Arutlus Remarque’i romaani „Arc de Triomphe“ põhjal (4)

Armastuse võimalikkusest sõja ajal
Eric Maria Remarque ’i romaani „Arc de Triomphe “ järgi
Inglise luuletaja William Blake kirjutas ühes oma luuletuses : „Armastus ei otsi endale lõbu ega hooligi endast, vaid hoolitseb teise eest ja ehitab meeleheite põrgust paradiisi.“ Üht „meeleheite põrgut“ kirjeldab saksa kirjanik ja humanist Eric Maria Remarque oma teoses „Arc de Triomphe“
Arst varjunimega Ravic on saksa pagulane. Ta on põgenenud natsistlike piinajate eest ja varjab end illegaalina Pariisis. Raske on kujutada ette midagi veel vähem romantilist kui selline põgenikuelu. Ravicil puudub kõik, mida tavapäraselt arvatakse õnneliku elu ja heaolu aluseks. Tal ei ole kodu, lähedasi, mitte keegi ei tohi teada tema tegelikku identiteeti ning armastatud tööd kirurgina saab ta teha vaid tänu neile, kes on valmis tema olukorda ära kasutama, lõigates endale Ravici pealt suurt kasu. Näib, et Ravic ei peaks olema enam võimeline pakkuma teistele inimestele mingit hingetuge, mitte midagi sellist, millest lähtuks suur tunne, eneseohverdus.
Samas on rasketel aegadel tihti omadus tuua inimestest välja nende tegeliku sisu. See võib olla hea, kuid ka kehv. Remarque on Ravici kujutanud kui väga hea sisuga isikut. Esmapilgul võib küll tunduda, et mees on hoolimatu või isegi külm, kuid kas selline inimene suudaks teha seda, mida teeb tema? Kindlasti ei haaraks ainult enese õnnetule olemasolule keskendunud mees käest naist, kes suundub Seine’i poole ilmse kavatsusega end uputada. Nagu selgub , ei ole Ravic sellel hetkel naisest üldse hurmatud. Ta näeb, et naine on „väsimusest näost ära“ ja talle ei jää naise – Joani – nimigi meelde.
Miks ja millest tekib armastus Ravici ja Joani vahel? Joan ilmselt tunneb end pärast elukaaslase äkilist surma väga üksi, vajades tuge ja hoolistust. Kas samalaadne võiks olla ka Ravici ajend ? Mees on veel enam meeleheitel kui varem, kuna ta ise diagnoosis äsja oma vanal lähedasel sõbral Kate’il ravimatu surmahaiguse. Remarque näitab, et kahe inimese „meeleheite põrgust“ on siiski veel võimalik ehitada paradiis .
Ravic ja Joan kingivad üksteisele armastuse, mis nagu varjend sõjas, pakub neile mõlemale, olgugi, et ajutist peidupaika sõja koleduse ja julmuse eest. Nad leiavad teineteises toe, mis aitab neil raskes ajas leida veidi positiivsust ja rõõmu, mille nimel edasi võidelda ning mitte alla anda.
Usun, et armastuse võimalikkus ei sõltu sellest, kas ümberringi käib sõda või valitseb rahu. Ka raskes või näiliselt võimatus olukorras võivad kahe inimese vahel tärgata sügavad tunded. Remarque tõestab oma romaanis „Arc de Triomphe“, et armastuse jaoks ei ole olemas õiget ega vale hetke: „Õnn on võimalik igal ajal, ka kõige süngemal ja keerukamal. Õnnelikuks teeb inimese armastus.“