Artur Alliksaare elust (0)

„On raske vaikida ja laulda mul“
Artur Alliksaare elust
Margit Mõistlik
Marten Aolaid 10.r
Tallinn 2015
Elulugu
Luuletaja kelle valisin on minu sugulane, vana- vanaonu poeg. Artur Alliksaar on aastakümnete jooksul kujunenud legend, milles fantaasia seguneb reaalsusega ning luuletaja elukäik oma paradoksaalsuses ja fantaasikülluses samastub tema loominguga, muutudes selle kirjutamata osaks. Nii on kirjutanud Urmas Tõnisson 1998 aastal ilmunud Maalehes.
Artur Alliksaar sündis 15.04.1923. Tartus, raudteelase perekonnas. Ta õppis Tartu XV Algkoolis Riia tänaval ja hiljem Treffneri Gümnaasiumis, kust ta tolle aja mõistes lubamatu käitumise tõttu välja visati. Alliksaar võitles II maailmasõjas sakslaste poolel idarindel ning oli Klooga laagris raamatupidajaks . Aastal 1949 arreteeriti ta süüdistatuna riigivara raiskamises ning hilisemad vangilaagrites olemise põhjuseteks oli protest kehtiva riigikorra vastu. Artur siirdus valedokumentidega Saksamaale ning rändas Kesk-Euroopas mõnda aega ringi.
Selleks et eelnevast aru saada on ta kirjutanud ühes oma luuletuses järgnevad laused :
Ei leia ma teed teie kõvasti lukustatud tukkumisse.
Mis siis ikka!
Andestage mu kisa!
Oleksin ühe te uneruutudest peaaegu puruks komistanud.
Luuletajana debüteeris Alliksaar 1943. a Postimehes pühendusvärssidega Lydia Koidulale. Edasi õnnestus tal tosin luuletust avaldada veel erinevates ajalehtedes. Eraldi raamatuna ilmus luulevalimik „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968) ning „Luule“ (1976) koostajaks ja trüki toimetajaks oli Paul-Eerik Rummo. „Tema luule värsid olid korrapäratud, sõnakasutus oli eriline. Elu romantiline pool polnud talle võõras. Luuletustes kirjutab ta armastusest hellalt , kirglikult, see on mõnikord hetkeline, teinekord igavikuline, puhas, puhuti äärmiselt meeleline tunne.“ (Lisa 1, lk 127)
Väga hästi on Artur Alliksaar oma tundeid ja mõttemaailmia seisundeid väljendanud kirjas Eino Lainevoole, keda ta pidas oma sõbraks:
„..... Imelik nähtus on aeg, kummaliselt rikas ja rabavalt leidlik oma sündmuste kirevas peripeerias. Iialgi ei tohi uskuda ta konstantsusesse; see oleks hirmsaks eksimiseks suure näivuse labürintides. Ikka enam ja enam hakkan pidama usutavaks tolle inglise ohvitseri üllatuslike memuaaride siirust, kes teenistusajal Šanghais sai sealsete oopiumiurgaste alaliseks külastajaks ja hiljem jagas maailmaga oma küllaltki kummalisi täheldustõike. Nende kohaselt olla ta mõnikord oopiumist tekitatud deliiriumis paari tunni jooksul detailselt korranud oma möödunud elukäigu kõiki juhtumeid ja seiku , alates varajasimast lapsepõlvest. Midagi samalaadset toimus ka minuga viimastel kuudel. Tunnete ja elamuste võrratus teravuses ja täpsuses ma külastasin uuesti kõiki ammunimetatuid mängumaid, lahingupaiku, inspiratsioonihetki ja armastuse asemeid. Olid pühitud piirid ja ümber asetatud sidemed kujutelma ja tõeluse vahel. Ma põlesin uut korda vanade afektide tules, nautisin oma unijoovastute võite , kannatasin psüühi suurima, füüsilises kajastuva kannatusega ja tegin lõppeks järelduse, et tunnetuse igavene taastulek on sama paratamatu ja murtamatu nagu tunnete egiid maailmade eksistentsi kohal.... .“(Lisa 2, lk 33)
Alliksaar oli tundlik ja peen inimene, Tartu ja kogu Eesti oli temasuguse inimese jaoks kitsad ja väiksed, ta oli siin nagu puurilind, keda poesellid keppidega torkisid, temast ei saadud aru ja tema andekust kardeti. Artur oli valesse aega sündinud üliandekas inimene.
Vähe oli neid inimesi, kes julgesid olla tema kõrval ja teda toetada. Need inimesed olid Henn-Kaarel Hellat, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin jt.
Minu vanaema rääkis toreda loo oma lapsepõlvest, mil ta oma mäletamist mööda esmakordselt Arturit kohtas . Artur oli külas oma tädi juures. Kogu pere, kaasaarvatud Artur oli kutsutud naabertalusse vanema peretütre sünnipäevale. Arturit teati, kui head kõnepidajat. Toas oli suur toalill maast laeni, Artur läks selle lille taha ja ütles, et kas ma võiksin teie poole pöörduda läbi lillede.
Või teine lugu kui Arturi tädid hakkasid ratastega Põltsamaalt liikuma 8 km kaugusele Pudiverre vanavanemate juurde Lepiku tallu. Enne liikuma hakkamist ütles Artur, et tema jõuab jala enne kohale, kui tädid ratastega. Ja nii oligi, Artur tervitas neid maja uksel.
Onutütar Vilma Piibemann on meenutanud järgmist:
„Füüsilist tööd ta küll ei armastanud. Kui oli vaja pliidipuid saagida ja lõhkuda, leidis ta ikka võimaluse, kuidas tüütu tegevust omamoodi teha. Nii lõhkus ta puid istudes ja tavaliselt käis selle juurde mingi jutt. Kord arutles ta, et vanad inimesed on väga tüütud ja nende eest hoolitsemine nõuab vaeva. Et muret oleks palju vähem, kui inimesed jääksid vananedes nii väikeseks , et neid saaks taskus kanda. Teine kord, kui ta sattus ühel suvel mingil moel heinamaale kus me panime kuiva loogu kokku, püüdis meie isa teda tööle panna. Sellest ei tulnud suurt midagi välja. Kui ta oligi ühe sületäie heinu sao juurde viinud, võttis ta pluusi seljast ja puhastas end põhjalikult. Pani siis jälle pluusi selga, viis uue sületäie sao juurde ning kõik algas jälle otsast peale. (Lisa 1, lk 33)
Siin on üks tema kuulsamaid luuletusi:
Aeg
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole .
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked , kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu .
Ei ole möödunud või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Kasutatud kirjandus:
Lisa 1- „On raske vaikida ja laulda mul Artur Alliksaare elust“ Margit Mõitlik
Lisa 2- Artur Alliksaar mälestustest Henn-Kaarel Hennat
Lisa 3 - fotod perearhiivist.
Maaleht nr15 (551) 16. aprill 1998
Artur Alliksaar väike luuleraamat
Kasutasin oma vanaema Elleni mälestusi.