Arutlus II MS kohta (USA ja NSVL) (0)

Teine maailmasõda kestis aastatel 1939-1954, mille tulemusena jäid teiste riikide hulgas võitjapoolele kaks suuremat riiki maailmas: demokraatlik USA ning diktaatorlik NSVL . Ühises võitluses natsismi vastu olid nad olnud vägagi edukad koostööpartnerid, pärast Saksamaa alitamist tekkis aga liitlaste vahel konflikt. Usa esindas lääneeriike kui antikommustlikke, ning NSVL idariike kui kommunistlikke riike. Külma sõja alguseks ja lõpuks on pakutud ajaloolaste poolt erinevaid daatumeid. Kuid siiski, 1945. aastast said USA ja NSVL rivaalideks, lõpuks vaenlasteks, ning nende riikide vastasseisu, kus otsesest sõjalisest konfliktist hoiduti, hakati nimetama Külmaks sõjaks.
Üsna peatselt pärast pärast Teise maailmasõda jagunes maailm kaheks: kaks suurriiki, kellele mõlemale antud nimetus „võitja“ ei mahu korraga ühele pulgale. Selgitamaks välja, kumb on seda rohkem, algas võistlus erinevatel aladels. Aluseks sai maailmavaadete erinevus, ms on küll vähem avaldunud, kui siiski kaalikas aspekt. USA-le kui demokraatlikule riigile oli vastuvõtmatu NSVL-u diktaatorlikkus ja kommunism . USA püüdeid NSVL-u mõjusfääris olevaid riike läänelikumaks muuta blokeeriti. Kõik läänelik kuulutati halvaks, raadio jms saated keelustati ning ei edastatud rahvale. „Ida“ elas „raudse eesriide“ taga. Kumbki riik propageeris vaid enda tõekspidamisi.
Teise maailmasõda tagajärjeel vabaks saanud Inglismaa ja Prantsusmaa koloniaalalaad siesid tihti kahe valiku ees – kas kommunism või demokraatia. Riik jagunes sageli kaheks ning tekkisid konfliktid. NSVL toetas omalt poolt kommunsimimeelseid ning USA kommunismivastaseid, kartes „doominoefekti“. Kodusõjad laienesid suures plaanis USA ja NSVL-u vaheliseks sõjaks. Enamasti sõda lahendust ei toonud: nii Koreas kui Vietnamis loodi kaks eraldi riiki. Edumat poolt võis hinnata seega vaid sõjakaotuste hulga järgi.
Kuigi USA ja NSVL sõdisid üksteisega võõral pinnal ning võõra nime all, siis omavahel otsest sõjategevust ei alustatud, kuigi selleks tehti kõik vajalikud ettevalmistused. 1950.-1980. aastatel oli rahvusvaheliste suhete üheks peamiseks valuküsimuseks võidurelvastumine. USA oli Teise maailmasõja lõpuks kasutanud tuumapommi, mis ajendas ka Venemaad seda endale hanikma. Lisaks paigutati oma mõju all olevatesse riikidesse keskmaarakette suunaga vastase pealinnadele. Äsjalõppenud maailmasõda oli alles liialt värselt meeles, et üksteist tegelikkuses rünnata. Peale selle olid ju ka USA ja Venemaa võitjad kui vastutavad riigid maailma rahu ees, vähemalt mingil määral.
1941. aasta augustis sõlmisid Inglismaa ja USA omavahelise kokkuleppe – Atlandi harta. Selles olid kirjas põhimõtted, mida peetakse silmas sõjas Saksamaa vastu ning ka see, milline peaks maailm pärast Teist maailmasõda välja nägema. Hiljem, novembris liitus selle leppega ka NSVL. Külma sõja kujunemine algas sisuliselt kohe pärast Teise maailmasõja lõppu, mil sai selgeks, et NSV Liit ei kavatsegi jälgida Atlandi harta põhimõtteid ning kavatseb muuta Ida - Euroopas okupeeritud riigid oma sõltlasteks.
1945. aasta veebruaris toimus USA, NSVL-u ja Inglismaa riigijuhtide vaheline kohtumine Jaltas, kus arutati ka suhtumist Saksamaasse peale Teist maailmasõda, mis nägi ette Saksamaa jagamist okupatsioonitsoonidesse. See tõi endaga kaasa olukorra, kus 1945. aastal võtsid USA, Prantsusmaa ja Inglismaa Lääne-Saksamaa oma kontrolli alla, Saksamaa idaosa hakkas haldama NSVL. Ka pealinn Berliin jagati tsoonideks. USA ja NSVL vahelist võitlust demonstreerib ilmekalt asjaolu, et 1948 sulges NSVL kõik juurdepääsuteed Lääne-Berliini, see näitab NSVL püüdu panna USA kitsikuse olukorda. Selle tulemusena hakati linna kõige vajalikuga varustama õhusilla abil ja tehti seda, kuni blokaad lõpetati. Kumbki pool ei soovinud vastase paremust tunnistada ja lõppkokkuvõttes tõi see kaasa 1949. aasta mais Saksamaa lõhenemise: Lääne - Saksa aladel kuulutati välja Saksamaa Liitvabariik, millele sai osa USA toetus ning propagandapoliitika, Nõukogude okupatsiooniks loodi samal aastal Saksa Demokraatlik Vabariik.
Teine maailmasõda lõi olukorra, kus 2 suur ja ideoloogiliselt erinevat riiki oleks pidanud jagama võrdset kohta maailmas. Auküsimuseks muutus asjaolu, et olla teistest parem. Sõjast järele jäänud relvastus ja väed leidsid rakendust väljaspool kummagi riiki piire . Maailmasõja lõpetanud lepped andsid mõlemale riigile piisavalt ressursse ning enesekindlust, mille tulemusena kumbki pool võis enda pidada maailma valitsejaks. Oli vältimatu, et tekkis võistlus tõelise esimese koha nimel.