„Genius Loci: Towards a Phenomenology of Architecture“ peatükk 6 kokkuvõte (0)

Raamatu „ Genius Loci: Towards a Phenomenology of Architecture“ kokkuvõte
Peatükk nr 6
Raamatu kuues peatükk analüüsis Rooma linna ülesehitust ja omapärasust ning proovis selgitada, mida võib pidada Rooma koha vaimuks ehk genius loci’ks.
Roomat peetakse „ igaveseks linnaks“, mis on suutnud säilitada aegade jooksul oma kindla identiteedi ja isikupära. Rooma koosneb ehitistest, mis on ehitatud kui integreeritud tervik ehk liidetud ruum ning mitte nii väga kui üksik keha või objekt. Klassikalised linna korrapärasused on olemas, aga need ei ole linnapildi põhimoodustajad. Tänavad ei lahuta maju üksteisest, vaid hoopiski liidavad. Rooma tänavad moodustavad siseruumi , mille sees olijal jääb mulje, et on kui kindlas ruumis ehk tunneb ennast olemas toas, kuigi on õues. Piazza ’s ehk Roomale tavapärases linnaväljakus on seda omadust eriti rõhutatud. Majad, mis ümbritsevad väljakud, jätavad mulje, et väljak on nagu üks suur siseruum , mille keskseks punktiks on tavaliselt purskkaev . Linnas tekkivad ruumid, mis omavad siseruumi muljet, annavad tugeva kuuluvuse ja kaitstatavuse tunde.
Rooma on suutnud säilitada maalähedase lihtsuse, mis toob looduse linnale lähemale ning seob neid. Rooma üheks paiga vaimu tunnuseks ongi kuuluvuse tunne, mis tekib kui inimene on temale tuttavas looduslikus keskkonnas. Rooma majad on sageli prismakujulised kaldkatusega, mis peaaegu ei ulatugi üle seinade , vaid sulanduvad üheks. Üldiseks tunnuseks on massiivsed ja suletud hooned väikeste akendega, mis jätavad mulje nagu oleks need sinna sisse lõigatud. Peamine materjal on pruunist kuni kollaseni, hallist kuni musta värvuseni varieeruv tuff ehk lubjakivi teisend. Materjali pehmus ja kergesti modelleeritavus jätab mulje, et hooned on voolitud või vormitud. Hooned paiknevad tihti nii, et need määratlevad ja rõhutavad maastiku erinevaid elemente ja objekte.
Rooma asetseb kahe täiesti erineva maailma vahel: maa-aluste jõeorgude ja klassikalise jumalatele omapärase mägise maastiku vahel. Rooma nende vahel on vahepeatuseks, mis hoiab mõlemad maailmad üksteisest piisaval kaugusel. Roomat lääne küljest piiravad sügavad ja kitsad jõeorud moodustavad tasapinnalisest igapäevasest maastikust all pool asuva teeradade võrgustiku, mis annavad informatsiooni minevikus toimunud muudatustest ja annavad meile aimu, kus on pärit kohalike esivanemad ning kuidas nad elasid. Ida küljest piirab Roomat aga Albani mäed, mis moodustavad muljetavaldava ja hästi piiritletava maastikuelemendi, oma mäejalamitel ja tippudes asetsevate pühamute ja templitega. Mäed moodustasid tähtsa sõlmpunkti pühamute süsteemile.
Roomale on veel iseloomulik cardo- decumanus tänavate skeem. Cardo on tänav, mis kulgeb lõunast põhja suunas ja decumanus on tänav, mis kulgeb läänest itta . Tähtsamad asutused nagu näiteks kirikud, pühakojad, templid, teatrid asuvad põhitelgedel. Sama teljeline skeem on ka Rooma looduslikus ümbruses kajastuv. Linnaruumi idülliline suletus ja teljeline sümmeetrilisus koos olles moodustavad omapärase arhitektuurse üksuse, kus teljelisus toob linnaruumi korrapärasust ja suletus lisab sellele omapära.