Aseri lade (0)

Aseri lade
Lademe stratotüübiks on vana, omaaegse tsemenditehase paemurd Põhja-Eesti panga serval , umbes 2,5 km Aseri asulast loode pool. Lademe paljandeid on terve panga ulatuses ja panka lõikavate jõgede kallastel. Aseri lademe leviala ulatub peaaegu üle terve Eesti terriotooriumi.
Aseri lademe alumise piirina käsitletakse hästi väljakujunenud ebatasast väikeste soppidega ja enamasti pruunikaskollase impregnatsioonivööga katkestuspinda. Kõnealune piir tähistab olulist muutust kivististe koosluses. (1)
Lademe paksus kõigub Põhja-Eestis 0.1- 4,2 m piires, Lõuna-Eestis aga 1,5 – 5,6 m piires. (1)
Kivimiliselt koosneb Malla kihistik ooidlubjakivist ja merglist, Ojaküla kihistik ooidlubjakivist, Rokiškise kihistu kirjuvärvilisest ooidlubjakivist, Segerstadi kihistu punavärvilisest muguljast lubjakivist. (1)
Aseri lademes võib eristada kahte litoloogiliselt eriilmelist kivimkompleksi. Ülemise moodustab Aseri lademe Ojaküla kihistik, mis koosneb hallikast, beežika tooniga pisikristallilisest raudooididega lubjakivist. Tihedamalt on ooide kihistiku ülemises 10–15 cm paksuses osas, vahetult Lasnamäe lademe all ja alumises, ca 40 cm paksuses osas. Ojaküla kihistikule on iseloomulikud ka lainjad dekoratiivsed katkestuspinnad, millele on tihedamalt kontsentreerunud raudooide. Kihistiku paksus uuringualal on stabiilne - 0,9–1,16 m. Lamamipind jääb abs tasemele 48,93 m mäeeraldise loodeosas ja langeb kaguosas tasemele 46,67 m. (1,2)
Aseri lademe alumises osas – Malla kihistikus – lasub hall, sinaka tooniga pisikristalliline, tihe, plaatjas, keskmise- kuni paksukihiline lubjakivi , millele on iseloomulikud rohked fosfaatse impregnatsiooniga lainjad dekoratiivsed katkestuspinnad. Kihistiku ja ühtlasi ka Aseri lademe alumiseks piiriks on markantne, sügavate taskutega fosfaatse impregnatsiooniga katkestuspindade kompleks. Ühtlasi on see ka kasuliku kihi alumiseks piiriks ning jääb abs tasemele 45,87–48,18 m, keskmiselt 47,15 m. Malla kihistiku paksus on 0,6-0,85 m, keskmiselt 0,73 m. (1,2)
Joonis 1.
1) Trilobiidid (Trilobita) on lülijalgsete hõimkonda kuulunud väljasurnud loomade klass.
Trilobiidid olid merelised lülijalgsed, kellest enamik kuulusid põhjaelustiku hulka. Trilobiidid tekkisid Kambriumi ajastul ning surid lõplikult välja Permi lõpus 250 Ma.
Välisskeleti olemasolu ning merelise eluviisi tõttu on säilinud väga palju trilobiitide kivistisi . Tänapäevaks on teada umbes 15 000 liiki trilobiite. Ka Eesti Paleosoikumi vanusega settekivimeis on rohkelt trilobiitide kivistisi (1, 2)
2) Okasnahksed ( Echinodermata ) on teissuusete põhikonda kuuluvate eranditult merelise eluviisiga loomade hõimkond. Okasnahkseid on leitud kõikidelt ookeanisügavustelt. Neid on kirjeldatud umbes 7000 liiki.
Keelikloomade järel on okasnahksed liigirikkuse poolest teine rühm teissuuseid.
Okasnahkseile on ainuomane tsöloomist tekkinud hiljuse- ehk ambulakraalsüsteem, mis talitleb ühtaegu nii ringe - kui hingamiselundina. (1,2)
Joonis 2.
3) Nautiloidid on primitiivsed, välise mitmekambrilise kojaga peajalgsed. Koda oli kas lamespiraalselt keerdunud või sirge, kambrid olid üksteisest vaheseintega eraldatud ja gaasiga täidetud. Gaasi rõhku sai muuta kambreid ühendava sifooniga. Kõige välimises elukambris elas loom ise. Vanimad nautiloidide kivistised on leitud Kambriumikivimitest. (1,2)
Joonis 3. (kirju lubjakivi – kirju paas)
Geoloogia muuseum – joonis 1.
http://www.looduskalender.ee/klint/est/6.html - joonis 3.
http://geokogud.info – joonis 2.
Geoloogia muuseum – 1
http://geokogud.info – 2