Anton Hansen Tammsaare (0)

A.H. Tammsaare ebatäpselt ka Anton Hansen Tammsaare, Anton-Hansen Tammsaare, Anton Hansen-Tammsaare või Anton Tammsaare; kodanikunimi Anton Hansen; 30. jaanuar 1878 Albu vald – 1. märts 1940 Tallinn) oli eesti kirjanik. Anton Hansen sündis Järvamaal Albu vallas. Ta õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli. Esimesed teadmised omandas Sääsküla koolis, hiljem õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kuhu tuli õpetajaks tuntud luuletaja Jakob Tamm. Seal alustas ta ka ise luuletuste kirjutamist. Kui ta lõpetas kihelkonnakooli, ei avanenud talle kohe edasiõppimise võimalust ning teda taheti jätta koju töömeheks. Alles aastate pärast sai ta isalt loa edasi õppida. Ta õppis Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja töötas samal ajal ka " Teataja " toimetuses. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas Hansen õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Ülikooliaastatel kirjutas jutustused "Pikad sammud", "Üle piiri", "Noored hinged " jts. Juristidiplom jäi Hansenil saamata, kuna ta haigestus tuberkuloosi.Kirjandusse tuli Tammsaare 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega ("Kilgivere Kustas ", "Mäetaguse vanad", "Käbe- Kaarli noor naine", "Kaks paari ja üksainus" ( 1902 ), "Tähtis päev", "Vanad ja noored" (1903), "Raha-auk" (1907)).Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist Juudit (1921) ja romaanist Kõrboja peremees (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan Tõde ja õigus (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan Põrgupõhja uus Vanapagan (1939) ja näidend Kuningal on külm (1936).Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. Ta on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid . Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat.Tammsaare tähendust saab täielikumalt hinnata muidugi alles siis, kui ta oma elutöö on täitnud. Alles siis on võimalik aru anda ta pikal­dase kirjandusliku arengu lõppjäreldustest. Veel ei tea meie ju oma tänavuse juubilari viimset sõna. Meil on rõõm teda parajasti näha tema mehiste aastate hariastmel. Üliviljaka Ed. Wilde 50-dal sünnipäeval kõneldi tema uuestisünnist, ja ilmuski täisvalminud ande meisterteos „Mäeküla piimamees ”. Vähem tootlik A. H. Tammsaare on just viiekümne eel jõudnud oma võimiste tipule, ja eks tohi meie „Tõe ja õiguse” autorilt oodata veel uusi kaaluvaid lisaväärtusi.Aga juba tänapäev tunnistame Tammsaare loomingut niivõrd tähenduspidevaks, et see meid kutsub ta seniste saavutuste ülevaatlikule ja kokkuvõtlikule hindamisele. Aimame tema arengu astmevaheldustes üht­lasi sellaseid käändusid ja keerundeid, et see meid kohustab mõtlikule sissetundmisele.Mis paistab meile enne kõike silma Tammsaare kuju meelde tule­tades? See on autori kadumine oma püüete ja teoste taha. Sõnatark, meie nimekaimaid, kodumaal elanud ja töötanud, viiekümneaastane, aga kui vähe teame tema isikust! Oleme oma muid kirjanikke nii mõnigi kord kuulnud ja näinud avaliku elu näitelaval, kõnetoolis, kirjanduslikel ringreisidel, üksikult ja rühmiti. Kord hea, kord kurja sulega on meie viimaste aastate kirjandusliku boheemkonna kirevast eraelust paberile pis­tetud liiginimlikkegi pisiasju. Tammsaare tagasihoidlik isik selle vastu on peitunud laialisele üldsusele ligipeasematuks. Tema palgest palgesse nägemine on suletud olnud väheste lähedate sõprade kinnisesse usaldusringi. Tammsaare kirjanikunime varju on jäänud Anton Hansen. Samas talupoegsuses sündinud kui teisedki ta ümber, samas olustikus kodune, on väike Indrek kehalt nõrgukene, meelelaadilt tasane , unistustes oma ette. Tugevate tooreste jõudude ja karmide kommete keskel iseloo­mustab seda areldi kaasaelavat poisikest sünnipärane hellus kaasinimeste, loomade ja looduse kohta. Mõni täiskasvanute mõttetu julmus nagu metsik kassitapmine võib tema närvierksat kaastundmust nii hirmsasti erutada, et öösiti hakkab jampsima. Säärasele ülihellale lapsehingele oli kirjanik juba 1902 ilmet andnud visandis „Vastukaja”.
Ka väikesed peavad armastama , nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väiksed võivad olla suured, kõige suuremad. Ja ütelge nüüd ise, kas on meie rahval midagi karta , kui meie teda kõigest südamest armastame, kui rahvas ise ennast kõigest südamest armastab ? Ei, niisugusel rahval ei ole midagi karta, tema peab elama, sest armastus on elu. Anton Hansen-Tammsaare on eesti kuulsaim kirjanik, kelle peateost "Tõde ja õigus" teab pea iga eestlane. Avaliku kirjanikustaatuse varjus aga peitub keerulise elusaatuse, tundliku loomuse ning väga laialdaste teadmistega inimene. Kirjandusajaloos on Tammsaaret kujutatud erakliku, endassetõmbunud inimesena, pisut igavanagi. Eemale hoidis Tammsaare siiski eelkõige vaid pidulikest tseremooniatest ja suurtest rahvahulkadest. Oma iseloomu poolest oli Tammsaare tegelikult väga seltskondlik, jutukas, lõbus ja sarmikas. Tammsaare suri 1.märtsi 1940. aastal oma töölaua taga südamerabandusse.
Tammsaare romaanid , esseistika ja lühem proosa vapustavad tänapäevagi lugejat oma sügava elutunnetusega. Tammsaare on ennast lugejate südamesse kirjutanud omapärase keelekasutuse, paradokse täis mõttekäikude ning ebatavaliste tegelaskujudega, kes elavad korraga nii omas ajas kui ka igavikus, olles erilised ja köitvad iga ajastu lugejate jaoks.
1908 Pikad sammud
1910 Üle piiri
1909 Noored hinged
1917 Kärbes
1921 Juudit
1922 Kõrboja peremees
1926-1933 Tõde ja õigus
1934 Elu ja armastus
1935 Ma armastasin sakslast
1939 Põrgupõhja uus vanapagan