Ajakirja Kultuur ja Elu üksiknumbri retsensioon (1)

Marie Udam
Ajakirja Kultuur ja Elu numbri 3/2011 retsensioon
Sissejuhatus kommunikatsiooni ja meediasse (SOZU.04.076)
Tartu
2012
Käesolev retsensioon annab ülevaate rahvusliku suunitlusega kultuuriajakirja Kultuur ja Elu sügisnumbri 3/2011 kvaliteedist ja mõjust. Ajakirja kvaliteeti on käsitletud visuaalsest, ülesehituslikust, stiililisest ning sisulisest aspektist . Väljaande sisu hindamisel on lähtutud ajakirja teemade ja probleemide mõjust lugejale ja ühiskonnale laiemalt.
Visuaalse külje pealt on käsitletav ajakirja number traditsiooniline. Väljaanne on tavapärases A4 formaadis . Klantspaberist kaant ilmestab suur foto 90-aastaseks saanud Raudristi Rüütliristi kavaler Harald Nugiseksist. Tiitellehel on välja toodud üheksa pealkirja numbris avaldatud artiklitest. Kolme pealkirja juures on väiksemad pildid. Kaane värvigammas esindatud põhitoonid on pruun, roosa , oranž ja valge, mida on visuaalselt hea jälgida. Ajakirja seitse esimest ja viimast lehekülge on samuti värvilised, ülejäänud ajakiri mustvalge . Lugude juures on rohkelt illustreerivat materjali (eelkõige fotosid ), mis tekitab lugejas artikli vastu suuremat huvi. Peaaegu kõigi artiklite juurest võib leida valitud tsitaate artiklist , mis on trükitud suuremalt. Muidu on aga artikli vormistus üsna tavapärane: pealkirjad on tavatekstist suuremad, samuti on tihti esile tõstetud loo sissejuhatus, tekst on liigendatud ja esitatud on lõikude alapealkirjad. Meeldiv on tõsiasi, et ajakirjas ilmub reklaami minimaalselt. 80-leheküljese ajakirja peale on kokku ilmunud kolm ja pool lehekülge reklaami. Ajakirja visuaalne külg on igati lugejasõbralik.
Ka väljaande ülesehitus tundub esmapilgul tavapärane. Kui aga ajakirja sisukorda ja sisusse lähemalt süveneda, siis ilmneb ebaloogilisust. Näiteks artiklid „Hinnang M. Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni raportile“ ja „Sinimäed – suvi 1944“ on selgelt arvamuslood, kuid on sisukorra järgi paigutatud rubriiki „ Minevik ei unune“. Samas ilmneb mõlema artikli juures väike viitav pealkiri „Arvamus“. Ajakirja rubriikideks jaotamine on toimetajate otsustada ning mõlemad artiklid sobiksid tinglikult ka alapealkirja „Minevik ei unune“ alla, kuid huvitav on see, et ajakirja veebiväljaandes on artikkel „Sinimäed – suvi 1944“ paigutatud arvamuse rubriiki, kui „Hinnang M. Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni raportile“ on endiselt „Minevik ei unune“ all. Eriti ebaloogiline on aga paberväljaande „Arvamuse“ rubriik , kuhu on paigutatud teiste seas järgmised artiklid: „Kultuur ja elu“ ( sisult portreelugu ), „Hitleri käsul olid Sõrve võitlejad määratud hukkumisele“ (ajalooülevaade) ja „Aylin Korkmaz: minu süda oli tugevam kui tema viha“ (iskulugu). Veebiversioonis on need lood aga teistesse rubriikidesse paigutatud. Internetiväljaandes ilmneb ka rubriik nimega „Tagasivaade“, mida paberajakirjas ei ole.
Ajakirjas ilmneb veel mitmeid väiksemaid konarusi. Näiteks on sisukorra järgi artikkel „M. Jakobsoni hinnang rahvusvahelise komisjoni raportile“ paigutatud samale leheküljele. Märgatavas koguses ilmneb ka „näpuvigu“: mõni täht või märk on üle või puudu. Siinkohal saab süüdistada hooletut toimetajatööd.
Kultuuri ja Elu artiklid on kirjutatud ajakirjanduslikus stiilis ehk iseloomulik on üldtermineid kasutav keeleline stiil, tekstisisesed viited allikatele, tuginemine oma arvamusele ja kogemusele, populaarteadusliku teksti elemendid. Ajakirja stiil on kergestijälgitav ja korralik. Intervjuud, esseed, kirjeldused???
Ajakirja mõju on tugevalt seotud väljaande rahvusliku suunitlusega. Nagu igas numbris, kerkivad ka selles esile kõik Kultuuri ja Elu kesksed ideed. Üks neist on see, et eestlased on palju kannatanud rahvas ja ajaloomälu ei tohi selles osas kustuda. Herbert Lindmäe artikkel „Hinnang M. Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni raportile“ käsitleb rahvusvahelisi raporteid, milles on liialt vähe rõhku pööratud sellele, et kui Eesti Teise maailmasõja ajal okupeeriti, siis just eestlased olid kannatajad. Artiklis toob ta välja mitmeid fakte, mis ei näita eestlasi sellises valguses, kuid peaksid. Veidi teise nurga alt läheneb rahvusluse küsimusele Georg Kirsberg, kes kirjutab arvamusloos „Rahvale kuuluvad rahvusriigid ja nende eksistentsi alused“ sellest, et rahvas peaks olema riigis kõrgeima võimu kandja, kuid viimasel ajal tundub, et „rahval puudub igasugune kontroll riigi tegevuse üle“.
Rahvusluse olulisuse temaatikat pisut teisest perspektiivist toetavad ka ajalookäsitlused ja isikulood, mille tegelased või kangelased on suurvõimude kuritegude alla kannatanud eestlased. Sisukas ja huvitav intervjuu kirjanik Ira Lemberiga toob muuhulgas välja, kuidas tema pere olukord Teise maailmasõja saabudes ja pärast seda halvenes. Ülevaatlik ajalookäsitlus Sõrve säärel toimunud lahingutest on kirjutatud eestlastest võitlejate vaatepunktist.
Ajakirja number 3/2011 rõhutab eestlaste kannatusi ja eestlaseks olemist tugevalt, püüab lugejasse seda meelsust sisendada. Tegemist on ühekülgse, eestlastest lähtuva käsitlusega. Kui lähtuda ajakirja jaoks oluliselt ajasõlmest, Teisest maailmasõjast, siis kannatasid ka teised rahvad , samuti suurrahvaste esindajad. Kõiki teemasid käsitletakse eestlaste jaoks ülimalt emotsionaalselt, eesmärgiks on inimesi mõjutada, ajalugu meelde tuletada, seda uskuma panna. Teisest küljest on selline ühekülgne käsitlus vajalik ja ehk isegi rikastav, kuna meedias ning kirjanduses leidub ka palju neutraalsemaid või teistest seisukohtadest lähtuvaid käsitlusi.
Oluline küsimus on ka see, keda väljaande (nii numbri 3/2011 kui ka kogu ajakirja) sisu mõjutab. Kuna ajakirja tiraaž on üsna väike, siis ei avalda ajakiri suurt üldmõju. Pigem kinnistab väljaanne oma püsilugejaskonna maailmapilti. Kui aga ajakirja satub lugema inimene, kes seda tavaliselt ei tee, siis ajakirja ühekülgne ja seisukohtade osas kindel suunitlus võib „keskmist“ lugejat hirmutada või sisus kahtlema panna. Seega on mõju ulatus üsna väike.
Üldjoontes vastab ajakirja Kultuur ja Elu number 3/2011 vormilistele, stiililistele ja eetilistele nõuetele. Kvaliteeti alandavad mõned väiksemad vormistuslikud apsud . Numbri sisu ajakirjale oodatav: rahvuslikud ideed erinevatest vaatepunktidest. Väljaanne püüab lugejat emotsionaalselt mõjutada, kuid eeldatavasti ei leia eriti suurt kõlapinda.