Anonüümsete kommentaaride poolt ja vastu (0)

Anonüümsete kommentaaride poolt ja vastu
Kujutan endale ette ühte lihtsat ja kiirelt kokku monteeritud „uudist“, mis kirjeldab, kuidas keegi kuulsus midagi igapäevast tegi ja sai selle eest premeeritud uudislooga. Siis loen kommentaare, mis on alati justkui preemia preemiale – saab nutta ja saab naerda. Liiga tihti on uudise kõige magusam osa kommentaarium. Hans H. Luik võrdleb seda väga tabavalt tänavaga, kus „peab tihti rääkimise asemel karjuma , sest kogu ümbruskond on lärmakas.“ Tegelikult peab kommentaariumite lugemiseks üsna hea orienteerumisoskus olema, sest sealt võib tõesti väga arukaid ütlemisi leida, kui oskad neid muu lärmi seest üles leida.
Kahjuks on kommentaariumid ajakirjandust liiga palju mõjutama hakanud. Kõige paremini kirjeldab seda Tiit Hennoste oma arvamusloos „ ajakirjandus on kommi nuruv koer“, kus ta ütleb, et „kommimisväärtusi järgiv ajakirjandus pakub seda, mida kommija tahab“. Ka minu silmi riivavad just need lood, kus kutsutakse inimesi üles kommenteerima, kes kandis sellel üritusel selle kleidi paremini välja ja kuidas meeldib sulle tema uus video? Siinkohal võib ajakirjanikku tõesti ette kujutada magusat nuruva koerana. Sest just tema uudislugu peab saama palju kommentaare, mis sellest, et see uudislugu polegi üks eriline uudis, aga noh, midagi tal ju ikka lugejatele pakkuda on.
Kommentaariumitel peab siiski olema ka mingi funktsioon, sest miks muidu selline asi üldse välja mõeldi? Lisaks meelelahutusele, mida vaimukad kommenteerijad pakuvad, on neil ka palju rohkem infot, kui mõnel meediakanalil. Hea näide on Savisaarest, kes oli väga hämmastunud, et kuidas küll teada saadi, kuhu ta on sissekirjutatud. Inimeste vahel liigub info väga kiiresti, seda teame me juba ammu . Ajakirjanik aga ei saa tihtipeale sellest kasu, sest allikas on anonüümne ja seda ei saa kasutada. Sellepärast võikski inimene, kes midagi teab, end ka avalikustada, siis ei läheks info kaduma.
Kokkuvõtteks võib öelda, et nii nagu igal teiselgi asjal, on ka anonüümsust lubavatel kommentaariumitel omad head ja vead. Minu arvates on probleem rohkem inimestes, kes end lihtsalt välja elada tahavad ja selleks väga valed vahendid valivad. Kõik oleks ju väga kena, kui inimesed suudaksid enda emotsioone alla suruda ja mõistlikult oma seisukohti selgitada, isegi kui see teiste arvamusega vastuolus on. Vihakõne probleem puudutab õnneks väga väikest osa kommenteerijatest ja nende pärast ei saaks ega tohiks karistada kõiki, kellel on midagi öelda. Kõige õigem oleks sellist käitumist lihtsalt ignoreerida, nagu mina seda tegema olen hakanud. Eriti, kui vihane kommenteerija on anonüümseks jäänud, siis on probleem ikkagi temas, järelikult ta ei kavatsegi öeldu eest vastutust võtta.
Mina ei poolda anonüümselt kommenteerimise keelustamist , sest inimesel peab olema õigus avaldada arvamust ja jääda tundmatuks samaaegselt. Piirangutega peaks karistama neid, kes pidevalt samalt IP-aadressilt vihakõne peavad.
Jessika Roger