Ajalugu kui konstruktsioon Ajalootekstid ei ole midagi enesestmõistetavat ega ka objektiivset. Millest tuleneb väide, et ajalugu on konstruktsioon, kellegi poolt ülesehitatud käsitlusviis? Allpool on mõned mõtlemisainet pakkuvad märksõnad. 1. uurija distantseeritus, kogemuse erinevus 2. konteksti muutused, tõlgendamise küsimused; võimalikud seosed või üldistused, mille tegelik alus on küsitav, järgmise põlvkonna jaoks arusaamatu vms. 3. uurija mitmesugused huvid ajaloo käsitlemisel (nt sõjaajalugu, kaubandusajalugu, põllumajandusajalugu; nt klassipositsioon, võimuküsimused/propaganda, avalik või
käitumisraskused. Töötatakse välja õpetajate ja õpilaste toetamise ülekooliline raamistik, mille rõhuasetus on hariduslikul toetusmudelil lastele, kel on sümptomaatilised või diagnoositud Viimaks lähevad mu tänud mu paljudele kolleegidele, kes oma klassiruumides minu kui men- käitumishäired. torõpetajaga vastu pidasid ja kelle lood moodustavad selles raamatus interaktiivsed näited õpetamisest, käitumisest ja käitumise juhtimisest. 7. peatükk keskendub viha teemale: meie endi kui õpetajate vihale ning sellele, kuidas paremini Suur tänu minu kolleegidele, kes on alustamas oma õpetajatee esimest aastat. suhelda teistega ja neid toetada, kui nad on vihased
nale. Keelemüüdiks nimetavad sealsed autorid sama, mida siin oleme nimetanud fikseeritud koodi mudeliks: et keel on kood, mille abil antakse mõtteid edasi. • Uskumust, et kõneleja paneb oma mõtted suhtluskanali ühest otsast sisse ja kuulaja võtab need muutmatul kujul teisest otsast välja, nimetab Michael Reddy kanalimetafooriks. Oma mõjukas artiklis (1979) näitab ta, kuidas kanalimetafoor on nii üldlevinud, et isegi selle vastu vaidlejad ise oma argu- mentatsioonis kohati eeldavad selle kehtimist. Alternatiivi nimetab Reddy tööriistavalmistaja paradigmaks. 5 Toimetulek puudustega Nagu eelmises peatükis nägime, leidub keelelise suhtluse aspekte, mida on võrdlemisi keeruline sobitada üldlevinud ettekujutusega, et keel on märgisüsteem, mille elementidel on kokkuleppelised tähendused.
Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda taolist sündmust oma arhiivides. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625.. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes puna-kollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, «Vabamöldri» kõrtsi poole. 7 Sinna jõudes võis igaüks segaduse põhjust näha ja mõista. Keegi noormees ..
mukitud saatkonna paraatsõit, mis viieteistkümnendal sajandil nii sagedane oli. Vaevalt kaks päeva tagasi oli Pariisi sisse sõitnud sedalaadi ratsarong, nimelt Flaami saadikud, kellel 2 ülesandeks oli sõlmida abielu dofääni ja Flandria Marguerite'i vahel.* Bourboni kardinalile oli see tekitanud palju tuska: et kuningale meeldida, pidi ta hea näo tegema kõigele sellele flaami bürgermeistrite labasele ja lärmavale kambale ning neid oma lossis vastu võtma «suure moralitee, naljamängu ja jandi» ettekandega, sellal kui pladisev vihm kõik ta toredad vaibad läve ees üle ujutas. 6. jaanuar, mis Jean de Troyes' * sõnade järgi «kogu Pariisi rahvahulga liikvele pani», oli kolmekuningapäev ja narripidu * peeti mäletamata aegadest saadik samal päeval. Sel päeval pidi Greve'i platsil rõõmutuli põlema, Bra-que'i kabeli juurde meiupuu istutatama ja Justiitspalees 6 müsteerium ette kantama
Kõik kommentaarid