Ateena demokraatlik ja Sparta aristokraatlik valitsemissüsteem (1)

9 November 2010
ATEENA DEMOKRAATLIK ja
SPARTA ARISTOKRAATLIK
VALITSEMISSÜSTEEM 
Arutlus
Pärast Kreeta-Mükeene kultuuri täielikku hävimist umbes 1100 aastal eKr algas
Kreeka ajaloos tume ajajärk. See kestis peaaegu kolmsada aastat ning selle aja lõpul, umbes 8. sajandist eKr algas arhailine Kreeka ajajärk. Kui tumedal ajajärgul oli Kreeka ühiskkond arvatavasti minimaalselt kihistunud, siis uuel, arhailisel ajajärgul kerkis esile aristokraatia, algas linnriikide kujunemine ning ühiskonna õiguskorralduse selgemate piirjoonte tarvis alustati seaduste üleskirjutamist. Kaubanduse soodustamiseks loodi välissidemeid, koloniseeriti maagirikkaid paiuku ning võeti kasutusela hõberaha. Nii kolooniates kui ka Kreekas tekkisid üksteisest sõltumatud linnriigid , mis olid sageli omavahel vaenujalal ja ka sisemiselt ebastabiilsed. Aristokraatia ja lihtrahva vahel esines konflikte ning vägivaldseid võimuhaaramisi.
Varased Kreeka Linnriigid olid enamjaolt üsna väikesed, kuid esilekerikinud Ateena ja Sparta olid erandid oma rahvarohkuselt. Peamiselt valitsesid Kreeka linnriike kodanikud, kes moodustasid ka kaitsejõu kuna olid kohustatud polist kaitsma. Kodani-keks ei peetud naisi, orje ega võõramaalasi vaid ainult põliselanikest mehi kes olid pea-miselt talupojad ning oma õigustest teadlikud ja valmis neid kaitsma. Kodanikke , näiteks vaeseid põlluharijaid, võis aga ähvardada ka maksuvõlgade tõttu kodanikuõiguste mineta-mine. Kõik kodanikud osalesid rahvakoosolekutel mis oli põhimõtteliselt riigi kõrgeim võimuorgan. Nemad valisid ka riigiametnikud kes tegelesid nii igapäeva elu korraldamise kui sõjaväe juhtimisega. Rahvavõimu ja riigiametnike kõrval eksisteeris veel suursugus-test ja rikastest kodanikest koosnev nõukogu, kellele osutus tihti ka kohtumõistja roll. Kui riigis domineerisid rikaste ja suursuguste inimeste kiht, nimetati seda võimu aristokraatli-kuks ehk paremate valitsuseks. See valitsusviis domineeris Kreeka varasel perioodil ning jätkus ka klassikalisel ajajärgul. Aristokraatide kõrge konkurentsivaim tekitas linnriikides omavahel vaenutsevad aristokraatide rühmitised. Pinged kasvasid üle kokkupõrgeteks ja tulemuseks oli pidev ebastabiilsus . Paljudes linnriikides suutsid aristokraadid suure osa kodanikest enda poole tõmmata ja haarasid nende abil võimu. Võimule tõusnud ainuvali-tseja ehk türann, püüdis kehtestada kindla korra, kärpides sellega suurema osa kodanike poliitilisi õigusi, mis oli kreeklastele vastuvõetamatu. Seepärast ei kestnud türannia tava-liselt üle kahe inimpõlve.
Sparta aristokraatlik riik, mille ühiskonnakoraldus hakkas arvatavasti kujunema umbes 720 eKr, põhines vallutustel ning oli spartiaatide ülemvõimu säilitamisele suunatud range sisemise korraldusega riik.
Vallutatud riikide inimesed orjastati, mistõttu oli kodanike ja mittekodanike arvuline vahekord tavapäraselt erinev. Spartiaadid olid vabad kodanikud kes ei pidanud töötama, kuid kuulusid elanikkonna vähemusse. Perigoidid olid isikuliselt küll vabad kuid poliitiliste õigusteta ning spartiaatide suhtes andami- ja sõjaväekohustus-likud. Vallutatud alade asukaid kutsuti heloodidideks, kes olid spartiaatide maaorjad ning kelle arusaadava vaenulikkuse mahasurumiseks ja spartiaadtide ülemvõimu hoidmise eesmärgil, kujunes Spartas range kodanike kasvatamise süsteem.
Kuningas Lycurgose võimu ajal kehtis aristokraatlik-oligarhiline kord. Ta uskus, et raha ja luksus tekitavad ebavõrdsust ja ahnust, kutsuvad esile vaenlase sissetunge ning tõota-vad riigi ebastabiilsust. Ta soovis, et tema linnriik erineks raha- ja kaubandusmajandusel põhinevast Ateenast ning sätestas põhiseaduse, mis jagas võimu kahe päritava võimuga kuninga vahel. Kuningatele allus sõjavägi, kes täitis ka riigi kõrgeima preestri kohustusi. Lycurgose seaduste eesmärk oli teha oma rahvas vaimult vabaks, enese-kindlaks ja vähe-nõudlikuks. Et vähendada ebavõrdsust ja laiskust soosivat luksust, jagas Lycurgus maa võrdselt, kaotas käibelt kuld- ja hõberaha ning kehtestas ühised söögikorrad. Sparta kodanikud võtsid osa sõjaväekoosolekutest, millel oli otsustamisõigus, ent kõrged riigi-ametnikud eesotsas kuningatega võisid siiski need otsused tühistada. Muudes valdkon-dades juhtis riiki 30-liikmeline vanemate nõukogu ja igal aastal kodanike seast valitud 5 efoori. Vanemate nõukogu oli ka laste saatuse otsustajaks, kuna Lycuros uskus, et laps ei kuulu mitte tema lihasele vanematele vaid oli ühiskonna liige. Noorte kasvatamine ja hariduse andmine oli ka kõige tähtsamaks seaduseandja ülesandeks. Olles ise sõjakunsti suurmeister, hinnati tema valitsemisajal just vaprust ja füüsilist jõudu, mistõttu allutati noormehed juba 7- aastaselt sõjaväelisele distsipliinile. Alles 18. eluaastast sai noorme-hest täisealine ning pärast seesugust karmi üleskasvatust oli sõttaminek auasi ja tundus pigem pidupäevana kui hirmuäratava verevalamisena. Kolmekümneaastaselt saavutasid spartiaadid täieõigusliku kodanikustaatuse. Viimasega kaasnes õigus omada maatükk ning luua perekond, kuid ka täiskasvanuna veetsid spartiaadid enamus aja väeosas sõjalise treeningu tähe all. Perekond, kodanike õigused ning individuaalsus olid Spartas riigi huvide kõrval teisejärgulised. Spartiaadid olid elukutselised sõjamehed ning Sparta linn oli nagu sõjaväelaager, kus igaühel oli oma kohustus ning omaette olemine ja elamine oli välistatud.
Lycurgose seaduste jõul saavutas Sparta valitsus stabiilsuse, ahnus ja vaesus asendus võrdsuse ja sõltumatusega ning teineteist austav elanikkond saavutas teatud turvalisuse. Teisalt aga summutas kõigi eluvaldkondade range reglemeerimine spartalaste loomingulisust, mistõttu jäi klassikalise Sparta vaimukultuur Ateena kõrval tühiseks.
Ateena oli raha- ja kaubandusmajandusel põhinev linnriik kus algselt valitses aristokraatlik võim. Nagu ikka aristokraatlikule korrale kohane, puudus rahvakoosoleku tähtsus ning võimulolevad riigiametnikud ja nõukogu liikmed kuulusid rikkasse ülemkihti. Alamkihti kuulusid enamjaolt talupojad ja põlluharijad. Juhul kui neil tekkis raskus võetud võla tagasimaksega, võis neid ja nende perkonda oodata aga võlaorjus. Seesugune olukord tekkitas rahulolematust vaeste seas, süvenes klassivõitlus rikaste ja vaeste vahel ning lõhenes siseriiklik stabiilsus.
Ateena ühiskonna demokraatlikud uuendused said alguse VI sajandil eKr, kui võimule kerkinud Ateena riigimees ja seaduseandja Solon kehtestas uue põhiseaduse, mis kärpis aristokraatia eesõigusi ja avas lihtkodanikele senisest suuremad võimalused riigiasjades kaasarääkimiseks. Vaestel kodanikel lubati nüüd küll osaleda koosolekutel ja valimistel ning kohtus hääletamisel, kuid neil ei olnud õigust kuuluda riigiametisse. Viimasesse kuulusid jätkuvalt rikkad. Soloni põhiseadusega keelati võlaorjus ja võlaorjusesse juba varem sattunud kodanikud vabastati, ka panditud maad tagastati. Kaotati surmanuhtlus väiksemate süütegude eest, kuid surmanuhtlus nii ettekavatsetud kui ettekavatsemata tapmise eest jäi siiski säilima. Inimese au haavamine oli kuritegu, samuti surnute teotamine. Oli väga oluline, et seadus kohtles ühtmoodi nii rikast kui vaest mille ajendil pani Solon aluse ülemkohtule, kuhu valiti üheks aastaks linnavanemad ehk arhondid. Lisaks lõi Solon täiendava, piiratud võimuga seadusandliku organi – 400 liikmest koosneva nõukogu. Kõik Ateena juhtivad kodanikud pidid andma tõetuse Soloni seadustest kinnipidamiseks.
Kindel demokraatlik kord kujunes Ateenas 5. sajandil kui riigi eesotsas seisis Perikles. Aristokraatia õigused riigi valitsemisel olid kaotatud ning kogu võim kuulus rahvakoosolekule, kuhu võisid kuuluda kõik riigi kodanikud. Tähtsate riigiasjade otsustamiseks kutsuti rahvakoosolek kokku iga kümne päeva tagant. Nendele pidid alluma ka liisu teel valitud ja riiklikul palgal olevad 500-liikmeline nõukogu, riigiametnikud koos 10 tähtsama strateegi ehk väejuhiga ja igal aastal ametisse valitud 6000 kohtunikku. Seesugune korraldus tagas otsese, vahendamata demokraatia sest kodanikud ei valinud riigi juhtimiseks omale esindajaid vaid tegelesid sellega ise.
Mittekodanikeil, keda ei olnud küll nii palju kui Spartas kuid koosnesid samuti naistes, lastes, orjadest ning võõramaalastest, ei olnud õigust omada maad, pidid regulaarselt makse maksma ning vajadusel teenima Ateena sõjaväes.
Demokraatliku riigikorra võidulepääs ei tähendanud Ateena poliitilises elus siiski aristokraatide kõrvaletõrjumist ning vaatamata sellele, et Periklese aegset Ateenat peetakse demokraatlikuks, jäi sisuliselt see ikkagi ühemehe tahtele allutatud riigiks.
Viissada aastat hoidis Sparta kinni Lycurgose antud seadustest ja elukorraldusest ning oli Kreekas kõige tugevam ja kuulsam linn. Sparta oli teistele Kreeka linnriikidele õigluse ja tarkuse eeskujuks. Kui teised linnriigid vajasid Sparta abi, siis tähendas see, et vajati Sparta sõjalist juhtimist, mitte aga rahalist ega otsest sõjameestega sekkumist.
Mitmedki filosoofid on andnud soovitusi , kuidas luua täiuslikku riiki, aga ainult Lycurgos suutis selle teoks teha. Ajapikku aga tulid kuld ja hõbe taas spartalaste ellu ning koos sellega kasvas ka raha- ning  luksusehimuhimu.
Ateenas aastatuhandete jooksul, järjepidevalt arenenud demokraatlik ühiskonnakorraldus lõi aluse tänapäeval kehtiva demokraatiale. Olgugi, et ka tänapäeval esineb nii türannistlikku, aristokraatlikku kui ka vanale kreekale tundmatuid valitsemisviise, peavad enamus tänapäeva ühiskkonnaliikmetest demokraatiat siiski parimaks teadaolevaks valitsusviisiks.
Ajalugu 10 klass
Kodutöö
lehti  4
Hinne 5