Asutava Kogu valimised ja tegevus 1919 - 1920. Eesti Vabariigi 1. põhiseaduse vastuvõtmine ja parlamentaarse demokraatia kujunemine, maaseaduse vastuvõtmine ja maareformi teostamine (0)

Ajalugu
Asutava Kogu valimised ja tegevus 1919 - 1920. Eesti Vabariigi 1. põhiseaduse vastuvõtmine ja parlamentaarse demokraatia kujunemine, maaseaduse vastuvõtmine ja maareformi teostamine .
Asutav Kogu – uue riigi tekkides või riigikorra muutudes valitav parlament , peaülesandega koostada ja vastu võtta põhiseadus. 120-liikmeline Asutav Kogu asus tööle 23. aprillil 1919 ning töötas kuni 1920. aasta lõpuni.
Asutava Kogu tegevus:

moodustati Eesti Vabariigi valitsus eesotsas Otto Strandmaniga.

Võeti vastu Eesti Vabariigi Põhiseadus 15. juunil 1920 kuid jõustus alles 21. detsembril 1920.

Eesti Vabariigist sai parlamentaarne demokraalik vabariik, eesotsas 100 liikmeline 3 aastaks valitav riigikogu (seadusandlik võim). Täidesaatvat võimu hakkas teostama Vabariigi Valitsus. Valitsuse tegevust juhtis riigivanem, kes lisaks peaministri kohale, täitis ka riigipeale kuuluvat esindusülesannet.

Laialdased kodanikuõigused, sealhulgas anti naistele meestega võrdne valimisõigus, alates 20. eluaastast. Isiku- ja korteripuutumatus, ühinemiste-, koosolekute-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadus.

Rahvas oli kõrgeim riigivõimu kandja kolmel viisil:
a) Riigikogu valimised
b) rahvahääletus
c) rahvaalgatus
Maaseaduse vastuvõtmine ja maareformi teostamine: Kuna enne iseseisvumist oli majandus allutatud Vene huvidele, siis vajas senine majandussüsteem põhjalikke ümberkorraldusi. Esimeseks sammuks sai radikaalne maareform, mille aluseks oli 10. oktoobril 1919 vastu võetud maaseadus . Reformi käigus riigistati mõisate maa, hooned, tehnika, kariloomad. Lõviosa võõrandatud maadest jagati välja, kokku loodi 35 000 asundustalu . Kõigepealt said maad Vabadussõjas silmapaistnud sõjamehed, seejärel alles soovijad. Maareformi tulemusel asendus mõisamajandus talumajandusega, kadusid varasemad teravad vastuolud ning tekkis Eesti Vabariigile lojaalne väikeomanike kiht.
Ühiskond
Vabad- ja demokraatlikud valimised: funktsioonid, põhiprintsiibid ja tunnused, proportsionaalne ja majoritaarne valimissüsteem.
Demokraatlikud valimised: kõigil kodanikel on õigus hääletada, ent võib seda ka mitte teha. Kõik valimisõiguslikud kodanikud võivad ka kandideerida. Hääletusõigus peab olema piisavalt suurel hulgal ühiskonnaliikmetel. Igal häälel on võrdne kaal. Kõrvalistel isikutel on keelatud hääletajat mõjutada ning hääletaja peab langetama otsuse oma südametunnistuse järgi. Hääletustulemus peab sõltuma kodanike ühisarvamusest suurimal võimalikul määral.
Valimissüsteem määrab ära, kuidas jagunevad häältetulemusest lähtudes kohad esindusorganis.
Majoritaarne valimissüsteem – rakendatakse kaheparteisüsteemiga riikides, näiteks Suurbritannias, USA-s, Austraalias. Ühemandaadilised valimisringkonnad. Vastavas ringkonnas saab valimised võita ehk saadikukoha omandada ainult üks konkureerivatest kandidaatidest – see, kes saab teistest rohkem hääli. Teistele kandidaatidele antud hääled lähevad kaotsi. Enamus valimiste korral annavad poliitilises elus 2-3 suuremat parteid, sest valimissüsteem sunnib sarnaste eesmärkidega erakondi ühinema. Tavaliselt tagab see suurimale erakonnale parlamendis absoluutse häälteenamuse ja võimaldab moodustada stabiilse üheparteilise enamusvalitsuse.
Proportsionaalne valimissüsteem – rakendatakse mitmepartei süsteemiga riikides, näiteks Eestis. Riik on jagatud mitmemandaadilisteks valimisringkondadeks. Saadikukohad jagatakse parteide vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt kusjuures kehtib ka valimiskünnis. Rakendatakse avatud (rohkem hääli kogunud kandidaat tõuseb erakonna nimekirjas ettepoole ning seega on suurem võimalus pääseda esinduskogusse) ja suletud (vahet pole palju hääli saab mingi kandidaat, sest esinduskogusse pääseb erakonna poolt nimekirja etteotsa valitud kandidaat) nimekirju.
Filosoofia
Teema: Platon demokraatia vastu
Näidisküsimus: Kas nõustud Platoni põhjendustega?
Materjal:  http://filosoofialeht.weebly.com/11-klass.html , Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse (J. Wolff ) lk 86-88
Ei nõustu, sest Churchill on öelnud, et demokraatia on halb valitsemisviis kuigi parim teadaolevatest. Demokraatia üks plusskülg on see, et kui valimised peaks võitma keegi ebasobilik inimene, vahetatakse ta mingi perioodi möödumisel välja või kõrvaldatakse ametist umbusaldusavalduse tõttu. Autoritaarsus aga annab nii-öelda loosiga rahvale mingi isiku, kes hakkab valitsemist korraldama ning see isik ei vahetu iga teatud aja tagant ning selle isikuga tuleb lihtsalt leppida määramatu hulk aega, võimalik, et ka kogu elu.