuses ja kahtluses - ta oli justkui ära lõigatud reaalsest maailmast. Ma arvan, et see tegelaskuju ei ole täielikult mõistetav. Ta on saladuslik, nagu ka iga inimene tegelikkuses.
Minu jaoks on olnud enesetapp alati väga saladuslik. Ma ei saa aru, miks inimesed endalt elu võtavad. Selles teoses võtab endalt elu Svidrigailov . Enesetappudel võib olla väga palju põhjuseid. Tema põhipõhjus oli kindlasti armastusest ilmajäämine, ning võib-olla ka mõrvad, mis ta oli sooritanud. Kui Svidrigailov armus Dunjasse, siis ta leidis oma elule uue mõtte, kuid kahjuks kaotas selle koos Dunjaga, see panigi teda tegema sellist võigast kuritegu ja kahjuks endalt elu võtma.
Ükski inimene ei saa näha teisi inimesi täielikult, nähakse vaid osa, mis väljendub inimese jutus ja käitumises. Aastatega õpitakse inimest tundma, aga ikkagi jääb midagi sellist, mida ta teada ei saa. Inimene ise näeb endast palju suuremat osa, oma mõtteid ja tundeid, kuid tallegi jääb midagi saladuseks. Iga päev võib jääda nii inimesele endale kui ka teistele paljud asjad mõistmatuks – seega inimene on saladus.