Argipäev vajab muinajutte (1)

,Argipäev vajab muinasjutte
Tänapäeva argipäev vajab muinasjutte. Paljud inimesed käivad teatris, kinos , vaatavad kodus filme või mängivad mänge. Neid tegevusi nimetatakse tavaliselt igavuse peletamiseks, kuid tegelikult võib nende tegevuste põhjuseks olla hoopis inimese alateadvuses soov. Olla kangelane või olla staar või mõni muu huvitav tegelane.
Paljud inimesed mängivad mänge nii arvutis kui ka konsoolide peal. Mängimine tekitab paljudele võimaluse olla „kangelane” olla keegi kes neist päris elus ei pruugi saada. Neil tekkib võimalus samastuda mängu tegelas kujuga. Ja paljudel võib tekkida ka mängimisest sõltvus. Parimad mängud mis toovad hetkel palju kasumeid nende tootjatele on tehtud tõetruult ja reaalseks. Nende mängude teema ja jooksev lugu on kaasa haarav, nagu mõni Agatha Christie raamat. Inimesed ostavad mängu, mängivad ja pärast mitme tunnilist mängimist võib tekkida tahe , et ei tahagi enam lõpetada. Tekkib sõltuvus, kuna päris elus sellist adrenaliini laksu tavaliselt ei saa.
Pidevalt näeme telekast filme. Filmid pakkuvad meile sammuti elamust. Võimalust elada sisse filmi ja järjekordselt samastuda filmi pea tegelasega, elada läbi tema tunded. Tänu nendele filmidele on meie kõigi igapäevane elu huvitavam. Kuid firmad kes neid loovad, saavad tänu vaatajaskonnale hiiglaslikult kasumit. Pidevalt mõeldakse välja uued, märuli filmid, mis oleksid huvitavad ja mis kutsuksid inimesi kinno vaatama. Käies kinos, ostes dvd-sid saavad suur firmad raha millega toota uusi filme ning lõbustada inimesi ja enda sisse tulekut kasvatada. See raha mis nad koguvad kuhjub ja kuhjub. Filmi äri tundub olevat kõige lihtsam viis rikastuda. Kuna raha on seal pidevalt. Iga filmi valmides, kinodes tuleb palju raha. Paari kuuga on juba sadu miljoneid saadud. Selliste summadega pumatakse staaride rahakottid lihtsalt täis. Nad teenivad väga palju. Me kes me vaatame filme näeme neid staare näitlemas filmides , paljud üritavad samastada ennast nendega, mõelda kas nad teeniksid sama palju raha.
Teatri käimine on üks kõige paremaid meelelahutusi, kuna kui inimene vaatab seda näidendit. Ta tunneb näitlejate tundeid. Vaatate näeb tema reaal ajas mis seal laval toimub, ning võib kindel olla, et järgmine kord kui vaataja tuleb uuesti vaatama seda näidendit. Pole see kunagi sama sugune. Hääle toonid või mõned liigutused peavad alati olema erinevad. Lihtalt teatris on võimatu leida 2 identset näidentit. Nagu päris eluki pole võimalik leida 2 identset situatsiooni. Paljud käivad teatrites, et näidata ennast kui haritud inimesena kuid hoopis tegelik põhjus on, et neile meeldib vaadata näidendeid ja ise ennast samastada näitlejatena.
Argipäev vajab muinasjutte. Me kõik vajame iga päev tegevust, olgu see mängimine, filmide vaatamine või teatris käimine. Inimesel peab olema mingi unistus , või mingi tegelas kuju kelle moodi olla. Mängides „karatkeri” ehk sõja või spordi mänge elad läbi ühe sõdalase või sportlase elu osakese. Või vaadates filmi. Saad 1.5 tundi peategelase tundeid jälgida ja vaadata kuidas käitub inimene erinevates olukordades. Ning teatris käies kogeb enne olematuid kogemusi mida argipäevaselt ei saa.