Arvo Pärt (1)

ARVO PÄRT (sündinud 11. septembril 1935 Paides ) on eesti helilooja .
Pärt alustas oma muusikalist haridusteed 7-aastaselt Rakvere Muusikakoolis . Juba 14–15-aastaselt oli ta võimeline komponeerima. On öeldud, et õpingute ajal Tallinna Riiklikus Konsevatooriumis (praegu Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia) Heino Elleri kompositsiooniklassis paistis , et "ta raputab noote varrukast". Kaasaegse muusikaga väljaspool Nõukogude Liitu oli sel ajal väga raske kursis püsida, kuid mingil määral hangiti siiski ebaseaduslikult välismaise muusika salvestusi ja noote.
Aastatel 1958–1967 töötas Pärt Eesti Raadios helirežissöörina. Ta kirjutas ka muusikat teatri ja filmi jaoks ning konservatooriumi lõpetamise ajal 1963. aastal võis teda pidada juba professionaalseks heliloojaks.
1980. aastal emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ning asus pärast peatumist Viinis elama Lääne-Berliini, kus ta elab tänini.
Pärdi looming jaotatakse kaheks perioodiks . Teise perioodi tööd on tuntumad. Varajased tööd valmisid ranges neoklassikalises stiilis või mõjutatuna Dmitri Šostakovitšist, Sergei Prokofjevist või Béla Bartókist. Seejärel hakkas Pärt komponeerima Arnold Schönbergi dodekafooniat kasutades ja kirjutas seeriamuusikat. Sellega oli ta Nõukogude süsteemile vastumeelne ja samas osutus see loominguliseks ummikuks. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks."
See on võib-olla liialdus , sest just sel ajal kirjutas ta 3. sümfoonia, mis märgistab üleminekut ühelt stiililt teisele. On siiski selge, et Pärt oli sügavas kriisis. Ta hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. Samal ajal hakkas ta uurima religiooni ning liitus õigeusu kirikuga . Tõenäoliselt oli tema kriisil rohkem vaimne kui muusikaline iseloom.
1976. aastast peale hakkas ta kirjutama hoopis teistsugust, "tintinnabuli"-stiilis muusikat, mis sarnaneb kellahelinale. Seda iseloomustavad lihtsad harmooniad, sagedased kaunistamata noodid ja lääne harmoonia aluseks olevad kolmkõlad, mis kõlavadki nagu kellahelin. Tintinnabuli-muusika on rütmiliselt lihtne ning selles puuduvad tempomuutused. Varajase muusika mõju on silmnähtav. Hilisloomingu teine iseloomulik joon on see, et nad on sageli kirjutatud vaimulikele tekstidele. Enamasti kasutab ta ladinakeelseid tekste .
Pärdi loomingut nimetatakse mõnikord ka postmodernistlikuks.
Arvo Pärt on õnnelik helilooja selle poolest, et tema muusikat on hästi mõistetud juba tema eluajal. Pärdi teoseid mängitakse kogu maailmas ja seda on välja antud üle 80 laserplaadil.
Pärt on öelnud, et tema muusika on nagu valgus, mis läbib prisma : igale kuulajale võib sellel olla pisut erinev tähendus, nii et tekib vikerkaaretaoline muusikaline elamus.
Tunnustused :
2004 ajakirja Musical America aasta helilooja
Tartu Ülikooli audoktor
Eesti Filharmoonia Kammerkoori 2006. aasta septembris ilmunud plaat Da Pacemi ettekandega võitis 2007. aastal parima kooriesituse Grammy.
Léonie Sonningi muusikaauhind (2008)
Teoseid:
Perpetuum mobile (1963)
Esimene sümfoonia (1964)
Teine sümfoonia (1966)
Kontsert tšellole ja orkestrile Pro et Contra (1966)
Kolmas sümfoonia ( 1971 )
Aliinale (1976)
Tabula rasa kahele viiulile, prepareeritud klaverile ja kammerorkestrile (1977)
Peegel peeglis (1978)
Passio (1982)
Te Deum (1984) koorile, prepareeritud klaverile ja keelpilliorkestrile
Stabat Mater (1985)
Festina lente (1988)
Magnificat (1989)
Berliini missa (1990)
Miserere (1990)
Siluani laul (1991)
Litaania (1994)
I am the true vine (1996)
Dopo la vittoria (1996)
Kanon pokajanen koorile (1996)
Missa syllabica koorile ja orelile (1996)
Triodon (1998)
Como anhela la cierva sopranile ja sümfooniaorkestrile (1999)
... which was the Son of... (2000)
My heart 's in the Highlands (2000)
Nunc dimittis (2001)
Littlemore Tractus (2001)
Salve Regina (2002)
"La Sindone" (2006) – Esiettekanne Torino toomkirikus (Cattedrale di San Giovanni Battista)