Babüloni rippuvad aiad (0)

SISSEJUHATUS
Hellenismi perioodil püüdsid kreeklased mõnigi kord sõeluda paljude maailma vaatamisväärsuste seast välja kõige kaunimaid, suurejoonelisemaid ja imetlusväärseimaid. Arvati, et nagu tähtsamad planeete taevas, peaks neidki olema seitse . Nii koostati mitmeid nimekirju nn seitsmest maailmaimest. Nii mõnigi kord nimetati neis erinevaid vaatamisväärsusi. Kõige sagedamini loeti maailmaimede hulka aga järgnevaid ehitisi ja kunstiteoseid : Egiptuse suured püramiidid, Baabüloni rippuvad aiad, Halikarnassose mausoleum, Aleksandria tuletorn, Jumalanna Artemise tempel, Zeusi kuju Olümpias ja päikesejumal Heliose kuju. Seitse maailmaimet (täpsemalt vanaaja seitse maailmaimet) olid antiikajal (alates 3. sajandist eKr) väljavalitud seitse maailma ehituskunsti ja skulptuuri tippsaavutust. Maailmaimede nimekirju on olnud erinevaid. Esimese seitsme maailmaime nimekirja koostas vanakreeka õpetlane Kallimachos Aleksandria Museionis. Kahjuks ei ole see säilinud ja ei ole teada, kas see on samasugune , nagu meie seda tunneme . Vanim säilinud seitsme maailmaime nimekiri on säilinud ühes raidkirjas, mis pärineb 2. sajandist eKr ja mille on üles tühendanud kreeklane Antipatros Sidonist.
Väsimatu rännumees Herodotos jõudis oma matkateedel ka Babüloonia kuningriiki, kus teda vaimustas riigi pealinna Baabüloni ilu ja toredus. Üksikasjalikult kirjeldas ta selle korduvalt assüürlaste rüüsteretkede all kannatanud ja maatasa tehtud, kuid alati taastatud ja värskele õitsengule puhkenud linna ehitisi, tänavaid, kindlustusi.
Kõige rohkem aga paelusid rändureid 90 meetri kõrune Paabeli torn oma seitsme astanguga ja kuningas Nebukadnetsar II lossiparki rajatud imepärased rippuvad aiad
BABÜLONI RIPPUVAD AIAD
Rippuvad ajad olid rajatud kuningas Nebukadnetsar 2. lossi parki.Teist sellist aeda maailmas ei leidnud ja teda ei arvatud asjatult seitsme maailmaime hulka. Aeda pääsemine polnud kerge, sest ta asus kuningalossi kõrge müüri taga, mille väravail seisid hirmuäratavad valvurid . Ka lossi õuele ja siseruumidesse, kus saalisid kallistes rõivastes õukondlased, võis tavaline inimene harva pääseda – piki müüri seisid helkivate relvadega vahimehed . Väepealikud, Nebukadnetsari juurde saabunud teiste kuningate saadikud ja Babülooniale alluvate väikeriikide valitsejad ootasid lossis tundide viisi kuningalt vastuvõttu.
Lossi ruumide seinad olid kaetud eredate kuldkollaste reljeefidega kaunistatud siniste ja helrsiniste kahhelkividega. Eriti hiilgavalt olid ehitatud seinad vastuvõtturuumis, mille keskel kõrgemal kohal asus Babüloonia kuninga kuldtroon. Kuningas istus oma hiilgaval aujärel pidulikult ja liikumatult, seljas toretsev , kallihinnaline narmasäärega riietus, peas raske kuldkroon ja ümber paljaste tugevate käsivarte massiivsed kuldkäevõrud. Tardunud suursugusesse poosi, meenutas ta jumal Mardukki.
Näost näkku oli lihtrahval kuningat peaaegu võimatu näha. Ainult suurtel usupühadel möödus pühasid kujutisi kandev kuningas rahvahulgast preestrite salga keskel, jäädes kaugeks ja ähvardavaks nagu Babüloonia jumalad.
Lossi kõrval asus imepärane ehitus – kuninga poolt oma armastatud naisele, Meedia kuningatütrele, rajatud rippuvad aiad. Aiad ei olnud tõenöliselt sõna otseses mõttes rippuvad; see nimetus tuleneb ilmselt kreekakeelsest sõnast kremastos, mis tähendab´´üla ulatuma´´ja kirjeldab aedade paigutust üksteisest üleulatuvatele terassidele. Kuninganna oli harjunud oma kodumaa rohetvate mägede ja metsadega ning igatses kuumas ja puudevaeses Babüloonias mägimetsade ilu- ja varjurikkuse järele. Et leevendada tema koduigatsust, otsustas Nebukadnetsar kinkida talle terve oaasi , otsekui tükikese Meedia mägedest. Need kuulsad , seitsme maailmaimede hulka arvatud aiad asusid laial, neljaastmelisel terrassil. Iga korrust kandsid tugevad tellistest kaared , mis toetusid vägevatele kõrgetele sammastele. Terrasside platvormid olid massiivsetest kiviplaatidest ning kaetud pealt kõrkjakihi ja asfaldiga. Edasi tuli kipsi abil ühendatud telliskividest vahekiht ja tinaplaadid, et vesi läbi pinnase alumistele korrustele ei valguks. Kogu see keerukas konstruktsioon oli pealt kaetud viljaka mullakihiga, mis oli küllalt paks selleks, et siin võisid kasvada ka kõige suuremad puud.
Terasse ühendasid roosast ja valgest lihvitud kivist laotud laiad trepid. Sammastel asuv aed oli muinasjutuliselt ilus. Kuninga käsul istutati siia kuninganna lemmiktaimed, mis meenutasid talle ta kauget kodumaad. Kirjeldustes arvatakse aedade pindala ligi 1200 ruutmeetrile .
Kõrgele üle kuningalossi müüride tõusid sihvakate palmide kroonid. Siin oli haruldasi taimi ja ilusaid lilli. Sammasteridade vahel rohetasid kõige kaunimad puudeliigid. Kuna sambad ulatusid viiekümmne küünra kõrgusele (üks küünar 25 cm), oli taimedele valgust küllaldaselt. Kunstlikel, mägimaastiku ilmega kinkudel asuvate aedade kastmiseks pumpasid sajad orjad terve päeva vahetpidamatult vett Eufratist, ajades ringi hiiglasuurt vesiratast, mis ammutas jõest vett nahkämbritega.
Aiad olid avatud jahedatele tuultele, mis tavaliselt puhusid loodest. Metsatu ja lausiku Babüloonia elanikele näis aedade lõhn, varjurikkus ja jahedus ebatavalise imena. Kui Makedoonia Aleksander suri, siis kunagine kärarikas ja rahvarohke linn hakkas tühjaks jääma ning tema tähtsus langes. Üleujutus purustas Nebukadnetsarilossi müürid. Vesi tegi halvasti põletatud savi aegamöödapehmeks. Vajusid alla terrassid, varisesidvõlvid ja sambad, mis rippuvate aedade rohetavaid astanguid olid ülalhoidnud.
Kahe tuhande aasta pärast oli kõik maaga tasa – nii templid kui ka kindlustused , mis kunagiolid hämmastunud oma värvuse ja ligipääsmatusega. Savi, millest muiste Mesopotaamia elanikud valmistasid kõike, mänguasjadest kuni templi ja kindlusemüürideni, oliküll odav, kuid vähepüsiv materjal. Assüürlaste ja babüloonlaste ehitusega võrreldes sugugi mitte vähem vanad egiptlaste kiviehitused on säilinud meie ajani, kuigi nad on tublisti kannatada saanud. Päikese käes kuivatud toortellistest müürid aga pudenesid laiali ning uhuti ära.
Praegu on võimalik ainult muinasautorite kirjelduste alusel endale ette kujutada nende müüride, hoonete ja templite ilu, mis kunagi Baabüloni kuulsaks tegid. Iraagi tähtsusetu linnakese Hille läheduses on künklik, laineline maapind lõhestatud sügavatest kraavidest, mis omavahel ristuvad ja mitmes suunas kulgevad. Neist kraavidest paistavad poolpurunenud telliskivimüüride jüünused – see on kõik, mis Babüloonia kuninga lossist ja rippuvatest aedadest on järele jäänud.
Kuid legendid imeaedadest on edasi elanud ka pärast nende hävimist, muutes nad Semiramise rippuvateks aedadeks ning andes nende loomise au Assüüria kuningannale, kes valitses hulk aega enne Nebukadnetsarit. Sõltumata sellest, kellele langeb selle imepärase ehitise loomise kuulsus, annavad rippuvad aiad tunnistust Babüloonia ehitusmeistrite tähelepanuväärsest saavustest saavutustest. Pidi omama hiigelateadmisi ja –kogemusi,et teha arvutusi võlvide ja sammaste jaoks, mis pidid taluma terrassidel asuva pinnase ja puude määratut raskust. Babüloonia põuase pinnase niisutamisel talletatud pikaajalised kogemused aga võimaldasid ehitajatel välja töötada Eufrati tasemest tunduvalt kõrgemal asetsevate aedade kastmise süsteemi. Muistsed babüloonlased tundsid hästi matemaatikat ja oskasid seda kõikvõimalike keeruliste arvutuste kaudu praktikas rakendada. Selliste arvutusteta poleks olnud mõeldav nende suurte ehitiste püstitamine, millega Baabülon kui üks vanaaja kaunimad linnu kuulsaks sai.
See, kas need aiad kuulusid Nebukadnetsarile või Semiramisele, polegi nii tähtis. Nad olid loodud imetlust väärivate töömeeste – Muinas-Babüloonia lihtsate inimeste kuldsete kätega, kes põletasid telliseid, ladusid müüre ja võlve ning istutasid puid.
Rippaedu on kirjeldanud vanakreeka ajaloolased, sealhulgas Herodotos,Klesias, Strabon ja Diodoros Siculus, kuid muud materjali nende kohta on vähe.
KASUTATUD KIRJANDUS

Vanaaja seitse maailmaimet Neihardt.A.

VANAAEG 2. Ajalooõpik 6. klassile Mait Kõiv

http://et.wikipedia.org/wiki/Semiramise_rippaiad

http://www.miksike.ee/