Arvutikaitse (0)

Tiitelleht
Teema: Arvutikaitse
SISSEJUHATUS
Minu töö teemaks on „Arvutikaitse”. Minu töö eesmärgiks on selgitada välja, kuidas arvutit kaitsta erinevate viiruste eest ja missuguseid tarkvarasid kasutada.
ARVUTIKAITSE
Õige asend
Arvuti taga kipub tihti olema nii põnev, et ebamugav asend ei anna tunda enne, kui kael , käed ja selg juba valutama hakkavad. Arvuti peab arvutilaual paiknema nii, et ekraani taga pole vaja küürutada või, vastupidi, alt üles vaatamiseks kaela kõverdada. Klaviatuur peab olema vastavas sahtlis või laual selliselt,  et ka randmetel on toetusruumi, hiir aga paigutatud nii, et käsivarrel on küll toetuspunkt, kuid hiire liigutamiseks pole tarvis laua taga lösutada.
Silmad vajavad kaitset
Pikaajaline ekraani jälgimine väsitab silmi, samuti kipub silmalaug niisutama silmamuna harvem kui tavaliselt ja silm jääb kuivaks . Täiskasvanute puhul tuleks iga kahe tunni arvutitöö järel teha veerandtunnine paus silmade puhkamiseks, laste puhul peaks paus tekkima iga poole, hiljemalt kolmveerand tunni järel. Pausijärgset uue kolmveerandtunnise arvutisessiooni lubamise mõttekust tasuks tõsiselt kaaluda.
Ka vana ja väsinud monitor ei ole silmadele hea. Virvendav ning hägune pilt võib peavalu ja unehäireid põhjustada ka täiskasvanuil, lastest rääkimata. Paraku viiakse tõsiseks tööks kõlbmatu monitor liigagi tihti laste juurde oma vanaduspäevi lõpetama…
Arvutile ei matse limonaad ega küpsisepuru
Mistahes elektroonilistele seadmetele ei meeldi kokkupuude vedelikega. Ja ega lastelegi meeldi limonaadiloigus ujuvalt klaviatuurilt või hiirelt elektrilööki saada. Kui aga morsiklaas juhtub ümber minema näiteks sülearvuti peale, võib selle remont maksma minna pea poole arvuti hinnast . Leiva- ja küpsisepuru ning pitsajääke aga on väga tülikas arvuti seest hiljem kätte saada. Nii et toit ja jook ei sobi kohe mitte kuidagi arvuti lähedusse, milline asjaolu tuleks lastele kohe alguses ka selgeks teha. Ning mõistagi ka ise eeskuju anda!
Operatsioonisüsteemi seaded
Lisaks töökohale tuleks lapse jaoks ette valmistada ka arvuti. Soovitan ohverdada kümmekond gigabaiti kõvakettast ning paigaldada lapsele päris eraldi keskkond – sobib mõni linuxilistest, näiteks Estobuntu (saab aadressilt www.estobuntu.org). Nimetatu on eestikeelne, juurde saab tõmmata ohtrasti tasuta mänge ja harivat tarkvara ning turvaseaded on vaikimisi sisse ehitatud. Ka pahavara koha pealt võib linuxit kasutades julgem olla.
Kui riistvara linuxiga ei sobi või ei ole selle kasutamine mõnel muul põhjusel võimalik, tuleks lapsele (ja tegelikult ka endale!) teha eraldi, piiratud õigustega kasutaja. Sel viisil arvutit kasutades on vähem karta , et pahavara ja soovimatud programmid arvutisse pesa teeksid.
Arvuti olgu üldkasutatavas ruumis!
Nagu ütleb hea sõber Anto Veldre: “Kui te just PEATE end veebikaamera ees paljaks võtma, siis hoolitsege vähemalt selle eest, et teie ala- ja ülakeha sama sessiooni jooksul korraga nähtavad ei oleks”. Kuid lisaks veebikaameraga tehtavate lolluste tõkestamisele saab silma all olevat võsukest paremini aidata ka siis, kui too näiteks kiusajatega kimpu või muidu hätta peaks jääma – vaevalt et üha enam kössi tõmbuv ja kurvemaks muutuv järeltulija vanemliku pilgu eest varju jääb.
Keelatud kohad
Kui tunnete tõsist muret võimaliku mõju pärast, mida internetis leiduvad porno - või muud räiged saidid teie võsukese moraalsele palgele avaldada võivad, saab vajadusel tõkestada ligipääsu teatud kodulehekülgedele.
Sügavamat mõtet sellel minu arust siiski ei ole, sest esiteks on piirangutest möödahiilimine liiga lihtne, teiseks on internetis leiduva ebatsensuurse materjali mass filtreerimiseks liiga mahukas, kolmandaks aga leiab eriti kooliealine jõnglane alati mõne piiranguteta arvuti. Nn. lapselukutarkvara ei ole tõenäoliselt samuti parim lahendus, valdavalt võõrkeelsele kasutajaskonnale mõeldud filtrid ja märksõnad võivad Eesti oludes anda väga kentsakaid tulemusi.
Parim viis last internetiohtude eest kaitsta on temaga mõistlikult rääkida, selgitada, et näiteks kasutajaõigustest tulenevad piirangud ei ole mitte pahatahtlikud, vaid on mõeldud arvuti ja tema enda kaitseks. Lapsega võiks ühiselt internetis ringi liikuda ja seletada, mis toimub, kus on põnevad ja kasulikud või siis ebahuvitavad kohad, miks mõnedel lehekülgedel on sellised tädid, kes ei jaksa endale riideid osta ning millistele lehtedele meelitatakse inimesi selleks, et nende arvuteid viirustega nakatada.
Kõik pole sõbralik ega heatahtlik
Internetis liigub palju põnevat ja kasulikku informatsiooni ning suurepäraseid ja tarku inimesi, aga paraku ka neid, kes paha peal väljas. Viimaste hulka kuuluvad  nii tavalised häkkerid-huligaanitsejad, rämpspostitajad, petturid, isikuandmete vargad , parooliõngitsejad, pahavaralevitajad, botnetipidajad kui ka pedofiilid . Kogu seda issanda loomaaeda ning nende poolt kasutatavaid võtteid siinkohal kirjeldada ei jõua, selleks on välja mõeldud politseikroonika.
Lisaks ussidelel, viirustele ja troojalastele tuleb last hoiatada ka pealetükkivate vestluskaaslaste eest nii foorumites, suhtluskeskkondades kui ka MSN-is (viimases on eeldatavasti tundmatute kontaktide lisamine blokeeritud). Kui keegi ikka kiusama hakkab, on alati olemas sulgemis- või kustutamisnupp!
Isikuandmed
Kodulehekülgede ja eriti blogide pidamine on tore ja kasulik meelelahutus , arendab eneseväljendamisoskust ja kunstimeelt, kuid jällegi tuleb meeles pidada, et kõik, mis on kord juba internetti üles pandud, muutub kogu maailmale nähtavaks. Sealjuures ei aita alati ka see, kui kord juba ülesriputatud materjal veidi hiljem ära kustutada – otsimootorite mällu jääb see ikka alles.
Seepärast tuleb nii last juhendades kui ka tema eest näiteks kodulehekülge üles pannes alati hoolikalt läbi kaaluda, mida tasub avaldada ja mida mitte. Oma koduse aadressi, telefoninumbri, meiliaadressi ja kodus leiduvate väärisesemete eksponeerimine ei ole kuigi tark tegu. Samuti ei maksa väga avameelselt kirjeldada, mida sõpradest-tuttavatest tõsimeeli arvatakse – hilisem  solvumisvõimalus säilub aastakümneteks.
Paroolid
Lisaks sellele, et enda ja oma kodu kohta ei tuleks võrgus igaühele kõike rääkida, tuleb lastele juba maast-madalast selgeks teha, et ka paroolid tuleb jätta ainult enda teada. Ka parima sõbraga võib vahel tülli minna ning kiusatus võõras mängu- või reidikontos endisele sõbrale negatiivset kuulsust tekitada võib olla liiga suur.
Samuti tuleb last hoiatada, et keegi võib kuulda, kui ta parooli selle meeldejätmiseks omaette kordab, või leida paberi, kus see unustamise vältimiseks kirja sai pandud.
Autorikaitse
Nähtus, millega pahuksisse sattumist samuti juba väga noores eas vältima tuleks hakata, on autorikaitse. See hõlmab mitte ainult piraattarkvara kasutamist, vaid ka filmide ja muusika loata allalaadimist ning võõraste tekstide ja piltide esitamist enda omadena. Igast sellisest väärkasutamisest jäävad jäljed ning kunagi ei tea, millal autor oma õigusi nõudma tuleb. Lapsele on siin hea tuua eluline näide – mida tema tunneks, kui keegi tema suure töö ja vaevaga joonistatud pildile oma nime alla kirjutaks ja selle eest viie saaks, temal kui tegelikul autoril tuleks aga uuesti otsast pihta hakata