Retsensioon: Kaido Ole (0)

„Kena kangelane ja küllaga vaikelusid“
Retsensioon
25. veebruaril käisin Kumu kunstimuuseumi suures saalis vaatamas Kaido Ole personaalnäitust „Kaido Ole. Kena kangelane ja küllaga vaikelusid“. Näitus on üleval 27. jaanuarist 15. aprillini ja sellega kaasnevad haridusprogrammid, kohtumisõhtud ja meistriklassid.
Kaido Ole on Eesti üks rahvusvaheliselt tuntuim ja hinnatuim „loomingulisest energiast pakatav kunstnik, kelle jaoks sünnimaa kunstiruum on juba ammu ilmselgelt kitsaks jäänud. Vaataja saab kogeda, kuidas kunstnik on jäänud truuks teatud hoiakutele, nagu  emotsionaalne tasakaalustatus, tehniline perfektsionism ja esteetilisus, hoolimata sisulistest võngetest, erinevatest mastaapidest ning eksperimentidest.“ (Anu Liivak )
Näitus koosneb kunstniku paarikümnest uusimast tööst, millel on kombineeritud materjale, vorme ja pindu reaalsete esemetega. Iga töö peal kujutatud esemele on lisatud alla rattad, balansseerides sellega visuaalselt mittetasakaalustatava olevuse. Suure saali kõrvalruumides mängivad ka kaks lühifilmi. 6-minutilises „ Casino Royale“’s kinnitab Ole sama saali tühjale seinale plasmateleri, vaatab sellest viimast Bondi -filmi ning võtab seejärel televiisori taas seinalt maha. Kogu tegevus seejuures on emotsioonitu ja tumm . Pooletunnises „Monoloogis“ istub kunstnik toolile, vaatab mõnda aega kaamerasse ning lausub: “Ma ei teagi, mida öelda. Niikuinii ei oleks öeldu piisav.“ Seejärel lahkub kaadrist, jättes ülejäänud filmi ajaks vaatajale nautida vaid toolikorja. Filmid olid minu arvates üpris nutikad ja suurte ootustega vaatajat kavalalt õrritavad.
Suureformaadilised maalid olid pandud üles avarasse ruumi, et hakkaksid vaatajale mõjuma. Neid töid arvustada on mul aga raske, kuna tundusid taotlevat dekoratiivsust ja olid üpriski abstraktsed. Näiteks vaadates „ Vaikelu rohelise taldrikuga“, millel on mainitud eseme ümber komponeeritud ebamäärane amööbi meenutav ollus ja mis on veel seisma pandud rattale, tundus töö mulle pigem väikelapse joonistuse kui inimese hingeelu probleeme lahkava teosena. Näituse keskpunkt, „Kena kangelane“ oli minu jaoks aga mõjuv. Tohutu suure kompositsiooniga on kujutatud suurt tuleleeki hoidvat meest ning Olet ennast kangelast imetlusega vaatamas. See pannoo -mõõtmeline kompositsioon jutustas mulle inimese püüdlustest eneseteostusele ja perfektsionismile ning pani mind vist ainukesena saalis olevatest töödest põhjalikumalt mõtlema. Ka meeldis mulle Ole maalimistehnika, mis oli disainerile omaselt viimistletud ja puhas.
Näitus oli minu jaoks uudne ja teistsugune. Kahjuks aga ülespandu minus erilisi emotsioone ega vaimustust ei tekitanud, võib-olla tingitult kõrgetest ootustest või just vähesest kunstilisest silmaringist.