Astronoomilised uurimismeetodid (1)

Kehra Keskkool
Astronoomia uurimismeetodid
Referaat
Kehra 2007
Sisukord
Tiitelleht lk 1
Sisukord lk 2
Astronoomia lk 3
Astronoomia ajalugu lk 3
Astronoomia uurimismeetodid lk 3-4
Pildid lk 5-6
Kasutatud materjalid lk 7
Astronoomia
Enne kui saan asuda teema kallale „astronoomia uurimismeetodid,“ pean ära selgitama, mida tähendab astronoomia. Astronoomia ehk täheteadus on teadusharu , mis uurib taevakehade ja nende süsteemide ning kosmilise hajusaine ehitust, liikumist ning arengut.
Erinevalt paljudest teistest teadustest ei ole astronoomia nimetuse lõpus "- loogia ", vaid "-noomia" kreeka sõnast nomos 'seadus'. Nimetuse esimene osa tuleb vanakreeka sõnast astēr 'täht, taevakeha '. Astroloogiat peetakse pseudoteaduseks.
Astronoomia jaguneb omakorda kolmeks: astromeetria tegeleb taevakehade asukoha määramisega ning taevakaartide koostamisega; taevamehhaanika uurib taevakehade, eeskätt planeetide liikumist ruumis ja selle liikumise kajastumist taevasfääril ja astrofüüsika, mis uurib taevakehadelt tulevat kiirgust ja teeb sellest järeldusi nende ehituse ja arenemise kohta.
Astronoomia ajalugu
Astronoomia on üks vanemaid teadusharusid, mis olemas on. Juba kiviajal olid olemas algsed teadmised tähistaevast ja selle tsüklitest. Me teame, et juba kiviajal olid olemas teadmised astronoomiast, mille põhjal ehitati Stonehenge . Kiviaja astronoomia oli sedavõrd arenenud, et tänapäeva teadlased pole ikka veel täielikult lahendanud ära Stonehenge’i mõistatust. Astronoomia hakkas jõudsasti arenema antiikajal , kui vanad antiikriigid hakkasid kirja panema tähtkujusid, ning ehitasid terveid linnasid taeva järgi, rääkimata püramiididest. Astronoomia uurimine sai oma hoo sisse 17. sajandil. Astronoomia on tänapäevani aktuaalne teema, mis ei kustu ennem, kui inimene saab vabalt liikuda kosmoses.
Astronoomia uurimismeetodid
Astronoomia on juba vana teadus. Kiviajal uuriti taevast vaatlusi läbi viies. Mõistagi ei olnud neil veel mingisuguseid teleskoope ja aparaate. Kõik oma uurimused viisid nad läbi oma silmade. Silmadest on kujunenud meie põhiline astronoomia uurimismeetod . Niimoodi vaatlesid kiviaja, antiikaja ja keskaja teadlased taevast.
Esimesed teleskoobi sarnased seadmed ehitati Hollandis Galileo poolt. Kuid teleskoobi effekt avastati tänu hollandi prillimeistritele Z.Jansenile, H.Lippersheyle ja J.Metiusele. Peale seda levis teleskoop väga kiiresti üle kogu Euroopa. Teleskoobist sai uus ja tõhus vahend taeva uurimiseks.
Tänu Galileole ja prillimeistritele levis idee teleskoobist kaugele. Ajapikku see uuenes. Teadlased arendasid teleskoopi edasi, et näha kaugemale, näha täpsemalt jne. Tänapäeval on muutunud teleskoobid hiiglaslikeks. Suurim neist asub kosmoses. Selle teleskoobi nimi on The Hubble Space Telescope. Tõlkes tähendab see Hubble’i kosmose teleskoopi.
Teleskoobid pole ainsad seadmed, millega uuritakse astronoomiat. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab palju rohkem, kui silmaga näha. Peale tähtedevahelise tolmu ja gaasiliste ainete osakeste on kosmoses ka raadio- ja muud lained. Neid paljalt tavateleskoobiga ei näe.
Infrapunakiirgust võtavad vastu tehiskaaslased ja maapealsed teleskoobid. Kiirgus lähtub galaktikate keskmest ja gaasipilvedest, milles moodustuvad tähed.
Ultraviolettkiirguse ehk lühilaine kiirguse saavad teadlase teavet tähtede koostise kohta. Tähe ultraviolettkiirguse põhjal tehtud arvutipilt näitab, milline on tähte ümbritseva atmosfääri väliskihi gaaside koostis ja liikumise kiirus.
Röntgenkiirgust võtavad vastu mõningad tehiskaaslased. Nende abil on avastatud musti auke , mis kiirgavad röntgenkiiri sellal, kui nad neelavad läheduses asuva tähe gaase .
Gammakiirgust püüavad ka tehiskaaslased. Erinevaid kiirgusi püüavad tehiskaaslased, sest neid ei takista maa atmosfäär. Gammakiirguse osakestel on väga suur energia. Seda saadavad välja väga paljud objektid, sealhulgas ka pulsarid, mis on plahvatanud tähtede jäänukid.
Radarisignaale püütakse maapealt spetsiaalsete seadmetega. Teadlased koostavad planeetide ja nende kaaslaste radarikaarte selle järgi, kuidas raadiolained taevakehade pinnalt tagasi peegelduvad. Radarikaartide abil saab näha taevakehade reljeefe.
Raadiolained tekitavad paljud taevakehad . Raadiolained on sellele kehale ainuomased. Raadiolaineid võtavad vastu suured kausikujulised raadioteleskoobid. Selle uurimismeetodiga on avastatud erinevaid pulsareid, kvasareid ja raadiogalaktikaid.
Neutriinodetektorid saavad teavet Päikese ja plahvatanud tähtede kohta. Neutriinodeks nimetatakse väikeseid osakesi, mis tulevad tähtedelt. Enamik neutriionsid läheb otse läbi Maa, kuid sügaval maa sees asuvad detektorid võivad neist mõna ka kinni püüda ja selle kaudu teavet koguda. Teavet saavad nad siis, kui neutriinod sisenevad maa all olevasse anumasse, ning seepeale võtavad tundlikud valgusdetektorid vastu sähvatuse, mis tekib osakese sisenemisel anumasse. Neutriinodetektor koosneb suurest veeanumast, milles tekib valgussähvatus, kui neutriino seda läbib.
Pildid:
Hubble Teleskoop
Gammakiirte teleskoop
Röntgenkiirte teleskoop
Ultraviolettkiirte teleskoop
Radarteleskoop(üleval) ja raadioteleskoop(all)
Kasutatud kirjandus ja materjal:
„Eneke 4“
Dorling Kindersley „ Illustreeritud lasteentsüklopeedia“
http://et.wikipedia.org
7