Arhitektuuri ajalugu sõnad (4)

Aatriumelamu – tüüpiline rooma elamu, milles pearuum ( aatrium ) ülavalgustusega ja selle all asuva sisebasseiniga.
Agoraa – peaväljak-turuplats ja rahvakoosolekute pidamise koht Antiik-Kreeka linnades, suurus tavaliselt 1,5-2,5 ha.
Akropol – linnade kindlustatud osa Kreekas (Kr.keeles akropolis- kindlus , ülalinn)
Akvedukt – rennikujuline veejuhe, mille abil varustati Rooma riigi linnu veega.
Amfiteater – vaatemänguehitis, kus pealtvaatajate istmeread asetsevad ellipsi kujuliselt ümber ovaalse platsi (areeni).
Amon – Egiptuse peajumal uue riigi ajal
Arhitektoonika – ehituskunst, kandvateja kantavate osade seostus, mõõdusuhe ning vormirütm
Basiilika – piklik täisnurkne, enamasti mitmelööviline hoone, algselt arvatavasti Roomlaste turu- või kohtuhoone.
Dolmen – hauakamber , hauamärk
Doodz – itaalia keeles doge – juht, riigipea nimetus veneetsias
Etruskid – kõrge majandus- ning kultuuri tasemega Kesk-Itaaliasse sisserännanud teadmata päritoluga rahavas .
Foorum – linna peaväljak, äri- ja poliitiline keskus ning rahva kogunemiskoht Antiik-Rooma linnades.
Funktsionalism – suund arhidektuuris, mis seab eheitise vormi vastavusse tema otstarbega.
Hellenism – Kreeka ja Idamaade majanduslik-ühiskondliku korra ja kultuuri vastastikune mõju ja põimumine.
Humanism – filosoofiline maailmavaade, mis peab kõrgeimaks väärtuseksisiksust
Industriaalne – tööstuslik
Kampaniil – hoonest eraldiseisev kellatorn
Kapiteel – samba kunstiliselt kujundatud ülemine osa, mis kannab talastikku, ühtlasi orderi iseloomulikumaid osi.
Katedraal – peakirik , piiskopikirik mille juures asus toomkapiteel (vaimulike nõukogu)
Kromlehh – koosneb paljudest püstikividest ringidest
Mastaba – muistne haudehitis , tõenäoliselt püramiidi eelkäija.
Menhir – hauasammas (kuni 20m)
Nekropol – vana-aja kollektiivne matmispaik, Kr. Keeles nekropolis-surnute linn.
Order – templite juures tähendab see mõiste kandvate ( sammastik ) ja kantavate ( talastik ) osade arhtektooniliselt ja kunstiliselt tasakaalustatud konstruktsioonisüsteemi.
Orgaaniline arhidektuur – moodsa arhitektuuri suund, mille juures eelistatakse looduslikke materjale ja mis taotleb ehitise vormi sobivust maastikku .
Palazzo – palee , levinum linnaehitise tüüp Itaalias XV-XVI saj.
Petikaken – akna kuju jäljendav lame ehisorv
Pilaster – lame püstine seinaeend, millel on harilikult baas
Polis – linnriik , Antiik-Kreeka riigivorm
Portaal – ehitise kunstliselt kujundatud sissekäik
Pseudo – eba, vale
Püloon – kahe torniga siisepääsuehitis templisse Vanas Egiptuses.
Risaliit – eend , eenduv fassaadiosa.
Sakraalehitis – usukultuslik hoone ( kirik , klooster , kabel , mošee jne.)
Term – antiikaja kümblusasutus
Toomkirik – peakirik, piiskopikirik mille juures asus toomkapiteel (vaimulike nõukogu)
Tsentraalehitis – keskse püstteljega sümmeetriline ringi-, ellipsi- või korrapärase hulknurga kujulise phiplaaniga hoone, mida tavaliselt katab kuppel.
Vahvärk – puidust seinakonstruktsioon kandva palksõrestiku ning tellistest või savist täitega, kusjuures sõrestik jäetakse enamasti nähtavale, kasutusel kuni XX saj.-ni
V illa – levinum elamu tüüp itaalias, mida ehitati linnast välja poole