Antiik-Kreeka ja Antiik-Rooma olulisimad teosed (0)

Antiik-Kreeka ja Antiik- Rooma olulisimad teosed
Antiikaja teosed on suuresti kujundanud tänapäeva kirjandust. Lisaks sellele on Vana-Kreeka ja Vana- Rooma teosed aidanud areneda Euroopa keeltel ja kultuuril . Seetõttu ongi vajalik teada tähtsamaid antiikaja teoseid ja nende mõju tänapäeva ühiskonnale.
Homeros (8.-7. sajand eKr) on väidetavalt kirjutanud Vana-Kreeka eeposed „Ilias“ ja „ Odüsseia “. Mõlemad teosed on kirja pandud värsivormis ning just nende järgi õppisid noored kreeklased mitusada aastat oma keelt. Eeposed on oluliseks allikaks Antiik-Kreeka mütoloogia ning eluviisi tundmaõppimisel. Loomulikult on raske lugeda neid teoseid täispikkuses või lausa originaalis, pigem peaksid inimesed teadma just eeposte sisu, et saada paremat ülevaadet selleaegsest Kreeka riigist.
Kõrge taseme saavutas kreeka tragöödia . Selle üheks tuntumaks esindajaks on Sophokles , kellelt on meieni jõudnud seitse tragöödiat. Tema on kirjutanud ka antiikaja kuulsaima tragöödia „Kuningas Oidipus“. Inimesed on sadu aastaid tõlgendanud seda teost erinevatel viisidel. Sophokles kasutas oma teostes ka traagilist irooniat (kangelane kõneleb ja tegutseb teadmata, mida tegelikult tema sõnad ja teod tähendavad).“Oh valgus, viimset korda sind nüüd silman ma, kes tohtimatuist sündsin, naisin, kellega mul keeldud suhtlus, tapsin, kus ei tohtinuks.“ Nii kaebleb Oidipus pärast kohutava tõe teadasaamist. Igatahes on autor oma teostega läinud maailmakirjanduse ajalukku.
Kreeka tuntumad filosoofid Sokrates , Platon ja Aristoteles on hinnatud ka tänapäevases ühiskonnas. Eriti oluliseks pean Aristotelest, kellelt on kahjuks säilinud vähe teoseid. Siiski on tema teos „Luulekunst“ kirjandusajaloos esmatähtis, olles varaseim teadaolev käsitlus kirjanduse kohta. Aristotelese arvates ei tohi kunst mitte kopeerida, vaid eelkõige peab kunst loodust jäljendama – see peab looma nagu loodus.
Lisaks Vana-Kreeka teostele on tänapäeva kirjandusele andnud palju juurde ka Rooma kirjanikud . Tuntud väejuht Julius Caesar ei olnud vaid sõjamees, vaid ka andekas autor. Oma kogemustest mitmetes sõdades kirjutas ta „Märkmeid Gallia sõjast“ ja „Märkmeid kodusõjast“, kus on lisaks sõjategevuse kirjeldusele välja toodud ka ajaloolisi fakte. Caesar on suutnud säilitada oma teostes objektiivsuse, jättes samal ajal oma stiili hoogsaks ja tehes nii oma kirjutised lugejale huvitavaks.
Olulise ajaloolise proosateose lõi keiser Augustuse ajal Titus Livius. Tema „Ab urbe condita“ („Rooma ajalugu linna asutamisest alates“) on võrreldav isegi Vergiliuse eeposega „ Aeneis “. Tuues välja roomlaste põlvnemise sõjajumalast Marsist endast, tekitas autor Rooma elanikes tõelise isamaatunde. („Nimelt sai vägivaldselt Vesta neitsiks pühitsetu maha kaksikutega, ja kuulutas pidulikult – kas veendumusest või siis seetõttu, et auväärseks võrgutajaks oli tõesti jumal – et nimetute laste isaks on Mars.“ – Titus Livius „Ab urbe condita“) Titus Livius pole küll tõsine ajaloolane, kaasates oma teosesse mitmeid mütoloogilise elemente, ent siiski on „Ab urbe condita“ vajalik teos ka praeguses ühiskonnas.
Tuntud teoseid lõi keiser Nero ajal ka Seneca, Rooma filosoof ja poliitik . Tema kõige loetumaks kirjutiseks on olnud „Moraalikirjad Luciliusele“. Just seal väljendab Seneca oma stoitsistlikku maailmavaadet, mille järgi tuleb elada kooskõlas loodusega, himudest vabaneda ja saatusega leppida. Nii väljendabki filosoof end oma kirjutises: „Sa küsid, mis on siis rikkuse mõõdupuuks? Esmajoones omada seda, mis on vajalik, seejärel alles küllust.“
Loomulikult on veel mitmeid antiikaja teoseid, mis on oluliselt mõjutanud maailma kirjandust ja kultuuri. Vana-Kreeka ja Vana-Rooma olulisemaid teoseid tuleb tunda, kuna mida rohkem teab inimkond oma minevikust, seda rohkem on ta ka kursis olevikuga ja teab, kuidas tegutseda tulevikus.