Ka kõige pimedamad koopad üksikutel saartel on risti-põiki läbi uuritud. Aga võib leiduda kõledaid mahajäetud või silmale nähtamatuks jäänud paiku, kuhu ei ole inimene oma jalga teab kui kaua tõstnud. Ühes väikelinna koolimajas on just seesugune paik, näotu, pime, räpane. Sinna jõudmiseks tuleb avada uks, surudes oma sõrmedega ukselinki, mis on sadade inimkäte puudutustest rasvane. Seejärel sisene kõledasse kajavasse, kuid avarasse ruumi, mille tuhmid sinakad seinad on kohati pragunenud ning laest mõned krohvitükid põrandale langenud. Nüüd sammu mööda kulunud kiviplaatidest laotud külma põrandat mõne meetri jagu edasi. Aastatevanuste lauajuppideni jõudes oled viimaks pärale jõudnud. Nüüd lase end kummargile. On tunda metalli jahedust, millelt kõvad puitlauad tuge leiavad. Ninasõõrmed täituvad aegamisi kopitanud haisuga, mille hõng meenutab kohati rentslit, kohati seisvat rohekaspruuni vett.
seinalt maha. Kogu tegevus seejuures on emotsioonitu ja tumm. Pooletunnises ,,Monoloogis" istub kunstnik toolile, vaatab mõnda aega kaamerasse ning lausub: "Ma ei teagi, mida öelda. Niikuinii ei oleks öeldu piisav." Seejärel lahkub kaadrist, jättes ülejäänud filmi ajaks vaatajale nautida vaid toolikorja. Filmid olid minu arvates üpris nutikad ja suurte ootustega vaatajat kavalalt õrritavad. Suureformaadilised maalid olid pandud üles avarasse ruumi, et hakkaksid vaatajale mõjuma. Neid töid arvustada on mul aga raske, kuna tundusid taotlevat dekoratiivsust ja olid üpriski abstraktsed. Näiteks vaadates ,,Vaikelu rohelise taldrikuga", millel on mainitud eseme ümber komponeeritud ebamäärane amööbi meenutav ollus ja mis on veel seisma pandud rattale, tundus töö mulle pigem väikelapse joonistuse kui inimese hingeelu probleeme lahkava teosena. Näituse keskpunkt, ,,Kena kangelane" oli minu jaoks aga mõjuv. Tohutu suure
Le corps et le sang de l'amour ,,Je t'aime. Armastan Sind," lausus ta ning lahkus, sulgedes enda järel massiivse eebenmusta ukse. Jäetud üksinda sesse avarasse ning sel õhtul õdusalt hämarasse tuppa, vajus ta mõtteisse. Arvatakse, et sõnad teevad imet. Tegelikult on nad sageli mannetuimad veenmisvahendid. Nad annavad vaid ähmaselt edasi seda võimsat tunnete ja ihade voogamist, mis on nende taga. Kui keel enam ei sega, hakkab süda kuulama... ,,Kuid minu lemmel oligi vaid üks tiib," hüüdis ta, lootes, et äraläinu veel kuuleb, ning
null. Underi ajaluule raskuspunkt on siiski mujal. Inimsoo varingus tunneb poetess end osasüülisena ja küsib luuletuses ,, Ma elan" Kui imelik: ma elan! Paremal ja vasemal haud kõrval haua: ei ole enam seda ega teist mu noortest tuttavatest. Under jõuab oma ajaloos sotsiaalsetesse probleemidesse. Lühipoeemis"Inimene"- visandab Under inimkonna arenguloo."Surelik", ,,kahesus" ja ,,Elu" . See periood luuletaja elus oli tähtis, sest see juhtis ta avarasse ühendusse väljaspool mina toimiva maailmaga. Luulekogude pealkirjad "Hääl varjust" (1927), "Rõõm ühest ilusast päevast"(1928), "Õnnevarjutus" (1929), "Lageda taeva all" (1930), "Kivi südamelt" (1935) markeerivad ta värsside haaret, mis ulatub romantilise varjundiga intensiivsetest ballaadidest (kogus "Õnnevarjutus") keskendunud pihtimuste ja elu valguse- ja varjupoolte süvenenud vaatlemiseni. Inimene on underi lüürikas väsimatu otsija. ,, Õnn on olla teel" , ,,Päevalaule"
"Disputa" on pühendatud teoloogiale ja näitab maiseid usukangelasi, kes diskuteerivad armulauasakramendi müsteeriumi üle. Maiste kangelaste hulka loeb Raffael näiteks renessansiaegse kirjaniku Dante, itaalia usutegelase Savonarola, arhitekt Bramante, paavst Julius II. Taevalikus maailmas troonivad Kristus, Maarja ja Ristija Johannes, nende kõrval istuvad 12 apostlit. Fresko - "Ateena kool" - ülistab filosoofiat. Avarasse, suurejoonelise stiiliga ruumi on kogunenud antiikmaailma vaimukangelased Sokrates, Pythagoras, Ptolemaios jt. Filosoofid ja matemaatikud vestlevad ning diskuteerivad elavalt omavahel. Keskele on kunstnik paigutanud Platoni ja tema õpilase Aristotelese, kes jätkavad vaidlust ideaalse ja materialistliku maailmakäsitluse üle - Platon näitab sõrmega üles, taeva poole, Aristoteles alla, maa poole. Freskol on kaks võimast skulptuuri. Vasakul orvas seisab päikesejumal Apollon, käes lüüra
teerada. Majutushoone on kahekordne palkmaja, millel on rookatus. Majutushoonet ümbritseb suur aed, kus kasvavad õuna-, pirni-, kirsi-, ploomi ja murelipuud. Puude kõrval paiknevad tikri-, mustsõstra-ja vaarika põõsad. Mahe Maamajutuse aias on ka oma väike kasvuhoone ja põllumaa, kus kasvatatakse aedvilju, köögivilju ja marju. Majutushoone on valgusküllane kahekordne palkmaja. Lisaks on aias külastajetele mõeldud tünnisaun. Uksest sisendes pääseb külastaja suurde ja avarasse külalistetuppa, kus asub hubasust pakkuv suursugune kamin selle kõrval olevate kaminapuudega. Ruumis on mugavad diivanid, diivanilaud raamatutega ja loomanahast vaibad. Külalistetoas mängib rahustav merekohinat ja looduse hääli imiteeriv muusika. Teenindajad kannavad Eesti rahvariideid ning viivad seeläbi külastajad "ajas tagasi". Sisseregistreerimiskaart on kujundatud nö "vanas stiilis", kasutatud on ilusat kalligraafilist kirja ja paber on samuti kästitsi valmistatud
Tänapäeval on oma jälje jätnud maffiad ning nende atentaatidel ei näi lõppu olevat. Ka raamatu autor, Pirkko Peltonen Rognoni, on saanud maffia ähvarduse osaliseks. Punane linn Siena, 50 kilomeetrit Firenzest lõuna pool, on kaunistatud pruunikaskollase künkliku maastikuga, kuid sellest ainult ei tulene tema nimetus ,,punane linn". Sienas ja Siena ümbruses on Itaalia Kommunistlik Partei olnud pidevalt võimul alates aastast 1945. Siena kuulub avarasse, rikkasse Kesk-Itaaliasse, kus itaalia kommunism on kõige sügavamini juurdunud. Kui Pirkko peatub seal linnas, toimub seal parasjagu Siena Palio, kaks korda aastas korraldatav maailmakuulus ratsavõistlus. See on maailma vanim katkemata jätkunud keskaegne traditsioon. Palio on julm ja salakaval võitlus, kus reegleid praktiliselt pole. Palio on suureks pidustuseks, mänguks maskeeritud poliitiline võimuvõitlus. Iga kvartal peab olema
organeid, mille tähtsama osa moodustavad munasarjad emastel ja raiad isastel. Mõlemad on paarilised. Raiad on ühe folliikuliga päsmalaadiliselt kokkukeerdunud ja neist väljuvad seemnejuhad ühinevad jämedamaks paiskejuhaks. Paiskejuha tipus asub suguti. Munasarjad koosnevad munajuhale kinnituvatest ovarioolidest, milles valmivad munarakud, ümbritsetult toiterakkudega. Mõlemad munajuhad liituvad üheks, mis avaneb avarasse tuppe. Tupe eesoas avaneb seemnehoidla, kuhu talletatakse isase seeme sugsakti ajal (Haberman, 1968). 3 Jooksiklaste vastsed on samuti rööveluviisiga. Keha on neil painduv ja piklik. Tagakeha tipil kaks lülilist jätket. Vastsetel on lõuad sama võimsad kui täiskasvanud putukatel, aga natukene tervamad ja saledamad. Neid kohtab harvem, sest nad tegutsevad veelgi varjatumalt. Sellise
tarvikud olemas sealsamas, ning ma ei pea kuskile täiendavalt sõitma. Tänapäeval saab haiglas sünnitustuba kohendada enda nägemise järgi, lisaks võib kasutada erinevaid tarvikuid ning sünnitusasendeid lastakse võtta naisel enda soovi järgi. Võimalik, et oleksin huvitatud ka vesisünnitusest, sest see tundub palju puhtam ja meeldivam kui tavaline sünnitus ning lapsest lähtuvalt on see loomulikum. See tähendab, laps tuleb vesikeskkonnast ning järsk üleminek jahedasse, avarasse ning heledasse ruumi tekitab ülemäärast stressi, kuid sünnitus vette on justkui pehmem üleminek, sest muutub vaid valgustus ning tekib juurde ruumi. Lisaks keskkonnale ning sünnitusasenditele, on oluline tugiisik, kes saaks toetada naist kogu raseduse vältel ning tuleks sünnitusele kaasa. Sellise inimesega oleks naisel julgem ning kindlam tulla sünnitama haiglasse, sest see looks turvalisema ning meeldivama keskkonna.
Maja eraldab haiglast hall naeltega plank. Hoones sees on seinte äärde ja ahju kõrvale kuhjatud terved virnad haigla koli. Madratsid, vanad räbaldunud halatid, püksid, sinijutilised särgid, mitte millekski kõlbulikud ärakantud jalatsid-kõik see rämps on ühes hunnikus segi ja mädaneb ning annab läkastama panevat haisu. Sellel suurel rämpsuhunnikul eeskojas lamab alati, piip hambus vahimees Nikita, vana otstahku soldat luitunud varrukaõmblustega. Edasi jõuate suurde, avarasse tuppa, mis võtab enese alla kogu maja, kui eeskoda välja arvata. Seinad on võõbatud määrdunudsinise värviga, lagi nõgine nagu suitsutares. Aknad on seestpoolt raudtrellidega näotuks tehtud. Põrand on hall ja pinnuline. Toas seisavad põranda külge kruvitud voodid. Nendel istuvad ja lamavad siniste haiglakitlite ja vanamoeliste öömütsidega mehed. Need on nõdrameelsed. Kokku on neid viis. Ainult üks on neis aadlik, teised aga kodanikuseisusest
mitmesuguseid avamaastikke ning puudub vaid piirkondadest, kus valdavad suured metsamassiivid (Elts, Marja, 2013). Suurkoovitaja pesa paikneb keskmise kõrgusega rohus, mõnikord mättal (Renno, 1993). Metsaski elab palju erinevaid liike üks neist on Händkakk (STRIX URALENSIS), kes on väikesearvuline haudelind, kes eelistab kuuse-segametsi või kuusikuid. Pesitsemiseks kasutab kulliliste, must-toonekure ja ronga vanu pesi või teeb pesa avarasse puuõõnde või murdunud tüve tüükale (Renno, 1993). 2012. aastal Meenikunno looduskaitsealal Ain Nurmla jt. poolt läbiviidud lindude inventuuri tulemusel selgus, et händkakke elab kaitsealal neli paari. Laanerähn (PICOIDES TRIDACTYLUS) on Eestis üsna väiksearvuline haudelind, elutseb enamasti kuusesegametsades ja kuusikutes, harvem kuusesegustes männikutes. Pesa raiub kuuse või lehtpuu tüvesse (Renno, 1993). Metsis (TETRAO UROGALLUS) eelistab elupaigana vanu loodusmetsi
tüdruku maha jätnud ning too oli teinud sellepärast enesetapu. Tanel andis suures vihahoos Reimole peksa. Heidi üritas poissi tagasi hoida, et ta pahandustesse ei satuks. Diana juurde jõudes oli tüdruk väga üllatunud, et Heidi ka poisi kaasa võttis. Kui Diana oli ehmatusest üle saanud, rääkis Heidi talle uuesti kogu loo ära. Kuna pärast Diana juurest lahkumist ei viitsinu Heidi koju minna, läksid nad koos Taneliga poisi koju. Tanel avas uhke mahagonist ukse ja nad astusid avarasse vestibüüli. Heidi polnud elu sees nii uhket maja näinud. Terve maja oli hiiglaslik ja seal oli isegi bassein. Nad otsustasidki ujuma minna. Hiljem saatis Tanel Heidi koju. Ema pani tüdruku koduaresti, kuna ta oli liiga hilja koju jõudnud. Esmaspäeval ootas Tanel Heidit tänavanurgal ja nad läksid koos kooli. Koolis tundsid kõiki huvitas, et kes see uus poiss on. Kuna enamus klassist vihkas Heidit, ei meeldinud neile, et ta poiss on.
said uut hoogu.Gümnaasiumijärgne aeg, millest ettekujutluse loovad valikkogu ,,Voog ja kolmpii"(1971) esimene tsükkel ,,Eilne mees väljas" ning mõningad ,,Söerikastaja" luuletused, on möödunud arbujate tähe all. Ühisjooni võiks leida A. Sanga ja K. Merilaasi värssidega. Eriti äratuntavad on aga B. Alveri impulsid, kelle intellektuaalne, klassikaliselt selge ning keeletaidurlik luule näib Krossi eelduste ja taotlustega enim resoneerivat. Üldinimlik vaatepunkt ning allusioonid avarasse kultuuritusta olid iseloomulikud arbujatele ka noorele Krossile. Retoorilised pöördumised ja deklaratsioonid, mis ennustvad üht tulevast thku, võiksid seevastu osutuda eeskujuseostele J. Barbaruse luulega. Noore Jaan Krossi luule tähtpunkt on sageli intellektuaalne, mingi mõtte või tõe kujutus luulevahenditega. Näiteks piiblimotiivilistes luuletustes. Tugevamate luuletuste hulka tuleks arvata lembeluuletused, mille tundeskaala ulatub galantsest ihalusest verilõõskava kireni
kogu maja läbi kuid tulutult. Nad otsustavad järgmine päev tagasi tulla. Mia vabandamine läheb aina raskemaks. Mini-Martin on neid märganud ja ei soovis kaasa tulla, muidu oleks ta ära kaevanud, et Martin ja Joonas tegelevad töö asemel kahtlaste asjadega. Maja tihedasemal läbiotsimisel leiavad nad salapärase luugi. Luuk oli raske ja rauast. Auku sisenedes leidsid nad redeli. Joonas läks esimesena, ta kukkus. 8 Ta kukkus ja kukkus kuni ta jõudis väga avarasse ruumi. Ta maandus tuhamägedesse. Üsna kohe kukkusid talle ka Martinid. Mini-Martin ütles, et ta poleks hüpanud, aga luuk oli kinni läinud, ja nad kõik said aru, et nii raske luuk ei saa ise kinni minna... I osa lõpp II osa algus Ruum kuhu nad kukkusid, oli hiiglaslik, nagu omamoodi maa. Nad leiavad linna ja kuna see on täiesti tühi ja väljas on pime, otsustavad nad tänavale magama jääda. Kui Joonas ärkab, on Martinid kadunud ja mingi imelik mees ajab teda mingisse tünni ja
Conan Doyle'i lühijutust ,,See juhtus nii". Jutustaja hakkab selle põhjal noormeest nimetama Stanley'ks. Jutustaja pärib Stanley'lt laulatuse kohta. Endiselt on selgusetu, kes kellega laulatatakse. Selgub, et kuigi Stanley peab kõneldud laulatusele tõesti jõudma, ei ole tema peigmees. Stanley pakub välja, et nad võiksid külastada pruutpaari magamistuba. Jutustaja peab seda ebasobivaks, kuid Stanley nõuab, et ta temaga kaasa tuleks. Nad sisenevad avarasse magamistuppa, mille keskel on suur baldahhiinvoodi. Kogu toa kujundus on justkui näitusele omane ja mõeldudki vaid vaatamiseks, eriti sümboliseerib seda voodi ääre alt paistev kuldäärega ööpott. Näituse motiiv võib sümboliseerida tegelikult Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Asjaolu, et üks uks on lukus, on justkui ,,Raudne eesriie" ja toas oleval teisel uksel on ees kõigest nöör, nagu näitusel, mis peaks tähendama riigi näilikku eeskujulikkust (sotsialistlikus
sisuliselt tsitaat A. Conan Doyle'i lühijutust ,,See juhtus nii". Jutustaja hakkab selle põhjal noormeest nimetama Stanley'ks. Jutustaja pärib Stanley'lt laulatuse kohta. Endiselt on selgusetu, kes kellega laulatatakse. Selgub, et kuigi Stanley peab kõneldud laulatusele tõesti jõudma, ei ole tema peigmees. Stanley pakub välja, et nad võiksid külastada pruutpaari magamistuba. Jutustaja peab seda ebasobivaks, kuid Stanley nõuab, et ta temaga kaasa tuleks. Nad sisenevad avarasse magamistuppa, mille keskel on suur baldahhiinvoodi. Kogu toa kujundus on justkui näitusele omane ja mõeldudki vaid vaatamiseks, eriti sümboliseerib seda voodi ääre alt paistev kuldäärega ööpott. Näituse motiiv võib sümboliseerida tegelikult Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Asjaolu, et üks uks on lukus, on justkui ,,Raudne eesriie" ja toas oleval teisel uksel on ees kõigest nöör, nagu näitusel, mis
eenduvad seinast. Nendega on püütud leida ebatraditsiooniline lahendus aknalengi üleminekuks seinale ilma klassikalise põse või servalauata. Lisaks annab see siledale seinale juurde detailsust ning varjudemängu. Oluline detail on ka peidetud vihmaveesüsteem. Interjööris on sisekujunduslikult kasutatud töötlemata betooni. Lateksvärvide asemel on rõhku pantud just hoone arhitektuurilisele ilule. Peauksest sisenedes satume avarasse fuajeesse, kus otse meie ees viib trepp diagonaalis põhiplaaniga üles teisele korrusele, hargnedes üleval uuesti paralleelselt seintega kahte koridori. Kokku on majas võimalik oma teenuseid pakkuda kümnel ettevõttel. Hoone kogumaksumus oli ligikaudu 12 miljonit krooni, ent makseraskuste tõttu, mida põhjustas rentnikute vähesus, on T-keskus enampakkumisel ja seisab praegu tühjana. Ühtlasi on ka palju lõpetamata töid, mis hoonet nii seest kui väljast oluliselt ilmestaks. [13]
paguluses , 1954. Noore Underi luule on minakeskne,küllastatud armastusest,looduselamustest,tunnete siirus, harva nukrust. Looduslüürika - eelistab kirjeldada kevadist ja suvist loodust kui kõik tärkab.Varasem stiil impressionistlik. Jõuab oma ajaluules sotsiaalsetesse probleemidesse kui ka filosoofilisuse ulatava mõtte juurde.Ekspressionistlik stiil polnud talle andeomane (jäid kaootiliseks). Aga oli oluline periood , see juhtis ta avarasse ühendusse väljaspool minatoimiva maailmaga.Peale ajaluulet on keskmeks inimene oma õnneotsingutega , rõõmude , kannatustega.Peale seda eluvarjude luule.aine oma ballaadidele sai eesti rahvaluulest ja uskumustest, baltisaksa pärimusest ja piiblist. Lisandubpsühholoogiline töötlus. Ballaadide keskmes on inimlik õnneigatsus ja selle saavutamist takistavad jõud.Tema ballaadilooming virgutas ka teisi poeete (Alver, Adamson). Inimene on Underi loüürikas väsimatu otsija ("Õnn on teel !"
seadnud, süütas ta selle oma laternast põlema. Vahepeal lakkas kivisadu ja hulgused ei vahtinud 406 enam üles. Lõõtsutades nagu hagijad, kes metsseale ta urkas kallale on asunud, tunglesid riisujad hulgana peaukse ümber, mida tõukepoom juba üsna lömmi oli löönud, mis aga siiski veel vastu pidas. Kärsitult ootasid nad viimast, otsustavat hoopi, mis ta lõpuni sisse oleks löönud. Igaüks tahtis ligemale pääseda, et esimesena sisse tormata rikkalikku kirikusse, avarasse varakambrisse, kuhu olid kokku kuhjatud kolme sajandi varandused. Rõõmust ja ahnusest rõkates tuletasid nad üksteisele meelde toredaid hõberiste, suurepäraseid bro2 4 0 kaatkuubi, kullatud hõbedast hauaehiseid, koori ohtraid kaunistusi, siis säravaid pühi, tuledest sätendavaid jõulusid, päikesest sädelevaid lihavõtteid, kõiki neid hiilgavaid pidupäevi, kus kirstud pühakusäilmetega, lühtrid, sakramendiastjad, tabernaaklid,
annaabi.ee 
