Mida eestlased usuvad? Kristian Päll 11.LO 1) Eestlased on alati uskunud end olevat religioosselt leige rahvas, kellele on omane ratsionaalsus ja eluterve skepsis. Postimehe arvamustoimetaja Liisa Tagel kirjutab oma arvamusloos 2015. aasta uuringust ''Elust, usust ja usuelust''. Selle uuringu tulemusena saadi teada, et Jumala olemasolu usub 39 protsenti Eesti elanikkonnast, nendest 38 protsenti eestlastest ja 62 protsenti mitte-eestlastest. Ristitud on 46 protsenti eestlastest ja 80 protsenti mitte-eestlastest. Peamisteks usunditeks on õigeusk ja luteriusk. Infot otsisin märksõnadega: eestlase usk, religioon Eestis, eestlase suhtumine usku. 2) Artiklite pealkirjades oli välja toodud lühidalt juhtlõigu tekst
Nagu lugeda võib, on arvamuses kasutatud rohkem suulist kõnet ja uudis komposeeritud kasutades hoopis kirjalikku kõneviisi. Suuline kõne on spontaanne, kasutusel on erinevad stiilinähtused (kõnekeelele omased argikeelsused, släng, vulgarism) ja lausestuse osas kasutataks suulises kõnes enamasti lihtlauseid, mis võivad olla ühendatud liitlauseks kasutades rohkelt asesõnu (nt. ,,Oletame, et olete koondatud."). Kui uudises asesõnu peaaegu, et ei leidu, siis antud arvamusloos on asesõnade rohkus tõepoolest kergelt märgatav. - subjektiivsus / objektiivsus · Keskendudes kirjastiilile, uudis on kirjutatud passiivses kõneviisis, ilma tekitamata lugejas mingit spetsiifilist soovitud emotsiooni. Erinevalt sellest, arvamusloos on kasutusel palju emotsionaalsem keel, soovides sellega rõhutad subjektiivset tunnet probleemi üle (nt. ,,eriti hull on lugu"). - põhjendatus
Meedia võimalused ja ohud Massimeedia võib olla nii poliitiku vaenlane kui ka sõber. See sõltub sellest, millise pildi on lasknud poliitik meedial endast vormida ning kas ta esineb rohkem kvaliteetses või kollases meedias. Raul Rebane on kirjutanud Postimehes oma arvamusloos, et kohe kui meil hakkasid taas toimuma demokraatlikud valimised, levis poliitikategelaste seas kaks müüti: kui sind pole pildil, pole sind olemas ning igasugune tuntus, ka negatiivne, on hea. Minu meelest need väited on liiga äärmusest äärmusesse, esimesega olen pooleldi nõus, kuid viimasega ei nõustu absoluutselt. On selge, et inimestele, kellele poliitika väga huvi ei paku on meedia suureks abimeheks õppimaks tundma poliitikuid
jätkavad oma tegevust ka tulevikus Kahjuks pole kõik nii roosiline kui paistab. On olnud uudiseid, kus on välja tulnud, et taoteldud rahad pole projekti valmimisse jõudnud. Juhutusin lugema uudist, kus üks ise hakanud põllumees sai PRIAlt raha, et põllumajandust arendada oma kodukohas. Ometi, kontrolli saabudes tuli välja, et polnud põlde kuskil, vaid lookus heinamaad. Arupärimisel väitis mees, et tekitab huumuserikast mulda. Või teine juhtum, millest kirjutas Mehis Palotu oma arvamusloos. ,,Olen näinud mänguväljaku projekti, kus ühe istepingi hinnaks oli märgitud 10 000 krooni. Välimööbel kujutas enesest paarile krohvimata fiboplokile asetatud lauajuppi." Selline käitumine tekitab masendust. Kas peale raha polegi muu oluline? Ei taha kuidagi sellise väitega nõustuda. Pigem kipun arvama,et positiivseid juhtumeid on rohkem kui negatiivseid. Nagu on ka teadatuntud väljend: ,,ei ole halba ilma heata". Eks paratamatult leidub inimesi, kellel on omakasu mängus
Mul on kahju, et ei leitud kindlat mõrvarit ja ei saadud täit selgust sellesse juhtumisse ja siiski jäi õhku küsimus, et kas see enesetapu teinud mees oli siiski Varvara tapja. Artiklis on juhtumi arengu kohta antud vägagi põhjalik ülevaade ja enamik asju oli seal ilmselt ka kirjeldatud. http://www.postimees.ee/3642081/voimalik-varvara-tapja-tegi-enesetapu Tarmo Pikner: Toobal tembutab taas 4. aprill 2016 13:59 Tarmo Pikner räägib oma arvamusloos halvustavalt Priit Toobalist ja tema sahkerdamistest. Toob välja, et ei ole õige, et süüdimõistetud inimene on erakonnas peasekreter, kuigi peaks ta olema erakonnast lahkunud hoopis. Lisaks on Toobal õhutanud sisetüli ja üritanud Mailis Repsile kohta kätte näidata, kuid see ei ole õnnestunud. Artiklis on ausalt ja otsekoheselt kirjeldatud Toobali sahkerdamisi poliitikas. Minu arvates on kriitika vägagi õigustatud ja taoliste inimeste hoidmine
Arvamuslugu Mina arvan, et kool tehtud inimestele liiga rutiinseks ja igavaks. Inimestel pole mingit muud vaheldust koolis, ei saa praktikat koolis(kui juhuslikult ei käi kutsekoolis), igapäev on väga pikk ja ei jätku tihti aega huviringideks või trennideks, koolipäev hakkab liiga vara mõne jaoks, ei oska kasutada asju, mis tuleks reaalses elus ka kasuks, sest kool ei räägi neist. Need ongi teemad millest tahaksin rääkida oma arvamusloos. Me ei saa praktikat koolis. Me õpime küll väga huvitavaid asju, kuid me õpime selliseid asju, mida me päris elus tegelikult kasutada ei oska, sest me oleme koolitunnis vaid rääkinud sellest, me pole seda kõike läbi teinud või vähemalt osaliseltki. Me ei oska omandatud asju kasutada päriselus. Arvan, et enamus meist ei oska kasutada mõõdikuid ja asju, millest tunnis räägitakse. Me teame, mida nad teevad ja mõõdavad, kuid me tihti ei oska skaalat kasutada jne.
tabavalt tänavaga, kus ,,peab tihti rääkimise asemel karjuma, sest kogu ümbruskond on lärmakas." Tegelikult peab kommentaariumite lugemiseks üsna hea orienteerumisoskus olema, sest sealt võib tõesti väga arukaid ütlemisi leida, kui oskad neid muu lärmi seest üles leida. Kahjuks on kommentaariumid ajakirjandust liiga palju mõjutama hakanud. Kõige paremini kirjeldab seda Tiit Hennoste oma arvamusloos ,,ajakirjandus on kommi nuruv koer", kus ta ütleb, et ,,kommimisväärtusi järgiv ajakirjandus pakub seda, mida kommija tahab". Ka minu silmi riivavad just need lood, kus kutsutakse inimesi üles kommenteerima, kes kandis sellel üritusel selle kleidi paremini välja ja kuidas meeldib sulle tema uus video? Siinkohal võib ajakirjanikku tõesti ette kujutada magusat nuruva koerana. Sest just tema uudislugu
1. Oma arvamusloos kirjutas Otto de Voogd sellest, et kas on võimalik, et Eesti riik teab oma kodanike ID-kaartide salajasi võtmeid. Vastuses sellele kirjatükile kirjeldas Agu Kivimägi, kuidas on tehniliselt lahendatud privaatvõtmete genereerimine. Kirjeldage miks ei saa riik (ega keegi eraisik) omada koopiat teie ID-kaardil olevast salajasest võtmest? Iga ID kaardil on kaks paari võtmeid- üks paar tuvastamiseks ja teine allkirjastamiseks. Igas paaris on üks võti avalik ja teine privaatne. Võtmed ei ole laetud ID kaardile, vaid kaart genereerib need ise. ID kaardi protsessor ja mälu on disainitud nii et privaatne võti ei lahkuks kunagi kaardilt. Kui on aeg kasutada võtit, siis andmed on saadetud kaardile ja manipuleeritud võtmega; kaart siis väljastab tulemuse. On palju kiipide tootjaid maailmas ja nad ei avalda randomiseeritud algoritme mida nad kasutavad. Riik ja eraisikud ei saa...
Ta ise kommenteeris, et Eestimaalt lahkumine teda ei ahvatle. «Ära käia on tore, aga päriselt ära minna ei saa. Mul on siin liiga palju, mida ma ei või jätta,» sõnas Vanilla Ninja ajal pikalt Saksamaal viibinud ning alles hiljuti Ameerikas näitlemist õppinud noor naine. Alati on tore lugeda uudiseid eestlastest, kes siit lahkuda ei taha. Eriti viimasel ajal, kui on ajakirjanduses kuum teema, kuidas kuulsused ,,pühivad Eestimaa tolmu jalgelt". Ühes arvamusloos on teda nimetatud kui blondi inglit Eesti popitaevas. Ka minu meelest on Lenna üks vähestest Eesti naislauljatest, keda saab tõsiselt võtta ta on võitnud palju muusikaauhindu ja osalenud Eesti Laulul, ning tema laulusõnad ei ole kirjutatud ainult selleks, et laulust saaks koheselt hitt, vaid sõnadel on ka mingi tähtsus ja sügavam mõte. Ka teised muusikud on teda tunnustanud. ,,Lepland: Lenna on kihvt ja andekas inimene". Minule
päevakajalisus, viited uuringutele ja sõltumatutele allikatele ning hea ajakirjanduslik stiil, kuna tekst on kergesti loetav. Seega vastab arvamuslugu vähemalt kolmele Aava ja Salumäe poolt välja toodud uudisväärtuse kriteeriumitele, sündmusel on tugev mõju lugejate elule, osalejad on väljapaistvad isikud või institutsioonid, sündmus on värske ja lugejale lähedane (kusjuures olgu siin mainitud, et uudisloo kriteeriumid ei pea olema vaid uudisloos, vaid võivad avalduda ka arvamusloos, reportaazhis jne). 2) Autorit võib pidada spetsialistiks ehk antud juhul arstiks, kellel on mingisugune autoriteet sel teemal kõnelda ja sel juhul on ta oluline. 3) Leidsin tema loost tekstianalüütiliselt palju huvitavat, mida on võimalik lahata. Tuginen oma analüüsis peaasjalikult Katrin Aava ja Ülle Salumäe raamatule „Meedia ja mõjutamine“ ning Kadri Kasaku arvamusloole „Alkohol on kui truu koer, keda armastame, kuigi ta on meid igast otsast purenud“
Herbert Lindmäe artikkel ,,Hinnang M. Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni raportile" käsitleb rahvusvahelisi raporteid, milles on liialt vähe rõhku pööratud sellele, et kui Eesti Teise maailmasõja ajal okupeeriti, siis just eestlased olid kannatajad. Artiklis toob ta välja mitmeid fakte, mis ei näita eestlasi sellises valguses, kuid peaksid. Veidi teise nurga alt läheneb rahvusluse küsimusele Georg Kirsberg, kes kirjutab arvamusloos ,,Rahvale kuuluvad rahvusriigid ja nende eksistentsi alused" sellest, et rahvas peaks olema riigis kõrgeima võimu kandja, kuid viimasel ajal tundub, et ,,rahval puudub igasugune kontroll riigi tegevuse üle". Rahvusluse olulisuse temaatikat pisut teisest perspektiivist toetavad ka ajalookäsitlused ja isikulood, mille tegelased või kangelased on suurvõimude kuritegude alla kannatanud eestlased. Sisukas ja huvitav intervjuu kirjanik Ira Lemberiga toob muuhulgas välja, kuidas
Samuti tekib mulje, nagu õpetajad oleksid need ühiskonna heidikud, kes ei suuda oma arvamust ja soove kehtestada. Selline kuvand õpetajast kui inimesest, kes peaks paljudele noortele eeskujuks olema ja kelle üks tööülesanne on sisuliselt enesekehtestamine, ei kasvata aga õpilastes ja nende vanemates pedagoogi suhtes austust, pigem vähendab seda. Leidub ka teistsuguseid vaatenurki. Näiteks reporter Mikk Salu arvamus 28. oktoobri Postimehes, kus ta kirjutab arvamusloos pealkirjaga ,,Mikk Salu: õpetaja mugav elu" nii: ,,Kui sellel ametil on miinuseid (palk), siis on ka mitmeid plusse: pikad puhkused, riske, töökaotushirmu ja konkurentsi pole. Jah, kui pingutad kõigest väest, tahad tõesti olla parem õpetaja, siis ega see sinu palgas eriti ei kajastu ülespoole liikumist pole. Teisalt võib amet pakkuda ka mugavat vegeteerimist. Ma olen nõus maksma õpetajatele rohkem, aga mitte kõigile ja valimatult. Õpetaja elukutse ei ole eriline
vaateid. Oma poliitiliste vaadete kohta on ta öelnud: ,,Isamaaliidust ja Mart Laarist pean ma isiklikult väga lugu, ehkki hääletanud olen viimastel valimistel ikka Mõõdukate, nüüd siis sotside poolt. Tõsi, usumeestel on Isamaaliidus minu meelest liiga palju sõnaõigust. Aga kahjuks polegi Eestis ühtki erakonda, mis 100% minu veendumustele vastaks." Tema meelsus, eriti Keskerakonna vastumeelusu, tuleb väga hästi välja ka ta artiklites. Ühes tema hiljuti ilmunud arvamusloos ,,Krokodill ja ninja" naeruvääristas ta Katrin Siska tööle võtmist Keskerankondlikku linnavalitsusse ning loos ,,Kuus tähte eurotaevas" ironiseeris ta valimisreklaame. Ka niivõrd õrna teema juures, nagu seda on poliitka, oskab Kivirähk oma mõteid avaldada ilma, et ta kasutaks labast sõimu või otseselt kedagi süüdistaks. Ta kirjutab väga peenelt ning minu meelest ongi see üks tema võlusi. Stiil
Reservid jätaks minister targu puutumata ja kaaluks pigem laenu võtmist. "Me analüüsime praegu laenu võtmise võimalusi," ütles Padar ning lisas, et kõne alla võivad tulla ka riigi võlakirjad. "Kõik variandid on kaalumisel. Mingit SOSi ei ole, me peame rahulikult oma otsuseid tegema," sõnas Padar. Säälik: krooni devalveerimine ei ole põhjendatud ega mõistlik Rahandusministeeriumi makromajanduspoliitika osakonna juhataja Andrus Säälik kirjutab oma arvamusloos, et krooni devalveerimine ei lahendaks Eesti majanduse ees seisvaid probleeme, vaid tähendaks inflatsiooni kiirenemist ning täiendavaid pingeid. Järgneb Andrus Sääliku arvamus. "Nii õpikutarkus kui teiste riikide kogemus ütleb, et devalveerimisest ei võidaks pikaajaliselt mitte keegi ning pigem aitab kindlalt püsiv Eesti kroon ettevõtetel ja inimestel rasketel aegadel kergemini hakkama saada. Samuti võib täie kindlusega öelda, et Eestil puudub täna vajadus devalveerimiseks.
loonud ning tänapäeval kinnitab see üha enam end valimistetavasse. Ma arvan, et valimised, kus erakondade edu oleneb reklaami kogusest ning sellest, mis erakond suudab teist rohkem poriga kokku määrida, ei ole demokraatiale väga kohane. Küll aga pole selle vastu teha midagi, sest praegustest reklaami seadustest hiilitakse mööda ning korrektset seadusandlust pole. Seega tuleb teha, nagu on tehtud juba aastaid kannatada valimisperiood ära! Sama arvab ka Uudelepp (2009), öeldes oma arvamusloos järgnevat: ,,Õnneks saavad need valimised järgmisel nädalal mööda ning järgmisteni jääb üle aasta". KOKKUVÕTE See uurimus on andnud mulle väga hea ülevaate Eesti riigi poliitika seisust ning sellest, mis vorme kasutavad poliitikuid ja erakonnad, et jõuda tulemusteni. Paljud neist pole ausad ning kindlasti mitte pole kõik seaduslikud. Ometi peale meediakära muud noomitust erakonnad ei saa.
Vajalik on üks näide. Põhjendamine ilma näiteta punkti ei anna. Näited märksõnadest ja kuidas neid saab arvamusloos avada. Selgitus õpetajale. Õpilaselt ei 3. Nimeta lisaks vanusele veel üks tunnus, mille alusel on võimalik Eesti rahvastikku analüüsida. 1 p saa nõuda väga sügavat analüüsi, arvestama peab õpilase sotsiaalset kogemust (elukogemust).
väita, et mida lähedamale ja aktuaalsemaks muutus ETV+ alustamine eetris, seda rohkem hakkas ’’vastu võitlema’’ Vene meedia, kui võtta näiteks NTV uudislugu. Õhtuleht Artikkel kajastamaks Arvamusfestivali debatti (2015) teemal ’’ETV+ - kas ainult meelelahutus’’ annab mitmeid seisukohti, kus ollakse enamasti telekanali poolt, määratledes ära ka, et telekanal peaks pigem end suunitlema meelelahutusliku kanalina. Mittepooldajaid esines omajagu, näiteks peeti ühes arvamusloos telekanalit aastas mitmeid miljoneid neelavaks jaburuseks, sest see ei jõua vabalevisse (Uudam, 2015). Lisaks on eraldi toonud toimetus (2015) välja ka Toomas Mattsoni ETV+ peatoimetaja suunas kriitilise sõnavõtu Facebookis, millele on lisatud ka sõnavõtu kohta käivad kommentaarid Facebookis, mis pooldavad paljuski Toomas Mattsoni seisukohta. Üldjoontes on Õhtuleht märgatavalt kriitilisem teistest lehtedest, avaldades pigem mittepooldavaid artikleid
ka poliitikakujundajad. Ajakirja loojate soov oli, et puuetega inimesi õpitakse paremini tundma, spetsialistid ja abivajajad leiaksid üksteist ning puuetega inimesed ise saaksid ideid, kuidas ennast paremini aidata. Leidsin ajakirjast Puutepunkt ühe loo, mida rääkis Hannes (43), kes on juba 25 aastat olnud halvatud, ega ei liigu iseseisvalt, vaid ratastoolis. Temaga juhtus õnnetus, kui ta oli alles just täiskasvanuks saanud. Ta räägib seal arvamusloos, et õnnetused ei hüüa tulles ning keegi ei tea, millal võib midagi juhtuda. Temaga juhtus autoavarii ning ka praegusel ajal on meedias üsna tihti samad uudised, et keegi kuskil tegi avarii ja juhtus midagi traagilist, nii oli ka temaga. Mehel on olemas töö, tööle minemine võttis tal aega aastaid, ta polnud kindel, kuhu minna tahab ja kuidas teda seal võetakse. Ta teeb tööd kodus, arvuti taga ning tema tööks on kodulehtede tegemine või loomine erinevatele asutustele
info kogu tööpäeva jooksul. Sama päeva meediakajastuse monitooring on kättesaadav alates varahommikust ja off the record – info ei kuulu avaldamisele, vaid on mõeldud ajakirjanikule uuritava protsessi või sündmuse pidev teabeedastus toimub terve päev. Monitooringu käigus jälgitakse kõiki teemakohaseid artikleid, mõistmiseks. uudislugusi ja saateid ning monitooring katab vastavalt kliendi soovile kõik meediatüübid ja kanalid. Arvamusloos väljendab autor oma arvamust ehk seda, mida tema õigeks peab. Ajalehes onarvamuslehekülje Operatiivne jälgimine tagab võimaluse olla jooksvalt kursis päevasündmustega, saada kohene tagasiside eesmärk aidata lugejail kujundada oma arvamust päevaprobleemide kohta. Hea ja objektiivne ajaleht annab pressiteate levikust ja olla valmis reageerima ootamatule meediasündmusele. konfliktsituatsioonis võrdselt sõna kõigile osapooltele
allutamise kohta (küllap mitte ka Ungarile). Õige ongi: mida sa küsid, kui ise oled sama moodi lahkunud kohtuvõimu ja õiguskaitse sõltumatuse põhimõttest, ainult et varjatumalt. Õigusfilosoofiline taust: kas ÕIGLUS kui ausameelsus või JOKK-ÕIGUS? "Karistamine peaks õpetama ja hoiatama. Selle toimimiseks on ---- vajalik, et karistus on vahetu, möödapääsmatu ja range. Meie õigus- ja kultuuriruumis pole võimalik tagada ühtegi neist..." kirjutas koolitaja Jaanus Kangur arvamusloos "Dogmade jõud: miks me karistame?" (EPL 15. 09. 2015). Kangur paneb ette: "Kuritegevusele reageerides tuleks üha rohkem lähtuda ohvrite vajadustest...", aga KARISTAMISE FOOKUSES EI OLE MITTE OHVER JA OHVRI VAJADUSED, VAID PIGEM MAKSUMAKSJA (K.A OHVRI) KULUL TOIMUV AJA- JA MUU RESSURSIKULUKAS UURIMIS- JA KOHTUMÕISTMISPROTSESS, MILLE VENITAMINE MUUTUB ISE EESMÄRGIKS. 13 / 20 Selles süsteemis moodustavad kohus, süüdistuse esitajad, advokatuur ning
· not for direct quotation öeldut võib küll kasutada koos teie nime ja ametiga, kuid mitte jutumärkides tsitaadina; · on background tüüpiline viide on "kõrge ametnik" või "juhtivtöötaja", teie nimi ja amet jäetakse avaldamata; · on deep background ei avaldata ka üldnime, info jääb ajakirjaniku teada ning tema vastutada; · off the record info ei kuulu avaldamisele, vaid on mõeldud ajakirjanikule uuritava protsessi või sündmuse mõistmiseks. Arvamuslugu Arvamusloos väljendab autor oma arvamust ehk seda, mida tema õigeks peab. Ajalehes onarvamuslehekülje eesmärk aidata lugejail kujundada oma arvamust päevaprobleemide kohta. Hea ja objektiivne ajaleht annab konfliktsituatsioonis võrdselt sõna kõigile osapooltele. Arvamus ja uudis peavad ajalehes olema selgelt eristatud. · Arvamuslugu koosneb tavaliselt neljast osast: sissejuhatus, arvamus, detailid ja järeldused.Sissejuhatuses esita lühidalt ja
annaabi.ee 
