Artur Alliksaar (1923-1966) Artur Alliksaar õppis aastatel 1941- 1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust. Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kahe luuletajaist sõbraga Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega. Sellele järgnesid vangistusaastad ja asumiselesaatmine Siberis. Peale seda ajajärku asus luuletaja elama Tartusse. Temale said osaks uued katsumused elu poolt. Maja, kus poeet elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma kaasa ja väikese poja Jürgeniga. Raskel ajal olid toeks talle sõbrad, vähesed ja truud kaaslased poeedile tol raskel ajajärgul. Talle said osaks tolleaegsete võimukliki poolt tagakiusamine, laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest. Kõigest ja kõigist võib siin siin maailmas abi olla, kuid saatust meile trotsida pole antud voli. Raske haigus- vähk oli see, mis võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt ig
" (-Kuskil ajajõe taga-)...need Artur Alliksaare enda luuleread poeedi hauakivil mälestavad meile teda tema viimsel puhkepaigal Ropka- Tamme kalmistul Tartus. Loomingust Tolle ajastu meeleolu leiab kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus, inimeste silmakirjalikkus ja poliitiline ning vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukogude võimu poolt. 1960. aastatel, peale vanglaaastaid, elas ja tegutses Artur Alliksaar Tartus. Tema kaaslasteks olid noored andekad sõbrad-luuletajad Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellalt, Aleksander Suuman ja Mati Vaga ning kunstirahvast Henno Arrak, Ilmar Malin, Lembit Saarts, Ants Peil. Tema loomingus leiame palju, vägagi palju filosoofilist mõtteväljenduslaadi. Poeedile olid inspiratsiooniallikaks pikad ja huvitavad vestlused filosoof-füüsiku Madis Kõivuga. Neis vestlustes sai eemalduda reaalsusest, olla teises ajastus just nii kaua, kui seda
pühendatud Lydia Koidula 100. sünniaastapäevale. Paraku poeedi eluajal nägi tema looming trükivalgust äärmiselt vähe. Debüüt toimus alles 1966. aasta jaanuaris „Loomingu“ veergudes. Enne Alliksaare surma aastal 1966 jõudis raamatuna lugejateni tema ainuke näidend „Nimetu saar“. Oma viimastel eluaastatel Tartus suhtles, suunas ja andis Alliksaar nõu Ain Kaalepile, Paul- Eerik Rummole, Andres Ehinile ja Jaan Kaplinskile, kellest hiljem said tunnustatud poeedid ja esseistid. Artur Alliksaar suri vähktõppe 12. augustil 1966. aastal Tartus. Surmajärgselt on tal ilmunud viis luulekogu: „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968), „Luule“ (1976), „Väike luuleraamat“ (1984), „Päikesepillaja“ (1997) ja „Alliksaar armastusest“ (2002). Samas on Alliksaarel oluline roll ka luuletõlkijana, tema silmapaistvaim tõlge on Sergei Jessenini „Loojumatu tund“ (1966). (Kalda, 1991) 4 2. LOOMING
Artur Alliksaar Tõru-Tõnn Parts 9.klass Kes oli Artur Alliksaar? Artur Alliksaar sündis 1923. aastal Tartus Ta oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust Ta mobiliseeriti 1943. aastal Saksa sõjaväkke 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning vangistati Ta saadeti Siberisse ent naasis juba aastal 1958 ilma loata kodumaale Artur Alliksaare kohta Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli Alliksaar tuntud kirjandusringkondades ja salongides
Kool: Artur Alliksaar Luulekogumik Autor: Juhendaja: 2013 Sisukord Artur Alliksaar......................................................................................................... 3 Kahekesi................................................................................................................. 4 Unuvate õhtute laul................................................................................................ 5 Jällenägemine......................................................................................................... 6 Üks hommik äkki vilu….......................................................................................... 8 Lahkühtimine.......................................................................................................... 9 Antidolorosoum........................................................
Artur Alliksaar Artur Alliksaar elas möödunud sajandi esimesel poolel. Tema luulepagas on väga filosoofiline ja mõtlema panev. Paljud tema luuletused on pühendatud ajale ja tema enda kohale antud ajamomendil. Ta on mõtisklenud väga sügavalt eluliste väärtuste üle . Üks tema tuntumaid luuletusi on ,,Aeg" mille ta kirjutas mõni aasta enne oma surma. Eriti sügavat muljet jätab selles luuletuses ühe ajahetke väärtustamine, kus autor leiab,et ,,ei ole paremaid, halvemaid aegu
Artur oli suur iseõppija, geniaalne, heleda tõrvikuna põlev, erakordselt intensiivne, kütkestava vaimuga, püsimatu loomusega, kirglik, mängurlik, irooniline. Kuid ta võis olla tihti väsitav ja lihtsalt tüütu. Ta kõneles palju ja kiiresti ning inimesed pidid vahele hüüatama, kui nad ka rääkida tahtsid. Tema looming on aga kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega. Artur Alliksaare perekonnast Artur Alliksaar (kuni 1936nda aastani Alnek, nimede eestistamise tõttu) 15. aprill 1923 Tartu 12. august 1966 Tartu. Isa Robert oli Esimese maailmasõja ajal tsaariarmees. Pärast sõda tuli ta lühikeseks ajaks tagasi isakoju ja tutvus Puurmani tüdruku Anna-Rosaliega. Noored abiellusid ning kolisid Tartusse. Robert asus tööle raudtee rööpaseadjana, Anna oli kodune. Perre sündis 3 last, millest Artur oli kolmas. Ema hoidis ja hellitas poega väga, neid peeti hingesugulasteks
Artur Alliksaar Artur Alliksaar elas möödunud sajandi esimesel poolel. Tema luulepagas on väga filosoofiline ja mõtlema panev. Paljud tema luuletused on pühendatud ajale ja tema enda kohale antud ajamomendil. Ta on mõtisklenud väga sügavalt eluliste väärtuste üle . Üks tema tuntumaid luuletusi on ,,Aeg" mille ta kirjutas mõni aasta enne oma surma. Eriti sügavat muljet jätab selles luuletuses ühe ajahetke väärtustamine, kus autor leiab,et ,,ei ole paremaid, halvemaid aegu
Kõik kommentaarid