Antiikkultuur ja renessanss - erinevused ja sarnasused (0)

Antiikkultuur ja renessanss – erinevused ja sarnasused
Antiikkultuur sündis umbes 2000 aastat eKr Kreekas ja püsis tõusude ja langustega üle kahe milleeniumi kuni Rooma riigi langemiseni. Sellest ligi tuhat aastat hiljem algas 14. sajandil Itaalias renessanss. Kui palju olid kultuur ja ideaalid selle aja jooksul muutunud ning mis tähtsust mängis antiikkultuur renessanssi tekkimisel?
Ühiskonnakorraldus oli kahes kultuuris suhteliselt sarnane. Antiikajal oli tavaliselt võimul keiser ning riiki valitseti koos senatiga. Suure tähtsusega ühiskonnas olid ka ratsanikud , kellele renessansiajast vastavad rüütlid. Nii antiikkultuuris kui renessansis olid talupojad ja käsitöölised alamkihis, nendest allapoole jäid antiikajal vaid orjad , kuid renessansi ajals oli orjandus peaaegu kadunud.
Antiik- Kreekas oli ühiskond polüteistlik ehk usuti paljudesse jumalatesse, kellest peamised olid Zeus , Hera, Poseidon jt jumalad. Jumalatele püstitati suuri templeid ja nende auks peeti pidustusi, mille lõpus toodi ohvreid. Keskajaks oli välja kujunenud monoteistlik kristlus , mis oli saanud paljudes maades riigiusuks. Usuti vaid üht jumalat ning tema poole palvetati. Jumala auks ehitati kirikuid, seega sarnasus jumalate austamise osas on olemas. Üldisemalt võttes olid antiikkultuur ja renessanss usu osas erinevad.
Kunstis ja arhitektuuris võeti renessansi ajal kasutusele antiikkultuuri põhimõtted. Taastus ilmalikkus ja inimesekeskne maailmapilt . Antiikkunstis kujutati thiti inimese iluideaali ning kõik detailid olid perfektsusteni väljatöötatud. Renessansiajal toodi inimene jälle esile, kuid seekord kujutati inimest tõetruult ning toodi välja üksikisikute eripära. Arhitektuuris võeti kasutusele sambad, mis oli antiikkultuuri mõjutus. Antiikaja lõpul tulid ehituskunsti ka kaared ja võlvid, mida kasutati hiljem ka renessanssi ajal.
Ptolemaios esitas antiikajal seletuse heliotsentrilisest maailmapildist, kus Päike on kõige keskmeks, kuid tol ajal teda ei usutud. Renessansi ajal esitab Kopernik samad põhimõtted uuesti ning sellel korral leiavad need ka laialdasemat toetust ja teadus, eriti astronoomia hakkab kiiresti arenema. Renessansi saavutusteks teaduses oli Galilei põhitõde, et Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb ümber Päikese ning maadeavastusele aitas kaasa pikksilma leiutamine ja täiustamine. Just teaduses võeti kasutusele mitmed antiikaja põhitõed ning arendati neid edasi.
Meresõit oli nii antiikajal kui renessansiajal heal tasemel. Näiteks antiikkultuuris oli Ateena laevastik üks tugevamaid ning avastati mitmeid Vahemere äärseid paiku. Renessansiajal kujunesid tähtsaimateks meresõitjateks hispaanlased ja portugallased. Varauusajal toimusid suured maadeavastused, mille käigus Christopher Kolumbus avastas Ameerika mandri. Tuntuimad selle aja meresõitjad on V. da Gama , C. Kolumbus, A. Vespucci , F. de Magalhaes ja J. Cook , kes kõik tegid maailma ajaloo jaoks väga tähtsaid maadeavastusi.
Renessanss oli antiikkultuuri taassünd, sellel ajal võeti omaks väga paljud antiikkultuuri põhitõed nagu inimesekeskne maailmapilt ja arendati neid edasi. Võib väita, et renessanss ja antiikkultuur on väga sarnased, kuid leidub ka erinevusi peamiselt selles, et antiikkkultuuri põhimõtteid muudeti keskajal ning kohandati tollase maailmapildiga.